Seekordse meediakommentaari idee käivitas Digigeeniusest loetud nupuke sellest, kuidas tuleviku surnuaedadel helendavad digitaalsed ekraanid, mis lubavad lahkunu elulooga suhelda. Kuna teema meid kõiki aja jooksul puudutab, siis miks mitte sellest rääkida.

Martin Mets kirjutab, et Sloveenia idufirma Bioenergia juba müüb digitaalseid hauakive, millel on 48-tolline puutetundlik ekraan, mis näitab pilte, videosid ja muud digitaalselt sisu, mis on lahkunuga seotud.

Esimene Sloveeniasse Maribori linna paigaldatud hauakivi on loomulikult ilmastikukindel ja tugeva ekraanikaitsega, et vandaalid sellest jagu ei saaks. Kui keegi soovib, saab ta ekraaniga suhelda ja kadunust palju rohkem teada saada kui ainult nime ning sünni- ja surmadaatumid.

Paljude jaoks on selline areng kindlasti hirmutav tulevik, et surnuaiad muutuvad aja jooksul siis mingiks marmorist Facebookiks. Kas see nii läheb, pole teada, aga tehnilised võimalused on ju juba praegu olemas.

Küll on aga fakt, et meie surnuaiakultuur annab kadunukese kohta absoluutse miinimumi infot. Tihti ei kirjutata nime kõrvale isegi mitte sünni- ja surmakuupäeva, vaid lihtsalt aasta. Minule isiklikult selline lakoonilisus ei meeldi, ma tahaksin rohkem teada, aga ei saa. Kui on midagi rohkemat, jääb pilk kohe peale.

Näiteks "Surnud Vasjuganis 1942" räägib ju kohe loo, et inimene küüditati 1941. aastal ja ei elanud neid Siberi õudusi üle. Aga see pole sel juhtumil hauakivi, vaid mälestuskivi ja neilgi on oma kindel koht. Neid on hakanud õnneks rohkem tekkima ja need säilitavad lastelastele mineviku ja ehk ka mälestused.

Tean peret, kes viimase kümne aasta jooksul on selliseid mälestuskive pannud kokku kolmele sõja ajal hukkunud, kaduma jäänud või teadmata hauas inimestele.

Meil on kombeks kirjaga täita ainult kivi esimene pool, aga Lõuna-Eestis paljudes kohtades, Urvaste kalmistul näiteks ja põhja pool Raplas, on hauakividel mingi kiri või pilt ka kivi tagumisel poolel. Need on väga erinevad, kas on seal näiteks kündja, mis räägib ametist või siis mingi tsitaat piiblist. Ma ei ole veel aru saanud süsteemist, kuidas need tekivad, võimalik, et tegemist on lihtsalt kohaliku teenusepakkuja osavusega.

On hakanud tekkima ka nn perekivisid, mis räägivad juba suure loo. Seal on siis reeglina isa ja ema nimi ja märgitud kõik lapsed, kuigi nad võivad olla maetud hoopis mujale, aga sellesse kohta saab küünlaid viia kogu perele. Rahumäel panin tähele suurt kivi, kus oli peal koguni kolm põlvkonda ja see nägi päris uhke välja.

Eri maades on eri kombed. Kõige ebameeldivam isiklik kogemus oli mul kaunis Lvivi linnas 35 aastat tagasi, kui mu fotograafist sõber Ilja kutsus mind surnuaeda matustele. Ta oli raevus sellest, kuidas tol ajal hooldati imelist Lõtšakovski kalmistut ja ta käis palju aastaid pildistamas, kuidas linna kolinud mass kalmistut purustas.

Katoliikliku kombe kohaselt oli seal tuhandeid haudu lausa kunstiteosed, mida tol ajal süstemaatiliselt hävitati. Linnakodanik murdis poola krahvi tütre haualt lahti marmorist ingli kuju, vedas selle oma ämma hauale, värvis näo punaseks, tiivad siniseks ja oli õnnelik. Aga kalmistu hävines, osa õnnestus küll päästa ja kes sinna satub, mingu vaatama, see on tõesti vaatamisväärsus.

Meie kultuuris ei ole kombeks haudadele kirjutada isiklikke luuletusi või isegi naljakaid pühendusi, aga neid on üle ilma palju, eriti Inglismaal ja Ameerikas.

"Kuna ma ei peatunud Surmaks, siis oli ta nii lahke ja peatas mind" stiilis asju võib sealt leida. Või siis luuletusi nagu:

"Surm ilmus nii armsas vormis,

tõi mulle rahu ja peatas tormi."

Sellistele asjadele jääb pilk kohe peale, aga meil neid pole, võimalik, et mingi põhjusega. Selle tänase teema esiletoomine on ka seotud lootusega, et keegi spetsialist avaldaks põhjaliku teaduslikumat sorti loo Eesti hauakividest, kas keegi muinsuskaitseametist või Marju Kõivupuu näiteks.

Või et ka meil tekiks Youtube'i mujal populaarne sari, milles võetakse ette surnuaed, räägitakse selle ajaloost ja sinna maetud inimestest. Moskva surnuaedade sellised ülevaated Youtube'is saavad miljoneid vaatajaid. Meil on seda võimalust kasutatud nullilähedaselt.

Ka kalmistute tekstid on oluline kommunikatsioon ja minu sõnum on, et me kasutame seda võimalust kehvasti. "Ei ole midagi huvitavamat tundmatu inimese eluloost," ütles keegi tark inimene. Ja õigesti ütles. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.