Elu kipub muutuma väga üheülbaliseks, kõik ringleb ainult ühe ja sama – k-sõna – ümber. Sellepärast ongi teretulnud kui seda üheülbalisust lõhub mingi sündmus, nagu seda oli Georg Otsa 100 sünniaastapäev.

Kuna tõmbusin tagasi metsatallu, siis tekkis vajadus sisse seada ka televiisor ja televiisorist näidati 21 märtsi paiku vägagi intensiivselt vähemalt kaks päeva järjest Georg Otsaga seostuvaid saateid. Vaatasin ja see tekitas mõnevõrra mõtteid.

Georg Otsa kirjeldati teleekraanil kui rahvuslikku varandust, sümbolit, mis on kallis igale eestlasele ja kelle looming kõnetab igat eestlast. Kusjuures kiideti nii tema igihaljaid estraadilugusid kui ka ooperiesitusi, millega kõik eestlased olla üles kasvanud.

Hakkasin mõtlema, et kui palju minu nõukogude lapsepõlves ja nooruses Georg Otsa oli. Ennekõike oli Georg Ots laev, millega sugulased välismaa saabusid sellistest salapärastest ja kaugetest maadest nagu Rootsi, Saksamaa või Kanada.

Siiani on mul meeles tundide kaupa ootamine Tallinnas sadamahoone ees ning eriti õnnelikel hetkedel ka sees. Nina vastu klaasi sai tundide kaupa jälgida, kuidas saabub merelt parvlaev Georg Ots, kuidas ta lähenes kaile, kuidas kinnitati käsivarrejämedusi köisi ja siis sai silmadega otsida kõrgel laevatekil seisva rahvamassi seast sugulasi. Sugulased, need tähendasid hoopis teise maitsega šokolaadi, huvitavaid mänguasju ja hiljem kassette muusikaga, mida sugulaste lapsed mulle saatsid.

Georg Ots artistina oli minu ja enamiku mu eakaaslaste jaoks 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel väga tagaplaanil. Häguselt meenub paar fragmenti kahest mustvalgest filmist, milles Ots mängis. Üks oli "Valgus Koordis", teise nimi ei tule ka parima tahtmise juures meelde.

Muusikalises mõttes oli Georg Ots 1980. aastate noorte jaoks enneminevik, kusagile paleoliitikumi kanti.

Minu kõige aktiivsem kokkupuude suure lauljaga oli läbi punkansambli Velikije Luki, kes ühes oma loos popurriina pani kokku hulka patriootilisi nõukogude laule, sealjuures ka "Mu aadress on NSV Liit", mida kõige muu kõrval esitas ka Georg Ots.

"Saaremaa valss", jaanipäevade nuhtlus, see jah saatis mind ja jääb nähtavasti saatma kõiki eestlasi kuni veel põlvepikkune poisike elab. Aga kogu muu Otsa estraadilooming oli 1980. aastatel juba ammu aktuaalsuse kaotanud.

Nõukogude Liidu muusikaelu oli omas staatilisuses paradoksaalne – ühtesid ja samau hitti (neid nimetati tol ajal lööklauludeks, muideks!) käiati raadios ja vahest ka televiisorist aastakümneid. See aga ei tähendanud, et sellised lood olid hitid ka noore põlvkonna jaoks.

Ma üldse arvan, et 1980. aastatel toimus ENSV-s muusikaline murrang. Eesti noored kuulasid sel ajal palju roiskuva Lääne muusikat ja mida rohkem seda muusikat kuulati, seda ebaolulisemad olid möödunud aastate estraadilood.

Retrospektiivselt oli suur osa 1970. aastate estraadimuusikast väga kvaliteetne ja meisterlikult komponeeritud ning esitatud, aga need pompoossed orkestratsioonid oma viiulite, puhkpillide ja timpanitega ei suutud sekundikski võistelda Baccara, Michael Jacksoni või ZZ Topiga.

"Normaalsed" noored kuulasid diskot, "mitteformaalsed" (nagu mina) Iron Maidenit, Accepti, Anvili, Sex Pistolsit ja eriti "hullud" The Exploitedit. See oli muusika, millele valss või tavaline estraadilaul lihtsalt ei suuda konkurentsi pakkuda.

Mulle näib ka et teine muutus toimus sel ajal süvamuusika tarbimises. Ooper oli Nõukogude Liidus üks proletaarsete masside harimise ja valgustamise vahendeid. See oli ka põhjus, miks töökollektiivid peaaegu in corpore külastasid ooperit, kolhoosid vedasid sinna bussidega oma töötajaid. Ja töötajad õppisid ooperit armastama, see muutus loomulikuks egalitaarseks meelelahutuseks.

Meie põlvkonda ei veetud sundkorras ooperisse, mis iganes selle põhjus ka oli. Nii läks Otsa suurus ooperilauljana minust - ja ka meist - mööda. Tagantjärgi on sellest isegi kahju, sest mulle tundub et just Nõukogude Eesti viimane põlvkond on klassikalise muusika ja ooperi koha pealt väga nõrgalt haritud ja see oleks võinud olla teistmoodi. Ent tol ajal olime me rõõmsad, et meid ei tassitud Estonia teatrimajja.

Georg Otsa vastu hakkasin ma huvi tundma alles 2000. aastatel, kui ma hakkasin ameti tõttu Venemaal käima. Venemaal oli ja on siiani Georg Ots muusikatäht suurte tähtedega. Iga kultuurselt haritud inimene, vanusest hoolimata, teab teda ja tunneb ta lugusid.

Millalgi ostsin ma seetõttu Georg Otsa duubel-CD ja alles selle vahendusel avastasin suure laulja muusika. Kuskilt leidsin ka Meloodia vinüülplaate Otsa ooperimuusika lindistustega ja sealt avastasin tema muusika sügavama osa.

On väga hea et Georg Ots oli olemas. Tema muusikaline geniaalsus ja erakordsus on väljaspool kahtlust. Aga igal pirrul on kaks otsa. Georg Ots kultuuriheerosena oli oma ajastu fenomen. Estraadilauljana oli ta kuningas siis, kui selline muusika suutis masse hullutada, ja ooperilauljana sel ajal, kui ooper oligi tõeline rahvakultuur.