Marju Kõivupuu: rehabiliteerime ümberjutustuse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marju Kõivupuu
Marju Kõivupuu Autor/allikas: ERR

Rahvakultuuri keskuse jutukool on kuulutanud 2020. aasta rahvajutu aastaks. See on igati tänuväärne ja tervitatav algatus nii mitmeski mõttes, kirjutab Marju Kõivupuu algselt Õpetajate Lehes ilmunud artiklis.

Sõnaseadmis- ja jutustamisoskust on inimpõlvi hinnatud, head lugude jutustajad on ühes või teises kultuuris olnud läbi aegade au sees ja lugupeetud inimesed, samuti nagu laululoojad, lauluemad-sõnasepad-sõnolised, kes suutsid sama mõtte väljendamiseks leida üha uusi ja uusi sõnu ning väljendeid – ikka see vana hea "uiest aga ütlen ümber jälle".

Nad olid oma emakeelega – toona pigem küll kodumurdega, aga see ei muuda asja – sina pea ilma sünonüümisõnastikku läbi tuhlamata. Sellest viimasest, sünonüümisõnastikust, ei osatud enesest mõista ammustel aegadel muidugi undki näha.

Tsitaatide valimikud

Tänapäeval kirume lõika-kleebi-meetodit, mille puhul puudub igasugune tarvidus midagi pikemalt oma sõnadega öelda. Kurdame, et iseäranis nooremate inimeste keelekasutus on leebelt öeldes kehv ning sõnakasutus kasin. (Kliki)meedia kubiseb sõnade väärkasutusest ning suutmatusest moodustada teinekord isegi kõige lihtsamaid lauseid.

Facebooki grupp "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud" on pärituules ja sõiduvees – kas riigikogus käis skisma või kisma, mis vahet seal on, tähenärijad, tegelege millegi kasulikuga!

Keegi soovib parandada prokuratuuri tööd majanduskuritegudega jne. Issanda päike läheb enne looja, kui selle loeteluga valmis saab, kui siinkohal rahvakirjanik Oskar Lutsu parafraseerida.

Viiekümnesed ja vanemad inimesed mäletavad, et emakeele ja kirjanduse, aga sageli ka võõrkeele tunnis anti koduseks ülesandeks ümberjutustus – kas siis suuliselt mõne kirjandusteksti oma sõnadega ümber jutustamine kogu klassi ees (pähe õppida ei tohtinud!) või tuli seda teha kirjalikult, vihikusse.

Millal see esimesel pilgul ehk ülearusena tunduv tegevus emakeeleõpetuse ainetundidest ära kadus, ei oska öelda, kuid selle puudumise mõrkjaid marju maitsen õppejõuna juba hulk aastaid, kui loen üliõpilaste eksamitöid või juhendan bakalaureusetöid. Alles see oli, kui noor inimene kurtis mulle, et ta ei suuda kolme eri autori artikleid oma uurimistöös kasutada, kuna "nad kõik kirjutavad isemoodi".

Julgen oma kogemustele tuginedes väita, et pealekasvavate põlvkondade funktsionaalne lugemisoskus ning üldistusoskus astub üsna kindla sammuga mööda allakäigutreppi ja isegi lühema teadusteksti kokkuvõtmine käib sageli üle jõu, samuti kui regilaulu või rahvajutu sisu mõne lausega kokkuvõtmine a la: neiu läks heinakaarele, noor mees kündis põldu, abielumees läks järvele kala püüdma.

Seda, et osataks kirjutada või jutustada kolmandas isikus a la: uurija Kapsas on käsitelnud oma töös seda teemat sellist või uurija Kaalikas toda meetodist kasutades, näikse kuuluvat samuti kaugesse enneminevikku. Uurimistöö lõigatakse kokku tsitaatide valimikuna ja kui viited jäävad tsitaatide alt puudu, kõneleme plagiaadist.

Plagiaadi teema on ühiskonnas kuum, kuigi võiks küsida, kuidas on see võimalik, kui juhendaja valdab teemat ning retsensent ja komisjon teevad oma tööd südamega. Kas korralikult viidatud tsitaatide kogumik, kus paarikümnel leheküljel on (üli)õpilane suutnud kirjutada vaid mõned üksikud oma laused, väärib referaadi või iseseisva uurimuse tiitlit, on juba iseküsimus.

Viitamine on kahtlemata vajalik, kuid kui (üli)õpilane soovib juhendamist ja tema esimene mure on viitamissüsteem, mitte uurimisülesanne/uurimisküsimus ega uurimisküsimuse lahendamiseks tarvilikud meetodid, on midagi paigast ära.

Loe ja jutusta!

Muidugi on lihtsam koostada edetabeleid ja turvalisem õpilast hinnata, kui vastuseid õige-vale teljel ei saa vaidlustada: ühendame noolega teose väljaandmise aasta ja kirjaniku, täidame lünki õigete sõnadega … Aga kahjuks ei arenda need meetodid ei eneseväljenduse ega teksti mõistmise oskust.

Sestap olen seda meelt, et igakülgsele suulisele ja kirjalikule eneseväljendusoskusele tuleb hakata pöörama maast madalast teravdatud tähelepanu, samuti kui sõnade ning teksti kui terviku mõistmisele ja jutuloogikale.

Miks ma arvan, et see mõjub ka meie tõejärgsel ajastul isegi uuhhu-teadusele tõhusa tõrjevahendina – ükskõik millisest tekstist tuleb leida tuum, iva ning hoida silm peal, et autor ei väidaks samas tekstis iseendale vastu. Teisisõnu, hakkame õppima-õpetama maast madalast ka argumenteerimisoskust ja allikakriitikat.

Kas teha seda arendavate arvutimängude kaudu (enne järgmisele tasemele ei saa, kui oskad nimetada vähemalt kolm sünonüümi sõnale "kass" või tunned mõne haruldasema sõna õiget tähendust) või mingite muude moodsate meetodite abil, võiks olla juba haridusteaduste ja metoodikute teema.

Aga asja ajab ära seegi, kui istume lastega ringis maha ja hakkame õppima sõna kuulamist selle parimas tähenduses – mida minu kaaslane tahab mulle öelda ja mis sõnu ta kasutab, või võtame vaadata mõnda pilti ja igaüks ütleb pildil nähtu kohta kaks lauset, tingimusel, et need laused ei korda teiste öeldut.

Hakatuseks aga võiks alustada loetu ja kirjutatu oma sõnadega ümber jutustamist juba lasteaias. Ja millal siis veel, kui mitte rahvajutu aastal. Loe ise ja jutusta teistele ümber! Nii aitame kaasa, et meie emakeel säiliks elujõulisena, rääkimata suulise ja/või kirjaliku eneseväljendusoskuse lihvimisest-poleerimisest. Seda viimast läheb elus rohkem vaja, kui esmapilgul arvatagi oskame. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: