Uku Tooming: Hiroshima, pandeemiast puutumata?

Kätte on jõudmas kirsiõite hooaeg ning kui miski õite nautimist takistab, siis on see nigelavõitu ilm, mitte viirus, kirjeldab Jaapanis Hiroshimas elav ja õppiv Uku Tooming sealseid meeleolusid.
COVID-19 pandeemia on praeguseks jõudnud maailmas peale Antarktika igale kontinendile. Kui vaadata viirusjuhtumite kasvu graafikuid ning võrrelda eri riikide statistikat, siis Jaapani kõver torkab silma, sest on teiste omadest tunduvalt madalam.
Arvestades seda, et üks esimesi viirusega seotud rahvusvahelisi intsidente leidis aset just Jaapani vetes ning et just kahes Jaapani naaberriigis oli viiruspuhang alguses kõige plahvatuslikum, võib kõrvaltvaatajale tunduda üllatav, et nõnda tihedalt asustatud Jaapan analoogset plahvatust vältida on suutnud.
Üllatab see aga ka osasid jaapanlasigi, kuna viirusteste tehakse siin vähe ja see õhutab küsima, kas ametlik statistika ikka tõele vastab.
Näiteks 18. veebruari ja 19. märtsi vahel testiti 37726 inimest, mis Jaapani rahvaarvu arvestades on üpris tühine number. On seega alust arvata, et nakatunuid võib olla rohkem. Muret tekitavad ka suuremad nakkuskolded Tokyos, Osakas ja Sapporos, millest esimeses on tooni hakanud andma ka arvamus, et oleks vaja kasutusele võtta karmimad meetmed viiruse leviku tõkestamisel.
Hiljuti keelati viimaks 18 Euroopa riigi, Eesti nende seas, kodanikele Jaapanisse sisenemine ning Tokyos paluti 25. märtsil elanikel kodudes püsida.
Jaapan aga ei piirdu mainitud linnadega. Mina olen viis kuud elanud Hiroshimas, mille rahvaarv on Eesti mõõtu, 1.2 miljoni ringis, ning mis on viirusest siiani peaaegu puutumata jäänud.
Veel 24. märtsil, olevat ametlikke viirusjuhtumeid Hiroshima prefektuuris kokku kolm ning linnas endas üks. Linnapildis on märgatavaid muutuseid viimaste kuude jooksul olnud minimaalselt.
Kuna Jaapanis on niikuinii maskide kandmine tavaline, siis see, et neid kannab silma järgi praegu umbes pool elanikest, võrreldes umbes ühe kolmandikuga paari kuu eest, ei mõju suure muutusena. Tõsi, mõneks nädalaks oli poelettidelt kadunud tualettpaber ning maske on siiani raske leida. Tänavad on aga rahvarohked nagu ikka ning toidukohad on klientidest pungil.
Seni pole ka olnud märgata erilist kahanemist turistide arvus (seose sisenemiskeeluga ei saa see muidugi nõnda kesta), kes siia kanti satuvad ennekõike kas läbisõidul või selleks, et tuumapommiga seonduvaid mälestusmärke uudistada.
Kuuldavasti külastavad Hiroshimat ennekõike Läänest tulevad turistid, sest Hiroshima raske ajalugu hiinlastele, kes muidu moodustavad Jaapanit külastavate turistide enamiku, eriti huvi ei paista pakkuvat.
Kuna viiruse algne kolle oli Hiinas, siis mu jaapanlasest tuttav ka oletas, et viirusjuhtumeid on olnud Jaapanis rohkem ennekõike nendes kohtades, mis on populaarsed hiina turistide seas, ja Hiroshima on just seetõttu viirust vähe kogenud.
Kas see ka tõsi on, ei julge ise kinnitada, aga nüüdseks on hirmud hakanud tasapisi keskenduma rohkem eurooplastele. Ma ise pole aga veel vaenulikku kohtlemist kogenud ning kuna sotsiaalne distantseeritus on niikuinii jaapanlastele omane, ei ole kohalike hoiakus tunda erilist muutust.
Olles viimase paari kuu jooksul isegi Jaapani piires minimaalselt reisinud, jälgides samal ajal innukalt välisuudiseid, mõjub Hiroshima igatahes üsna kummastava mikrokosmosena, mis ülejäänud maailma poolt ennast mõjutada pole lasknud.
See mikrokosmos rebenes veidi, kui 25. märtsil tuli ülikoolilt teadaanne, milles kästi kõigil, kes hiljuti välismaal on viibinud, endast ülikoolile teada anda ja ennast kaheks nädalaks karantiini panna. Samuti paluti vältida halva õhutusega ruume, rahvarohkeid kohti ja näost-näkku vestlusi.
Kuna need meetmed, kui ehk näost-näkku vestluse spetsiifilisus välja arvata, on mujal maailmas olnud kasutuses olnud juba mõnda aega, tundub selline teavitus väga hiline. Kas ta saabus liiga hilja selleks, et viiruse eskaleerumist vältida, näitab aeg.
Ise kipun arvama, et kui tahta seda, et Hiroshima järgmise aasta jooksul turvalise pelgupaigana jätkuda saaks, oleks vaja kehtestada ka tugevamad riigisiseste reiside piirangud, näiteks mitte lasta inimestel Tokyost siinset idülli häirida.
Võib-olla räägib minus aga eestlaslik muretsemiskalduvus, kuna need hiroshimalased, kellega mina siin ennekõike olen läbi käinud, näikse laskvat end vähe häirida. Kätte on jõudmas kirsiõite hooaeg ning kui miski õite nautimist takistab, siis on see nigelavõitu ilm, mitte viirus, ja nagu kohalik izakaya-omanik mulle selgitas, on rohke sakejoomine ja naer parim kaitse viiruse eest. Loodan, et tal on õigus.

Toimetaja: Kaupo Meiel