15. oktoobril toimus riigikogu sotsiaalkomisjoni vähiravi ja ravimite teemaline avalik istung "Iga päev loeb", millel käsitleti vähiravi olukorda: kuidas jõuda selleni, et haiged saaksid vajalikku ravi. Praegu on väga oluline aeg sel teemal arutamiseks, sest käimas on nii vähitõrjeplaani loomine kui ka ravimipoliitika arutelu ministeeriumis.

Riigikogu sotsiaalkomisjonist sissejuhatuse teinud professor Hele Everausi sõnul on peamine, et "igale patsiendile oluline õige diagnoos ja ravi jõuaksid temani õigel ajal". Kuidas seda aga saavutada olukorras, kus sotsiaalkulutuste summa on väga piiratud?

Teekond müügiloast patsiendini on pikk

Eesti panustab tervishoius inimese kohta 1559 eurot, see on umbes pool Euroopa Liidu keskmisest. Ravimitootjate liidu seisukoht on, et riigi jõukust arvestades ja teiste meiega sarnaste riikide võrdlust aluseks võttes võiks kulutused tervishoiule, sh ravimitele olla suuremad. Miks?

Uute ravimite jõudmine Eesti patsiendini pärast Euroopa Liidu müügiloa saamist võtab väga palju aega – 3/5 ravimitel keskmiselt kolm aastat (947 päeva). Ainult pooled ravimid, mis jõuavad Eestisse kolme aastaga, saavad riikliku haigekassa rahastuse. Ravimite aeglasel rahastamisel Eesti on haigekassa esindajate sõnul kaks peamist põhjust: kolmandik ajast on tingitud, sellest et ravimitootjad ei esita soodutaotlusi ja kolmandik ajast kulub keerulistele läbirääkimistele.

Ravimi teekond müügiloast patsiendini on pikk ja käänuline ja sellelt leiab mitmeid viivitust tekitavaid põhjusi mitte ainult Eestis, aga üle Euroopa.

Venitamist tekitavad näiteks soodustaotluse protsessi hiline algus, maksimaalsetest menetlusaegadest mitte kinnipidamine, otsustusprotsessi mitmekihilisus, Euroopa riikide vaheline erinevus tõenduspõhisuse nõuetes, ebaselged kriteeriumid ja nõuded, tõenduspõhisuse puudujäägid, hinna ja väärtuse mittevastavus, ebapiisav eelarve otsuste täideviimiseks või ka ravijuhiste kaasajastamise aeglus.

Ravimitootjate liidul, mis esindab Eestis 27 ravimitootjat ja müügiloa hoidjat, on raske nõustuda väitega, et 300-päevane viivitus on justkui tootjatest tingitud. Eesti süsteem ravimite soodusravimite loetellu lisamisel on küllaltki keerukas: onkoloogilisi ravimeid rahastab haigekassa nii läbi soodusravimite loetelu kui ja ka tervishoiuteenuste (THT) loetelu. Tervishoiuteenuste loetelu muutmine, mis on sätestatud seaduste ja määrustega, saab alguse taotlusest, mille esitamise õigus on erialaseltsidel ehk arstidel.

Üks võimalus, kuidas lühendada uute ravimite jõudmist patsiendini, oleks vabastada erialaseltsid (arstid) bürokraatlikust ja mahukast tööst, kus tervishoiuteenuste loetellu lisatavad ravimid käivad läbi erialaseltside taotluste.

Tootjate ettepanek on pikalt olnud see, et arstid võiks sellest protsessist vabastada ja jätta see haigekassa, ravimikomisjoni ja tootjate vahele – see vabastaks arstide tööaega ja muudaks ka protsessi kiiremaks. Muudatuse vajalikkust on välja toonud korduvalt ka arstid, sest iga taotlus on ajakulukas lisatöö ja nõuab arstidelt pühendumist.

Vähiravist

Vähiravi tulemused paranevad Eestis vaatamata madalale sõeluuringutes osalemisele (sõeluuringud on väga oluline tööriist vähiennetusel, kuid osalusprotsent ei ole aastatega Eestis eriti paranenud). Samal ajal on viie aasta elumuse Eesti keskmised näitajad Euroopa keskmisega samal tasemel.

Sotsiaalkomisjoni istungil tehtud ettekanne tõi välja, et vähiravi tulevik on biomarkeritel põhinev ravi, erinevate ravimite kombinatsioonid ja immuunravi. Molekulaardiagnostika areng aitab kaasa vähi varajasele avastamisele, haiguse prognoosi paremale hindamisele ja optimaalsema ravi valimisele.

See tähendab, et vähiravi läheb järjest spetsiifilisemaks ja tänu sellele ka toimivamaks: kaasaegne vähiravi liigub haiglast välja ambulatoorseks raviks ja sarnaneb üha enam tavalisele kroonilisele haigusele, näiteks on kasvajad põhjuseks töövõimetushüvitiste üheksal protsendil juhtudest (EHK 2019).

Haigekassa sõnul kulub teine 300 päeva uue ravimi müügiloa saamiseks Eesti ravimite hinnaläbirääkimisteks. Selle lühendamiseks on ravimitootjate ettepanek käsitleda kulutõhususe vaates võrdselt nii kaugele arenenud haigust kui ka varajast haigust, millest on võimalik terveneda.

Ühiskondlik kokkuleppe võiks seada oodatavaks kulukasumlikkuse piiramääraks näiteks kolme- kuni viiekordse SKT/inimese kohta. Praegu seatakse ravimitele, mis aitavad varakult avastatud vähi korral haigel terveneda (elumus kuni 5 aastat), lisandkulu määraks kvaliteedile kohandatud eluaasta kohta oluliselt madalam väärtus kui kaugele arenenud haiguse korral. Kindlasti ei aita selline raviteekonna erinevatel etappidel kasutatavate ravimite erinev käsitlemine elumuse paranemisele.

Ravimite puhul on tulemuse mõõtmine lihtsam kui muus meditsiinivaldkonnas: tulemuspõhise ravi rahastamine võiks tähendada seda, et kui ravim toimib, saab ka ravimitootja selle eest tasu, kui ei toimi, ei saa. Kuna aga sellise süsteemi haldamine on küllaltki keerukas, on oluline ka, et riigil oleks olemas IT-lahendus, mis vähendaks käsitööd, aitaks kulujagamise mudeleid lihtsamalt rakendada ja säästaks nii aega (näiteks arsti ja patsiendi) kui ka raha.

Ravimitootjad toetavad igakülgset koostööd ravimite kiiremaks jõudmiseks eesti patsiendini, kellel ei ole aega oodata, sest iga päev loeb. Meie ettepanek on võtta tõsiselt ka vähipandeemiat – igal päeval sureb Eestis vähki 11 inimest.

Kui riigi tugiteenuste keskus kulutab järgmisel aastal suurusjärgus 100 miljonit eurot koroona testide läbiviimiseks, siis viiruspandeemia lõppedes võiks vähemalt mingi osa sellest rahast jõuda vähipandeemia lõpetamisse.