Ülo Mattheus: globalism on saatanast? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ülo Mattheus
Ülo Mattheus Autor/allikas: Ave Maria Mõistlik/Wikimedia Commons

Eestis ei ole globaliseerumine kuigi populaarne ja ka oma avatuselt ollakse keskmiste riikide hulgas, kirjutab Ülo Mattheus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Kanada Summerside'i baptistikogude pastori Ian Kurylyki arvates on globalism saatana õel plaan, et luua ülemaailmne kurjuse impeerium. Ta viitab Johannese ilmutusele, mille kohaselt saabub aeg, kui saatanale antakse "meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja paganahõimu üle" (Ilm. 13,7).

Jumala plaani kohaselt peaksid maailma asju korraldama suveräänsed rahvad, kes seisavad vastu globaliseerumisele ja keda seetõttu on väär nimetada rassistideks.

"Globalism, mida me näeme enda ümber arenemas, põhineb Jeesuse Kristuse tagasilükkamisel, sõnakuulmatusel Piibli vastu ja mässul Jumala vastu. Piibli järgi on antikristus totalitaarne metsaline, kes mõrvab tõelised Jumala inimesed," kirjutab Kurylyk.1

Kurylyki mõttekäiguga haakub hästi Ungari Kristlik-Demokraatliku Rahvapartei poliitik András Aradszki, kes on saatana kehastuse ka ära nimetanud. Selleks on filantroobina tuntud George Soros, kelle plaan on hävitada Euroopa kristlik vaim.

Aradszki sõnul saavutab saatan võidu kiriku üle sellega, et ründab perekonna alusväärtusi, lubab aborte, eutanaasiat, samasooliste abielu ja politiseerib sooteooria: "Me näeme Euroopas toimuvaid jõulisi rünnakuid perekondade vastu, millega Soros ja tema jüngrid tahavad hävitada rahvusriigid ja nende väärtused ning lämmatada kümnete miljonite migrantidega Euroopa kristlik vaim." 2

Aradszki sõnul eksitab saatan kõiki oma petlike, kirikult laenatud sõnadega inimlikkusest ja ligimesearmastusest.

Aradszkit refereerinud väljaanne The Budapest Beacon lisab omalt poolt, et ulatusliku "ennetustöö" tulemusena teavad nüüd juba kõik Ungari lapsedki, et George Soros on saatan ning et "pedesid, mustlasi ja Brüsselit tuleb karta".3

See on mõttelaad, mida Euroopas toodab rahvusradikaalne päevapoliitika ja millele Kurylyki arvates on põhjendamatult külge kleebitud rassismi silt.

Samasugune ideede heitlus käib ka Eestis. Maarjamaa saatana jüngergi on paljastatud – selleks on sotsiaalminister Tanel Kiik, noor, energiline ja kahtlaselt terase mõistusega mees, kes kaitseb LGBT-laste õigusi ja propageerib kõikide võrdsust.

Nii on rahvuslus ja sellele õla alla pannud kristlus kokku põrganud liberaalse maailmavaatega, ja kristluse fundamentaalsetest alustest tulenevalt järeldub, et kõik, mis pole Jumalast, pärineb saatanast.

Avatusest suletuseni

Mõistagi tekitab selline kristliku fundamentaalloogika sissesõit infoajastusse suurt segadust. Ka hämmastust. Nagu oleks keegi rikkunud hauarahu või lihtsalt nupust nikastanud. Kui tagasi vaadata aset leidnud muutustele, siis on meie mõttelaadis toimunud järsk hüpe ühe seina äärest teise äärde ja eriti hästi paistab see silma endise idabloki riikides.

Hüpe on toimunud nii rahvusluse kui ka avatuse ja vabaduse aspektist. Eesti viimase kolmekümne aasta arengus võib eristada kolme peamist etappi. Need on rahvuslusele tuginev vabaduspuhang, mis päädis iseseisvumisega 1991. aastal; ühinemine Euroopa Liiduga ja NATO-ga 2004. aastal ning rahvusluse taastärkamine uues kuues seoses rändekriisiga 2015.-2016. aastal.

Kui me möödunud sajandi viimasel kümnendeil unistasime ja kõnelesime palju vabadusest, demokraatiast ja ühiskonna avatusest, mida aitasid edendada ka George Sorosi Avatud Ühiskonna Fondid, siis nägime seda avatust ühesuunalisena, suunaga läände.

Me olime kasvanud raudse eesriide taga ja tahtsime sellest suletusest välja, vabadusse ja avatusse. Ilmselgelt me ei teadvustanud, et avatus ei ole vaid ühesuunaline, avatus tähendab ka vastupidi liikumist ja seda, et me oleme avatud ka teistele.

Kui Euroopa Liit tegi oma tööturu ukse lahti, siis pidime ka meie seda tegema. Kui Euroopa Liit võtab vastu põgenikke, ei ole ka meil nende eest pääsu. Nüüd pärast Euroopat tabanud põgenikekriisi on see teadmine kohale jõudnud: me oleme faasis, kus avatusest on saanud deemon ja Sorosist tema jünger, kelle kunagised soosikud on nüüd tema teravaimad kriitikud.

Üks uue saatanaga sõdijaist ja selle võitluse eestkõnelejaist on ka Ungari peaminister Viktor Orban, kes küll 1989. aastal sai Sorosi fondilt toetuse õpinguiks Oxfordis, kuid nüüd võtaks oma "kolm veretilka" meeleldi tagasi ja tagastaks Sorosile ka tolle kingitud hõbeseeklid.4

Hüppe ühest servast teise on tehtud ka Lääne-Euroopas, ainult et see hüpe on olnud pikem ja kestnud kauem.

See algas pärast Teist maailmasõda, arenes ja paisus Söe- ja Teraseühendusest Euroopa Liiduks ning on samuti jõudnud rändekriisist tulenenud tõehetkeni, mille üks tagajärgi on see, et Euroopa Liidu seni lahti seisnud uks löödi Albaania ja Põhja-Makedoonia ees järsult kinni.

Vähemasti esialgu ja mõneks ajaks. Sest lahendamist ootavad hoopis suuremad probleemid nagu NATO "ajusurm", Euroopa julgeolek, Süüria kriis, Lähis-Ida rahuplaan, suhted USA, Türgi ja Venemaaga.

Laienemisele punast tuld näidanud Emmanuel Macroni sõnul polegi probleemiks seejuures mitte Albaania ja Põhja-Makedoonia, vaid Bosnia ja Hertsegoviina, kuhu naasvad džihadistid on kui tiksuv aegsütikuga pomm, mis tiksub otse Euroopa Liidu kõrval.5

Globaliseerumine ja globalism

Globaliseerumist on üldiselt käsitletud kui protsessi, mis transpordi, tehnoloogia, infolevi ja kaubanduse kiire arengu tulemusel on sidunud maailma ühtseks tervikuks. Üleilmastumine on kaupade, teenuste, kapitali, teadmiste ja tööjõu vaba liikumine ning maailma majanduse üha suurem integreeritus, nagu seda defineerib Rahvusvaheline Valuutafond.6

Kuid üleilmastumisest on põhjust kõnelda ka kasvava rahvastikurände ja kliimamõjude aspektist. Me elame ühel terviklikul maamunal, kus ühe piirkonna protsesse ei ole võimalik teistest lahutada.

Rahvastikuränne on seejuures toimunud kogu inimkonna ajaloo jooksul, see on kogu aeg olnud globaalne. Tänapäeval, arvestades inimkonna kiiret kasvu, rändamist soosivate transpordiühenduste ja infoleviga, on see vaid mastaapsem kui kunagi varem.

Üleilmastuva, hargmaise majanduse seisukohalt on äritegevust kõige parem arendada seal, kus turg on avatud ja tööjõu liikumisele ei ole piiranguid. Maailmamajandusele on parim majanduskeskkond piirideta ja majandustõketeta maailm.

Tartu ülikooli etnoloogia vanemteadur Aimar Ventsel defineerib sellega kaasnevat globalismi ideoloogiat kui nähtust, "mis toetab radikaalset vabaturgu ehk siis ettevõtete vabadust laieneda kuhu iganes ja alustada oma tegevust nii, nagu nad tahavad".7

Kuna maailmas kehtivad tollitõkked ja tööjõu liikumise piirangud siiski edasi, käsitletakse üleilmastumist ja ettevõtluse avatust majanduse seisukohast pigem positiivse nähtusena, mis püüab tõkkeid ületada. Nii mõõdetakse maailma riikide konkurentsivõimet muu hulgas selle järgi, kui soosiv nende suhtumine globaliseerumisse on ja kui avatud on riik välismõjudele.

Rahvusvahelise Juhtimise Arendamise Instituudi (IMD) iga-aastases ülevaates paigutub Eesti 63 riigi võrdluses 44. ja oma rahvuslikult avatuselt 36. kohale. Oma tolerantsuselt globaliseerumise suhtes on esikümnes Iirimaa, Singapur, Araabia Ühendemiraadid, Rootsi, Iisrael, Holland, Soome, Hongkong, Taani ja Hiina.8

Eesti 44. koht näitab, et Eestis ei ole globaliseerumine kuigi populaarne ja ka avatuselt ollakse keskmiste riikide hulgas. Vastav küsitlus tehti 2019. aasta kevadel enne riigikogu valimisi ja võib arvata, et ettevõtjate hinnangul on praegune Keskerakonna ja EKRE poolt valitsetud Eesti veelgi rohkem kapseldunud ja maailmale suletud.

Saatanlikud valikud

Nii võib kogu protsessi vaadelda ka teatud binaarse opositsioonina, kus üks vastandub teisele või välistab selle. Kui tahame avatud ja kiiresti arenevat majandust, ei saa me endale lubada kultuuriliselt suletud rahvusriike, eriti tingimustes, kus rahvastik vananeb ja tööjõudu napib.

Kui tahame olla põgenike suhtes humanistid, siis arvestades põgenike ja ka majanduspagulaste päritolu, peame leppima sellega, et islamist võib saada läänes domineeriv religioon. Me ei saa olla üheaegselt filantroobid ja rahvuslased, kristlased ja islamiusulised. Need on saatanlikud valikud.

Need küsimused paistavad vaevavat ka Paolo Sorrentinot, kes värskes seriaalis "Uus paavst" (2020) vaatleb pealetungiva islami taustal katoliku kiriku allakäiku. Filmi esimeses osas valitakse paavstiks kardinal Viglietti, kes pühak Franciscuse järgi võtab endale nimeks Franciscus II ning hakkab põgenike suhtes teostama kristlikku halastuspoliitikat, avades neile Vatikani uksed.

Ka leiab uus paavst, et kardinalid ei peaks edvistama oma kuldsete kaelakettide, kuldristide ja sõrmustega, ning otsustab need kokku korjata ja vaestele annetada. See lõpeb paavsti kiire surmaga "südameataki tagajärjel", nii nagu sobimatute paavstidega varemgi on juhtunud.

Sorrentino läbilõikav satiir ei jäta kahtlust – võõra usu invasioon Vatikani ning vaesust ja halastust propageeriv õpetus oleks kirikule enesetapp. Kuid kujundina võib seda mõista ka laiemalt – võõra usu invasioon on kogu kristliku Euroopa enesetapp.

Suurtes vastandustes on kristlus oma pika ajaloo jooksul toiminud nagu immuunsüsteem, mis on kaitsnud lääne kultuurilist identiteeti. Ühes suureneva usuleigusega võib nüüd kõnelda Euroopa immuunsüsteemi puudulikkusest ja eluohtlikust vastuvõtlikkusest võõrmõjudele.

Pastor Ian Kurylyki arvates kõneleb just sellest Johannese ilmutus, kus nähakse pääsemist vaid Kristuse uuesti tulemises ehk immuunsüsteemi taastamises. Küsitav on muidugi, kas ateistlikus maailmas on see enam võimalik ja kas kristlus ikka suudab võita "globalismi saatanat", sest kristlik organism on selleks juba liiga nõrk, tema mõju immuunsüsteemina puudulik.

Vabaduse uuesti defineerimine

Tulles tagasi väikesele Maarjamaale, tuleb küsida, missugused on meie valikud. Ilmselt tuleb meil vabaduse mõiste uuesti defineerida. Kui Nõukogude Liidus, kus vabadust ei olnud, kummitas meid internatsionalism, siis nüüd, kui vabadus on olemas, on sellesama nähtuse nimi multikulturalism, kuid seatud eesmärk ja olemus – rahvaste ja kultuuride sulandamine – ei ole muutunud.

Ühelt poolt oleme oma valitud julgeolekupoliitika ja teiselt poolt globaliseerumise lõksus. Meil on vabadus liikuda ja levitada ideid, millest Nõukogude Liidus võis vaid unistada, aga me ei ole vabad oma tulevikuvalikutes, mille määravad ära üleilmsed protsessid.

Me võime lennata kuhu iganes, puhata Tais, Kanaaridel või Floridas, aga me ei saa midagi teha selle vastu, kui kohvikus või poes teenindab meid umbkeelne tumedanahaline mees või naine – kui see meile juhtumisi ei meeldi. Nii on meie vabadus vaid (saatanlik?) püünis, milles me saame teha ainult piiratud valikuid.

Me võime kodus rääkida emakeelt, aga ülikoolis peame õppima inglise keeles. Üksikisikuna võime loobuda plastkottidest ja joogikõrtest, aga me ei saa päästa vaalu ja kilpkonni, kes ookeanides plasti kätte surevad. Me ei saa peatada majanduskasvu, CO2 emissiooni, kliima soojenemist ega rahvastikurännet, milles kõigis on nähtud maailmalõpu märke.

On siis vabadus vaid illusioon? Mida rohkem meil seda on, seda enam tunneme end ahistatuna, sest taotledes endale vabadust peame seda lubama ka teistele. Toetades vabaturumajandust, ei saa me kehtestada reegleid, mis seda liigselt piiravad jne.

Vabadus libiseb alati käest ja muutub uueks ahistuseks, millest vabanemise eest tuleb jälle võidelda. Jah, ma tean, mida mulle sel puhul öeldakse. Et milleks üldse elada, kui vähemasti mitte püüda midagi ära teha. Päästa maailm CO2, kliimasoojenemise, plastmassi ja saatana küüsist.


6 Globalization: Threat or Opportunity? International Monetary Fund 12. IV 2000.
8 IMD World Competitiveness Yearbook 2019. IMD World Competitiveness Center 2019, lk 438-439.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: