Andero Uusberg: miks me koroonale nii tugevalt reageerisime? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andero Uusberg
Andero Uusberg Autor/allikas: Müürileht

Maailm kubiseb probleemidest, mille üks põhjus on inimeste kalduvus eelistada iseennast teistele, kohest tulevasele ja tajutavat abstraktsele. Laiaulatuslik reaktsioon koroonale oli tunnistus risti vastupidisest. Mis seekord teisiti läks, kirjutab Andero Uusberg algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Päev enne eriolukorra väljakuulutamist märkis kolleeg Margit Keller ühel koosolekul, et kas pole hämmastav, kui kiiresti võib käitumine muutuda. See mõte jäi mind saatma.

Meid ühendavas käitumisteaduste valdkonnas uuritakse sekkumisi, mis aitavad inimestel toimida tervislikumalt, vastutustundlikumalt või ettenägelikumalt. Näiteks selliseid, mis kutsuvad Eesti koolides liikuma ja kiusamisest vabanema.

Enamasti on taoliste sekkumiste ühekordne mõju pigem väike. Näiteks käitumisteadlaste koostatud e-kiri aitas maksu- ja tolliametil parandada mullu tööjõumaksude laekumist ehitussektorist umbes 7% võrra. See oli väga hea tulemus! Käitumisteadustega saabki muuta maailma väikeste sammudega.

Sellel foonil oli käitumisvastus koroonale silmapaistvalt kiire ja ulatuslik. Enamik eestlasi muutis oma asjalikku ja isiklikku elu praktiliselt päeva pealt ja suuresti vabatahtlikult. Muidugi oleks mõned käitumised võinud muutuda veel kiiremini ja oma käitumist muutnud inimesi olla veel rohkem. Viirus ei lähe kahjuks Eestist mööda ja algava jutu mõte pole vähendada selle traagikat, vaid mõista toimunud muutusi sõltumata nende piisavusest.

Tugeva koroonareaktsiooni muudab eriti huvitavaks selle psühholoogiline ebaloomulikkus. Epideemiaga kaasnev oht on suuresti mitteisiklik, mittekohene ja mittetajutav. Näiteks, kas jätta koroona tõttu õhtusöök sõbraga ära või mitte?

Õhtusöögi ärajätmise negatiivsed tagajärjed juhtuvad minu endaga, juhtuvad kohe ja on selgelt tajutavad: ma jään kindlalt ilma heast seltskonnast ja toidust, ehk saan ka sõbralt pahandada. Ärajätmise positiivsed tagajärjed seevastu juhtuvad suuresti kellegi teisega ja alles tulevikus ning on abstraktsemad: ma võin, aga ei pruugi säästa kedagi tundmatut millestki, mida ma hästi ette ei kujuta.

Laias laastus võivad inimesed ohuga silmitsi seistes maandada kas oma ärevust või ärevuse allikat ehk ohtu. Ärevuse maandamine on sageli tervislik, kuid epideemiaga võitlemisel oleks hea ka ohtu maandada.

Lihtsa ohule reageerimise mudeli järgi peaks selleks psüühikas kohtuma kolm tunnetust: piisav ohutaju, piisav riskitaju ja piisav kontrollitaju. Kui kõik kolm on olemas, peaks käitumine muutuma. Kui kas või üks on puudu, järgneb pigem ärevuse maandamine.

Seega muudab oma käitumist inimene, kes tajub ohtu ("koroonaviirus viib inimesi intensiivraviosakonda"), tajub riski ("see võib juhtuda ka minu või mu lähedasega") ja tajub riski kontrollimise võimalikkust ("koju jäämine aitab").

Käitumise muutumine kipub ära jääma siis, kui inimene ei taju erilist ohtu ("see pole hullem kui gripp"), ei pea riski kuigi kõrgeks ("ma olen noor, intensiivravile satuvad ainult vanemad") või ei näe nende vältimiseks võimalusi ("mis mõttega ma pingutan, kui ventilatsiooni kaudu saab viirus mu niikuinii kätte").

Ohutaju

Kuidas tekkisid Eestis käitumismuutuseks piisav ohutaju, riskitaju ja kontrollitaju? Ohu tajumine algas selle pisendamiskatsete saatel. Osa pisendamisest oli ideoloogiline püüd demonstreerida globaliseerunud linnainimese ülitundlikkust, suuresti aga loomulik psühholoogiline reaktsioon. Uudiste kõverpeeglis paistab maailm pidevalt ohtlikum, kui see reaalsuses on, mistõttu aitab ohtude pisendamine vaimset tervist hoida.

Mis muutus? Esmalt võtsid sõna eksperdid, kellele olid Hiinast saabuvad andmed ohtu selgeks tegemas. Silmapaistev oli näiteks ühe tundmatu autori blogipostituse viiruslik levik. Aga laialdane ohutaju vajas lisaks tõenditele ka lugusid. Näiteks Itaalia arstidest, kes peavad valima, kellel surra lasta.

Itaalia lood on mõjusad nii seepärast, et need on lood, kui ka seepärast, et need on Itaaliast. Loos on info organiseeritud motiveeritud tegelaste, mitte näiteks mehhanismide või argumentide alusel. See käivitab iselaadse reaktsiooni: me saame sündmustikku tegelaste silme läbi kujutledes virtuaalse kogemuse. Nii võib lugu pakkuda sügavamat mõistmist kui sisuliselt kaalukam argumenteeritud tekst.

Itaalia lugude europiidsus tegi neisse sisseelamise vältimatumaks. Ka Wuhanist räägiti sarnaseid lugusid, aga neid kippus vaigistama ärevust maandav sosin, näiteks, et "ega tea, kas see kõik ka tõsi on". Uhke selle sisekõne üle olla ei tasu, aga pelga uitmõtte eest end hukka mõista ka ei saa. Selge see, et lähedasem lugu jõuab lähemale.

Riskitaju

Kui lood võikast triaažist arenenud Euroopas hanerasva maha pesid, oli käitumise muutumiseks vajalik ohutaju Eestis olemas. Ohule reageerimise mudel ütleb aga, et sellest ei pruugi piisata. Isegi kui suitsetaja on kursis kopsuvähi õõvastava olemusega, võib loobumine takerduda ebapiisavasse riskitajusse: minuga seda ju ei juhtu.

Ka koroona puhul ei pruugi kõige hullem tingimata minuga juhtuda. Täpselt keegi ei tea, aga ilmselt jõuab haiglasse 1–2 nakatunut kümnest ja elu kaotab ehk 1–2 sajast. Neid riske võimendas inimeste tajus aga koroonaviiruse meediakajastus.

Kui uuringutes palutakse reastada ohte elule, siis tulemus sarnaneb rohkem uudisteportaaliga, kus domineerivad terrorism ja lennuõnnetused, kui tegelikkusega, kus valdavad on südameveresoonkonna haigused. Neil päevil tundub koroonarisk suur, sest suur on selle teema osakaal meie mõtteruumis.

Riskitaju võimendab lisaks teadmatus, mis jätab võimalike riskide vahemiku väga laiaks. Selle vahemiku ühes servas on versioon taltsast viirusest, mida levitavad ainult nähtavalt nakatunud inimesed kõlava aevastusega ja mis on ohtlik vaid juba varem haigetele.

Riskivahemiku teises servas on aga hoopis hirmsam versioon viirusest, mis väljub end täiesti tervena tundvast inimesest pelgalt hingates ning võib murda ka nooremaid. Tõenäoliselt ei vasta kumbki äärmus tõele. Tajutud riskiks piisab aga sellest, et kõige hullemaid versioone on raske välistada. Psüühikal on kalduvus võtta mõeldavate tagajärgede seast igaks juhuks tõsiselt kõige negatiivsemaid.

Kontrollitaju

Ka piisava ohu- ja riskitaju korral võinuks kiire reaktsioon koroonale siiski olemata jääda, kui poleks tekkinud ka piisavat kontrollitaju. Isegi suitsetaja, kes näeb oma tulevikus kopsuvähki, ei pruugi loobuda, kui ta ei usu, et mahajätmine oleks tema võimuses.

Paljud koroonatõrje käitumised, nagu kätepesu ja rahvakogunemiste vältimine, on kõigile jõukohased. Isolatsioon pakub rohkem väljakutset, aga julgust lisas Eesti kogemus virtuaalse eluga. Näiteks idee viia koolid päeva pealt distantsõppele, mitte esialgu vaheajale, näis enamikule Eestis täiesti teostatav, samal ajal kui mitmel pool maailmas otsustati vaheaja kasuks.

Kontrollitaju tõstis piisavaks ka laine hajutamise idee (flatten the curve). Retoorikavõttena annab see nägemismeelt rakendades tõhusalt edasi suure hulga keerukust. Lisaks muudab see aga viiruse ohvrite arvu osaliselt kontrollitavaks suuruseks.

Meditsiinisüsteemi ülekoormust arvestamata võiks ju mõelda, et ehk peaks laskma looduse karmil lotol paratamatud piletid välja loosida, et kiirendada karjaimmuunsust ja säästa pealekauba majandust. Laine hajutamine asendab selle mõtte tegutsemist jõustava ühise eesmärgiga.

Ilmselt ootavad ees väsitavad nädalad, mil üha enam hakkavad silma muutunud käitumise pahupooled üksindusest majandusraskusteni. Mida edukamalt me käitumist muudame, seda pisemad paistavad muutust ajendavad põhjused. Küllap valab õli tulle ka ajakirjanduslik harjumus otsida kõikjalt konflikte. Nende väljakutsete seljatamisel võib olla abi nii ohutaju, riskitaju kui ka kontrollitaju sihipärasest säilitamisest.

Aga need ei ole kindlasti ainsad hoovad. Lisaks tasub kirjutada uusi kirjutamata reegleid, näiteks selle kohta, kuidas distantsilt sotsialiseeruda (skaipida sobib ka niisama!). Keskkondi tasub kujundada kasulikku käitumist toetama (näiteks järjekorras seismise turvalist pikivahet tähistavad märgised poe põrandal). Ning ohu ja riski kõrvale sobivad hästi positiivsed eesmärgid (teeme Eesti viirusevabaks!), mille tajutud väärtus, saavutamise lootus ning kättesaamise kontrollitavus oleksid piisavalt kõrged.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: