Kaarel Tarandi kommentaar Eesti perepoliitikast oli emotsionaalne ja kibedust täis: pihta said lapsed ja pered, kes neid kasvatavad, aga ennekõike Isamaa erakond ja isiklikult rahvastikuminister Riina Solman.

Vanemahüvitise mõju

Perepoliitikas olevat kõik valesti ja halvasti. Seetõttu on ülimalt vajalik Tarandile appi tulla ja lohutada, et tegelik maailm on loodud kuvandist vägagi erinev ning Eestil ei lähe perepoliitikas sugugi kehvasti.

Oma tunnete varjamiseks on kommentaari autor end peitnud vägagi pudedate argumentide taha. Loeme koos: "Eestis rajaneb natalistlik ehk sünnitamist propageeriv ja rahaliselt premeeriv perepoliitika mitte kainele arvestusele ja pikaajalise majandusliku heaolu kindlustamisele, vaid pigem religioossetele ja ideoloogilistele argumentidele."

Nendeks peab ta raha (muide, raha on tõesti religiooniga seotud: näiteks Mammon oli üks Süüria jumalus, kes raha eest hoolitses), samuti väljasuremise hirmu ja eraldi "reljeefse" rahvastikuministri olemasolu.

Et selline tulevikukaamos mõnd lihtsameelset ja kergeusklikku lugejat ei nakataks, süvenegem koos Tarandi esitatud väidetesse.

Kommentaari põhiväide on, et Eesti perepoliitika on ühekülgne, pakkudes sünnitajatele aina rohkem raha. Tegu on libafaktiga, mis näitab ebapiisavaid teadmisi perepoliitika valdkonnast: rahvastikupoliitikas on oluline perede turvalisus ja kindlustunne homse päeva suhtes, mida vaid osaliselt saab tagada rahalise toetuse kaudu.

Tegelikult on valdkonna meetmeid palju, mille eesmärk on tagada koosmõjus eesti rahva, keele ja kultuuri kestlikkus kui põhiseaduslik imperatiiv.

Kahtlemata on autoril õigus, et ainult rahaga sünde reguleerida ei saa. Täpsustagem murelikku meest: selge oli see mitte pärast, vaid ammu enne külma sõja lõppu ning seda isegi Ida-Euroopas.

Hea näide on Ungari, kelle ponnistused 1970. aastatel tõid kaasa olulise sündimuse suurenemise mustlaste seas, samas kui selle mõju põhirahvuse osas jäi marginaalseks. Seetõttu ei olegi Eesti läinud Tarandi visiooni täitma, vaid otsinud siin teaduslikumaid ja tõhusamaid lahendusi.

Vaatame lähemalt: vanemahüvitis on Eesti ühiskonnale positiivselt mõjunud. Viimane tõestus selle kohta pärineb masu ajast. Kui nõrga vanemahüvitise süsteemiga riikides langes sündimus oluliselt juba masu alguses, siis Eestis alles 2011. aastal ja sedagi vaid mõneks aastaks ning hakkas seejärel taas kasvama.

Vanemahüvitis üksi ei aita jõuda taastetaseme sündimuseni, aga see on võimaldanud ära hoida sügavama languse – Eestis on lapsi siiski rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Samuti on vanemahüvitise mõju näha järjestikuste sündide puhul. Kõige suurem osa teise ja järgneva lapse sündidest leiab aset enne eelneva lapse 2,5-aastaseks saamist, mida enne vanemahüvitise loomist ei olnud.

Samas ei ole vanemahüvitis võluvits ja lapsevanemad mõtlevad lapsi saades vahetult sünni järgsest ajast kaugemale. Seetõttu on oluline mõju ka nendel meetmetel, mis loovad peredele pikaajalise turvatunde. Selleks on hädavajalik lastehoiu- ja koolisüsteem, tervishoiu võimalused, aga ka abi lastega seotud kulude kandmisel, võimalused sobiva suurusega eluase soetada jne.

Näiteks 2017. aastal jõustunud lasterikka pere toetus on andnud paljudele peredele julgust oodatud perelisa saada ja sellest ajast on sündinud umbes tuhatkond last rohkem.

Lapse saamise soov tuleb ikka ja alati perelt, riik saab vaid turvatunde loomisega nende soovide elluviimisele kaasa aidata. Pere kulud lastele on ju alati suuremad kui mis iganes riigipoolne tugi, kasvatustööst rääkimata.

Hirmutamine

Võtkem ette teine teema – nn hirmutamine, mis üllatus küll, on meil kategoorilise imperatiivina kirjas põhiseaduses kui Eesti rahva kestlikkus. See on meie julgeoleku peamine komponent ning selle kujutamine hirmutamisvõtmes on vaevalt kohane.

Autor on ära toonud nii juba möödunud ohud, nt Moskva juhtimisel toimunud massimmigratsiooni Nõukogude okupatsiooniperioodil, kui ka tänapäevase üleilmastumisega seotud mõjusid. Need on reaalsed protsessid, mitte väljamõeldud hirmud ning Eesti riik peab olema valmis nendega toime tulema.

Mis puutub perede endi arvamusse, siis küsitlused on kinnitanud, et lapsed sünnivad ikka armastusest ja rõõmust, mitte hirmust Eesti riigi pärast.

Eraldi kipub Tarandile väga ette jääma rahvastikuminister ning seda mitte "reljeefsuse", vaid just aktiivsuse tõttu, sekkudes "perede eraellu paarisuhtekoolitust ja perelepitusteenust pakkudes".

Tohoh, kas nõrgem pool peaks kodudes vägivalla all kannatama ning pered lõhki minema? Kas abikaasa käest kolki saada siiski liiga liberaalne pole?

Niikaua, kui leidub meil taoliste vaadete kandjaid ja levitajaid, ei saa rahvastikuminister oma tööga rahul olla. Naudingutele suunatud epikuurlik ühepäevamõtlemine ei saa olla aluseks Eesti perepoliitikale. Meie lapsed ja pered vajavad meie kõigi toetust ning valitsusepoolne abi ja rahastamine on vähim, mida me perepoliitikas teha saame.