Kadri Männasoo: tulevik tarkuse tunnistamisest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kadri Männasoo
Kadri Männasoo Autor/allikas: Erakogu

Tarkusest võimestatud riigid ja piirkonnad naudivad suuremat vabadust määrata oma tulevikku ja väldivad arengulõksu viivat rajasõltuvust, kirjutab Kadri Männasoo.

Eesti rahvuseepos "Kalevipoeg" sõnab, et "ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada." See sõnum Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sulest on hämmastavalt päevakohane. Kunagi varem pole raha nii innukalt intellektuaalset kapitali ja tarku päid jahtinud. Tarkus ja raha koonduvad ning on mõistetav, et poliitikakujundajatel on huvi seda protsessi suunata.

Kas raha on see, mis paneb tarkuse tärkama või on tarkus see, mis meelitab kohale raha? Ilmselt mõlematpidi. Tarkuse- ja rahakapital on sarnased selles, et mõlema kogumine nõuab aega ja energiat.

Risk

Aja, energia ja raha investeerimine on omakorda seotud riskiga, et investeering ei teeni ennast tagasi.

Raha ja intellektuaalne kapital liiguvad küll ühes suunas, kuid ometi on nende käitumine selles koondumisprotsessis väga erinev. Rahakapital liigub kiirelt ja madalate kuludega. Intellektuaalne kapital seevastu aeglaselt ning viisil, mida on enamasti keeruline juhtida ja kontrollida. Iseäranis kehtib see viimane inimeste peades kantava kodeerimata teadmise (tacit knowledge) kohta.

Kuna raha liigub nobedamalt kui intellektuaalne kapital, on kiire majanduskasvu edulood seotud välisinvesteeringute jõulise sissevooluga. Nii oli see Kagu-Aasia tiigrite eduloos ja Nõukogude Liidu lagunemise järgses Kesk- ja Ida-Euroopas.

Alakapitaliseeritud majanduses teenib iga investeeritud rahaühik kopsaka tulu, kuid kapitali piirtootlikkuse kahanemise tingimustes saab investeeringu tulusust säilitada ja kasvatada üksnes inimkapitali ja sellega seotud tarkusvaru tugevdamisega.

Vastasel korral hoiavad odavat tööjõudu ja tooret otsivad investeeringud ressursse kinni madala lisandväärtuse tootmis- ja sissetulekulõksus või liiguvad ära sinna, kus kulud on madalamad.

Investeeringuid tootmisvõimsustesse saab finantseerida rahvusvaheliselt rahaturult, kuid tarkusesse, mis kasvab ja koguneb sammhaaval, tuleb investeerida kohapealset raha. Nii on see enamikes arenenud majandustes, et haridust, ülikoole ja teadust toetab oma riik või regioon. Eesti riik rahastab haridust ja teadust Eestis ning Euroopa Liit turgutab oma eelarvest Euroopa teadust ja innovatsiooni.

Teadmisvarust tõusev potentsiaal on see, mis annab riikidele, regioonidele ja institutsioonidele võime end ise defineerida ja kaasata ressursse sobivaimatel, pikaajalist heaolu silmas pidavatel, tingimustel. Teisisõnu naudivad tarkusest võimestatud riigid ja piirkonnad suuremat vabadust määrata oma tulevikku ja väldivad arengulõksu viivat rajasõltuvust.

Kuna teadmisi kogutakse sammhaaval ja praeguste teadmiste viljad korjatakse tulevikus, siis sõltub motivatsioon teadmistesse investeerida ettevaatavatest ajenditest.

Võtmetegur

Võtmetegur on see, kas praegustel investeeringutel teadmistesse on kõrge või madal oodatav tulu.

Stephen Redding (1996)1 töötas välja mudeli, milles tõi välja strateegilise komplementaarsuse ehk täiendavuse printsiibi, mis avab seoseid  ettevõtete teadus- ja arendustegevuse investeeringute ning töövõtjate teadmiste ja oskuste omandamise vahel.

Mõlemal investeeringul, nii teadus-ja arendustegevusse kui ka inimeste teadmistesse ja oskustesse, on positiivsed majanduslikud välismõjud (pecuniary externalities) ning neil on keskne roll majanduskasvu tõuketegurina endogeense kasvuteooria (endogenous growth theory) raamistikus.

Reddingi strateegilise komplementaarsuse mudel toob välja kaks võimalikku tasakaalulahendust – madala ning kõrge teadmismahukusega majandus. Esimene, ehk odava tööjõu majandus, piirdub madalama majanduskasvu ja sissetulekutasemega. Kuid teadmismahukas majandus naudib stabiilsemat kasvu ja kõrgemat jõukusetaset.

See, milline neist kahest tasakaalulahendusest peale jääb, sõltub täielikult investorite/ettevõtjate ning töötegijate vastastikustest ootustest.

Teadmismahukale kasvule orienteeritud majanduskeskkonnas valitseb nõudlus ja tulevikku suunatud ootus kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu järele.

Neid ootusi adudes pühenduvad töötegijad innustatult kõrgetasemeliste teadmiste ja oskuste omandamisele. Et võimekat inimressurssi parimal ja tulutoovaimal viisil rakendada, investeerivad ettevõtjaid omakorda uue põlvkonna tehnoloogiate arendamisse ja kasutuselevõttu. Käivitub majanduse kasvurada.

Teadmismahukusele suunatud ootuste puudumisel jäävad töötegijate jaoks ajendid teadmisvaru kogumiseks ebapiisavaks. Inimkapitali kvaliteet ei kasva ning ettevõtjate ning investorite ootused kohanduvad vastavalt - keskendutakse keskmise keerukusega investeeringutele ja/või rakendatakse eilseid tehnoloogiaid.

Redding rõhutab, et avalikul sektoril ja poliitikakujundajatel on oluline roll investorite ja töövõtjate ootuste koordineerimisel, eesmärgiga suunata areng kõrge väärtuskasvu arengurajale. Näitena toob ta välja Lõuna-Korea, kus riiklik hariduspoliitika ning kaasnenud kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu jõuline kasv 1960. aastatel tõi kaasa investorite huvi kõrgtehnoloogiliste projektide juurutamise vastu.

Ootused

Kuidas siis kujundada ootusi ühiskonnas, mis soodustavad nii teadmiste pakkumist kui ka nõudlust teadmiste järele?

Kindlasti on siin kesksel kohal riigi panus hariduse, teaduse ja innovatsiooni arendamisse. Rahaliste stiimulite kõrval saab arengutõukeks kasutada ka kultuurilisi ja sotsiaalseid väärtusi ja hoiakuid. Viimaste seas on olulisel kohal juhtimiskultuuri arendamine, võrdsete võimaluste ja õiglase kohtlemise tagamine.

Edward P. Lazear (1981)2 töötas välja mudeli, mis põhineb tulevikku suunatud ajenditel, tõstmaks töötajate motivatsiooni panustamaks tööviljakusse. Igasugune kohtlemine, mis kahandab töötajate huvi panustada praegusesse ja tuleviku töösse teeb karuteene majanduskasvule.

Teadmiste puhul ei saa kindlasti alahinnata kultuuri ja traditsiooni rolli. Teadmiste omandamisel on sügavalt inimlik mõõde, julgemalt väljendudes on õppimine inimeseks olemise viis. Siiski ei saa loota üksnes kultuurilise pärandi isekestvusele, sellele, et see on piisav teadmiste väärtustamisel.

Olemasolevate teadmiste alalhoid ja uute juurde õppimine on alati pingutust nõudvam kui unustamine ja ignoreerimine.

Kuna teadmistel on oluline positiivne sotsiaalne välismõju, sealhulgas ühiskonna turvatundele, inimeste tervisekäitumisele ja ühiskonna tasakaalustatud arengule tervikuna, siis on tunnetatav heaolu kasv majanduse kasvunumbrites mõõdetavast enamasti märkimisväärselt suurem.


Allikad
1 Redding, Stephen (1996) "The Low-Skill, Low-Quality Trap: Strategic Complementarities between Human Capital and R & D " The Economic Journal, Vol. 106, No. 435, pp. 458-470.
2 Lazear, Edward P (1981) Agency, Earnings Profiles, Productivity and Hours Restrictions. The American Economic Review, Vol 71 No 4, pp.606-620.

Kommentaar ilmub koostöös Eesti Kultuuri Koja korraldatava konverentsiga "Kultuur kui kapital". 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: