Riina Solman: viimase eestlase ootus peab lõppema ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riina Solman
Riina Solman Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Neid, kes püüavad mõelda selles suunas, kuidas rahvaarvu kahanemist peatada, teha nii, et meie peredes sünniks ja kasvaks rohkem lapsi, et oleks rohkem suuri peresid, peetakse pigem lootusetuteks unistajateks, kirjutab rahvastikuminister Riina Solman.

Kohtusin mõned nädalad tagasi Saaremaa arengukonverentsil rahvastikuprognoosist kõneledes toredate saarlastega, kes küsisid pärast esitlust esimese küsimusena, et kas me peame ikka nii pessimistlikult tulevikku vaatama?

Esitlus ise ei olnudki pessimistlik, prognoosist vaatasid vastu numbrid kahanevast eestlaste osakaalust rahvastikus ning arutelu all olid mõned mõtted, mida silmas pidada tulevikus väheneva rahvaarvuga riigi juhtimisel.

Mõistsin, et võib-olla ei teadvusta paljud statistikaameti graafikuid reaalsusena. Asi on ka selles, et kui vaadata Eestit tervikuna, elab statistikaameti prognoosi kohaselt aastal 2080 Eestis ca 1,2 miljonit inimest ning tõenäoliselt on ka selle rahvaarvuga riiki pidada täiesti võimalik.

Tõsi, osa sellest prognoosinumbrist on uussisserändajad ning see sisaldab rahvusriigi vaates juba üksjagu probleeme, aga see on eraldi teema.

2005. aastal võttis Rein Taagepera kasutusele metafoori "demograafiline vetsupott," mis kirjeldab eesti rahvastiku olukorda: kui Eestis ei sünni järelkasvu tagamiseks piisavalt lapsi, muutub rahvastiku kahanemine ühel hetkel pöördumatuks. Sellest on möödas 14 aastat, aga suurele osale inimestest ja ka paljudele otsustajatele pole see sõnum minu hinnangul sugugi kohale jõudnud.

Kahanemise raskus on maapiirkondade kanda

Statistikaameti prognoosi järgi on mitmetes maakondades aastal 2045 ehk juba 25 aasta pärast ligi poole vähem lapsi kui praegu. Ainult Tallinna, Tartu ja mõne teise suurema keskuse ja selle ümbruse olukord on parem. Seejuures väheneb rahvaarv lõviosas maakondadest 15-35 protsendi võrra.

Saaremaa arengukonverentsil esitatud ettekanne ei olnud pessimistlik nägemus, paraku on see realistlik nägemus.

Saaremaa rahvaarv on vähenenud viimase 25 aastaga ligi 6000 tuhande elaniku ehk 15 protsendi võrra. Samal ajal on kuni 19-aastaste inimeste arv vähenenud 5300 inimese võrra ehk ligi 46 protsenti ja selles vanusegrupis olevaid inimesi on varasema 30 protsendi asemel juba vähem kui 20 protsenti Saaremaa rahvastikust.

Fakt on see, et enamik neid inimesi, kes aastal 2045 Saaremaal elavad, peresid loovad ja lapsi saavad, on juba sündinud. Nii on tulevaste lapsevanemate arvu näol juba praegu ette määratud, kui palju saab tulevikuski Saaremaal lapsi sündida.

Ligi 70 tuhat meie inimest elab Soomes, tuhanded veel teistes riikides ja paljud on kolinud Tallinna. Muidugi me peame pingutame, et nad tuleksid Eestisse ja oma kodukohta tagasi ning statistika näitab, et elatustaseme ja palkade tõustes osa tõepoolest on juba ka tulnud.

Kui Eesti majandus edeneb, tullakse ka edaspidi ja veelgi rohkem. Peame ka selleks valmis olema, nii riigi kui ka omavalitsuste tasemel, kelle korraldada on kohalikud teenused.

Vastuolud

On paradoksaalne, et peamine poliitika, kus osa inimesi pikaajalise demograafilisi prognoose tõsiselt võtab, on pensionidebatt. Siis on osad debateerijad kaljukindlad, et meie rahvastik väheneb ja vananeb suure kiirusega ja seda trendi muuta pole võimalik.

Ainsa lahendusena nähakse, et praeguseid maksumaksjaid tuleb kõrgemalt maksustada ja säästma sundida. Ja samal ajal soovitatakse riigil võtta laenu, et ehitada paremat Eestit neile lastele, keda meil on aina vähem. Vastuoluline, kas pole?

Asjaolu, et trendi jätkudes, kus lapsi sünnib alla järelkasvuks vajaliku taseme, ostab viimane eestlane ühel päeval oma säästude eest kirstu ja ongi kõik, ei peeta siis isegi debateerimist väärivaks.

Neid, kes püüavad mõelda selles suunas, kuidas rahvaarvu kahanemist peatada, teha nii, et meie peredes sünniks ja kasvaks rohkem lapsi, et oleks rohkem suuri peresid, peetakse pigem lootusetuteks unistajateks.

Mina näen rahvastikuministrina oma peamist rolli aga just selle trendi muutmises. Me peame vaatama üle oma senise poliitika – mida me oleme teinud, et Eesti oleks peresõbralik, mida teised riigid on teinud, et laste arvu kasvatada, ning mida me saame ise õppida ja teha, et meid oleks tulevikus rohkem.

Seepärast on valitsuse tegevuskavas minu ülesanne koostada sündimust toetava perepoliitika pikaajaline visioon, mis saaks aluseks uuele ja eesmärgipärasemale perepoliitikale.

Perepoliitika ei võrdu sotsiaalpoliitikaga

Lapsed, meie järeltulev põlv, tulevane rahvas, kasvab üles perekondades. Mida tugevamad pered, seda elujõulisem rahvas. Viimased kümme aastat on perepoliitika kujundamine olnud sotsiaalministeeriumi ülesanne. Seda tööd on tehtud ministeeriumis hästi.

Rahvastikupoliitiline vaade oli valitsuse töös aga fookuses viimati kümme aastat tagasi rahvastikuminister Urve Palo ajal.

Ajad muutuvad, enamus peresid ei vaja igapäevast sotsiaalabi, toidupakke ja muud taolist. Vajame turvavõrku abiks, kui midagi peaks juhtuma, näiteks kui vanemad kaotavad töö, kui laps jääb haigeks, aga ka sellisteks olukordadeks, kui lapsel on erivajadus või puue, või nagu on juhtunud ka hiljuti, et pere suurenes korraga nelja liikme võrra. Tähtis on, et inimesed ei jääks siis üksi.

Sel enamikul peredest, kes sotsiaalabi ei vaja, on hoopis teised ootused ja mured. Üks olulisemaid küsimus on eluase. On suur vahe, kas osta elukaaslasega kahasse kahetoaline korter või eluase, kuhu mahuks kitsikust tundmata lisaks ka kolm kuni neli last. Ka toidule, riietele, harrastustele, meelelahutusele, transpordile jne kulub suures peres kordi rohkem raha kui väikeses.

Igas suuruses lastega perele on väga oluline ka teenuste kättesaadavus ja kvaliteet – lasteaed, kool, huvitegevused, arstiabi. Niisamuti on oluline turvaline keskkond ja muidugi kindlus töökoha osas ning tööandja toetav suhtumine lapsevanematesse.

Tänapäeval kimbutab paljusid riike, sh Eestit, veel üks oluline laste sündi takistav probleem – perede ebapüsivus, sest kui minnakse lahku, ei sünni sageli ka lapsi juurde. Selle probleemi kõrval tunduvad isegi varasemalt mainitud keerukad küsimused lihtsad, aga see ei tähenda veel, et peaksime käega lööma.

Kindlasti tuleks tõsiselt mõelda, kas ja kuidas noori ette valmistada pereeluks, et nad oskaksid perekonda väärtustada, peresuhteid hoida, erimeelsusi lahendada ja koos tugevamana edasi minna. Ehk tasuks üle vaadata ka perekonnaõigus, kas see ikka toetab usalduslike, kestvate ja kindlustunnet pakkuvate peresuhete loomist?

Samuti vajavad lastega pered nõu ja abi, et vanemana toime tulla tänases ühiskonnas, kus pere on lastekasvatamises küllalt üksi, ilma vanavanemate õpetussõnadeta ja võib-olla ka kogukonna toeta. Nalja pärast öeldakse, et ega lapsega kasutusjuhendit kaasa ju ei saa, kuid äkki siiski peaks saama? Osa juhendist võiks ju kätte anda varakult koolipingis ning hiljem lapsevanemana saaks seda siis juba erinevate koolituste ja nõustamise kaudu pidevalt täiendada.

Rahvastikupoliitika vajab eesmärke ja vastutajat

Rahvastiku arengus on oluline veel seegi, et me eakamana aktiivsed, töökad ja terved oleksime. Eluiga ja tervis on küsimused, mis puudutavad otseselt ka rahvaarvu. Kui elame tervelt kauem, pole rahvastiku vananemine probleem, kuigi seda praegu paljud kardavad.

Tasub meenutada, et kunagi peeti juba 50-aastastki raugaks, aga nüüd ollakse selles vanuses igati aktiivne ja tegus. Meie peamine probleem ei ole mitte inimeste vanus, vaid tööturu tõrjuv suhtumine vanemaealistesse, mis peab muutuma ja kindlasti tasapisi muutub ka. Pikk, terve ja tegus elu on ju see, millest inimkond on unistanud, seega olgem tänulikud, mitte paanikas.

Kestlikuks rahvastikuarenguks on vaja, et kõik eelpool mainitud valdkonnad, aga ka teised seonduvad riigi poliitikad käiksid ühte jalga. Selleks on vältimatult vajalik, et valitsuse tasemel oleks minister, kes koondab tervikpildi, seab rahvastikupoliitika eesmärgid ning lepib kokku laiapõhjalise tegevuskava nende eesmärkide saavutamiseks.

Seni on meil rahvastikupoliitika läinud liiga palju isevoolu teed, kuid selleks, et tulemusi saavutada, peab see muutuma.

Mul on hea meel, et on rahvastikuministri meeskond komplekteeritud, oma tööd teeb riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon. Paljud tööd juba hooga käimas ning mitmed algamas.

Üleöö ma tulemusi muidugi ei luba, kuigi avalikkus paistab seda sageli ootavat. Läbimõeldud ja kaalutud lahendused võtavad aega, neid ei saa teha kiirustades. Järgmisel aasta kevadsuveks peaksid esimesed pääsukesed siiski juba pesast välja saama, aga selleks seisab ees vägagi tegus talv.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: