Ruth Kalda: "aga ma tahaks arstiga rääkida..." ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ruth Kalda
Ruth Kalda Autor/allikas: Erakogu

Perearstide puudus on terav probleem kõikjal maailmas. Lahendusena on leitud mitmeid võimalusi - teiste spetsialistide parem kasutamine või telemeditsiin, aga kas oleme selleks valmis, kirjutab Ruth Kalda.

Sageli tundub inimestele, et nad ei pääse arsti vastuvõtule piisavalt kiiresti. Otsene kontakt arstiga, usalduslik suhe ja turvatunne oma tervisemure jagamisel on see, millest jääb vajaka.

"Aga ma tahaksin ikka arstiga rääkida" - perearstikeskuses kuuleme sellist sõnumit sageli. Usutakse, et just arst on see, kes saab aidata ning usaldus, et arst toimetab patsiendi jaoks parimal viisil.

"Te peaksite rääkima hoopis pereõega…"

Võrreldes 20 aasta taguse ajaga on perearstiabi roll ning perearstikeskuste töökohustuste hulk väga palju muutunud ning algusaegade kooslus - üks perearst ja üks pereõde - ei suuda kõiki ülesandeid täita.

Tänapäeva perearstikeskus on pigem multidistsiplinaarsel meeskonnal põhinev koostöövorm, mille keskne idee on lahendada esmatasandil ära nii palju patsiendi probleeme kui võimalik.

Sellesse meeskonda kuuluvad tavapäraselt mitu perearsti, mitu pereõde, lisaks neile koduõde, füsioterapeut, ämmaemand, assistendid, võimalik, et tulevikus ka vaimse tervise õde ja veel mõned spetsialistid. Vastavalt patsiendi vajadusele tehakse koostööd muidugi veel paljude teiste spetsialistidega.

Selliseid keskusi on Eestis juba mitu ja lähiaastatel peaks selline koostöövorm muutuma valdavaks. Perearsti meeskonnas on igaühel oma roll, ettevalmistus ja pädevus ning sageli võib juhtuda, et teatud küsimuse või probleemi lahendamisel ei olegi kõige parem spetsialist perearst vaid hoopis mõni teine meeskonna liige.

Võib olla väga tavapärane, et perearst suunab patsiendi hoopis pereõe või füsioterapeudi juurde sõnumiga: "Te peaksite rääkima hoopis minu pereõega või füsioterapeudiga, tema teab seda asja minust paremini."

Võtame näiteks patsiendi, kellel esineb sageli korduv seljavalu, kellel ei ole teisi olulisi terviseprobleeme, kes on nooremas keskeas ja kellel seljavalu episoodid seostuvad päris konkreetselt teatud ülekoormusega või sundasendiga.

Sellise patsiendi puhul on kõige õigemaks spetsialistiks just füsioterapeut, kes oskab leida patsiendi probleemile lahenduse, sageli oskab ta ka tööergonoomikat, koostada liikumisharjutuste kavasid, valdab erinevaid manuaalseid võtteid.

Või patsient, kellel esineb veresuhkruhaigus, kellele on arsti poolt kõik vajalikud ravimid korraldatud, kes aga vajab korrapärast veresuhkru kontrolli ning tervisealast nõustamist kas sobiva toitumise või liikumise osas. Siin saavad koostööd teha nii pereõde kui ka füsioterapeut, vajadusel kaasates perearsti, mitte vastupidi.

Sellisel viisil meeskonnana töötades, on osutatav abi patsiendi vajadustele sobivam, selge rollijaotus vähendab asjatuid visiite, dubleerivaid tegevusi ning kokkuvõttes saab iga spetsialist meeskonnas tegeleda just sellega, milleks tal on parim pädevus.

Kui perearsti ei ole…

Perearstide puudus maapiirkondades on kasvav probleem mitte vaid meil vaid praktiliselt kõikjal Euroopas. Seda ei lahenda ainuüksi enamate perearstide väljaõpe, sest noored eelistavad jääda linnadesse ning töötada meeskondades ja grupipraksistes, mis on paljudel põhjustel täiesti arusaadav.

Arvan, et iga piirkond, kus perearsti nimistu konkurss on luhtunud, on erinev ja seega iga piirkonna jaoks on lahendus samamoodi erinev. Selleks tuleb aga üles näidata paindlikkust ja loomingulisust, mida mõnikord segavad olemasolevad reeglid ja seadusesätted. Eesmärk peaks aga olema siiski patsiendile võimalikult lähedane ja kättesaadav perearstiabi, mitte paragrahvid ja seadusepügalad.

Mõnes paigas sooviks arst töötada teises vormis kui ettevõtjana, teises paigas oleks arst nõus töötama osalise koormusega, kolmanda nimistu oleks oma teenindada nõus võtma mõni linnas paiknev perearstikeskus, juhul kui pakkumine oleks ahvatlev lepingu tingimuste mõttes.

Vaja oleks head läbirääkijat, vahendajat, sellist, kes töötab individuaalsete lahenduste nimel ja muidugi oleks vaja toetavat ja paindlikku seadusandlust.

Maale meelitatakse enam noori, aga Kärdlasse kevadel tööle tuleva perearsti näitel saab tõdeda, et maale võivad tööle tulla pigem kogenumad vanemad arstid, kel soov teatud eluetapil linnast maale kolida. Millegipärast makstakse stardiraha aga vaid noortele.

Teiste maade kogemus näitab, et sarnastes olukordades on rakendatud enam ka õdede ressurssi. Väljaõppinud õde saab suurepäraselt hakkama esmaste probleemide lahendamisega, vajadusel konsulteerides arstiga näiteks telemeditsiini võimalusi kasutades. Sellised näited on Eestis juba ka olemas.

Kuigi kohaliku omavalitsuse roll maainimestele transpordivõrgustiku ja vajadusel ka sihipärase transpordi linna arsti juurde korraldamine on ülioluline, siis vahest on käes aeg kasutada ära kogukonna enda võimekus.

Traditsiooniliselt on külades pakutud talguteenust, lisaks on mitmetes kogukondades kättesaadav heakorrateenus, kalmuhooldusteenus, traktoriteenus jms. Miks mitte nende kõrval pakkuda "arstil käimise teenust", mille puhul need, kes sageli linna liiguvad kas töö või muude asjatoimetuste tõttu, võtavad ühtlasi kaasa ka naabri, kes arsti juurde peaks minema, aga ise liikuma ei pääse.

Tugev perearstiabi annab patsiendile kindlustunde

Kuigi päris palju on avalikkuses sõnumeid ühes või teises piirkonnas luhtunud nimistute konkursside kohta, on huvi peremeditsiini vastu arstiteaduse üliõpilaste hulgas kõrge ja igal aastal astub residentuuri üle 30 motiveeritud, targa noore arsti, kellest nüüdseks nelja koolitusaasta lõppedes saavad laiapõhjalise ettevalmistusega peremeditsiini spetsialistid, oma ala entusiastid.

Meie perearstide ettevalmistust ja perearstiabi süsteemi peetakse nii heaks, et meie eriala inimesi on kutsutud nõustama mitmete teiste maade perearstide koolituskavade ettevalmistamist kui ka perearstiabi toimimist.

Oleme käinud nõustajatena Moldaavias, Gruusias, Armeenias, Tadžikis, Ukrainas, Peterburis, aga ka Kreekas ja Ungaris. Ettevalmistamisel on projekt koolitusprogrammide väljatöötamiseks Kasahstanis ja Kõrgõzstanis, kuhu meid on palutud koos Sloveenia kolleegidega.

Et Eesti perearstid on hästi koolitatud ja perearstisüsteem toimiv, seda kinnitavad mitmed rahvusvahelised ekspertanalüüsid kui ka meie endi inimeste küsitlusuuringute tulemused, mille kohaselt 87 protsenti nendest, kes perearsti on külastanud, on sellega rahul või väga rahul.

Me ei tea täpselt, milline on perearstiabi 20 aasta pärast – elu meie ümber muutub väga kiiresti. Küll aga loodan, et jääb alles kõik see, mis on ka praegu perearstiabi keskne tunnus - patsiendikesksus, hoolivus patsiendist kui tervikust ning inimlikul tasandil suhtlemine, isegi kui seda suhtlemist vahetevahel vahendavad tehnoloogilised vahendid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: