Viimase 15 aasta jooksul on Eesti Vabariigi hariduselus tehtud mitmeid ümberkorraldusi, mille mõjud hakkavad järk-järgult endast märku andma: vähenenud on õpetajaskonna omavaheline metoodika- ja õppekirjandusealane arutelu, pedagoogiline pädevus, samuti koostöö ülikoolide õppejõududega.

Kuni 2007. aastani tegutsesid Eesti Vabariigis ainenõukogud, mis olid haridus- ja teadusministeeriumile nõuandvad organid, sh viisid ainenõukogud läbi õpikute hindamist. Ajaloo ainenõukoguse kuulusid kõrgemat kvalifikatsiooni omavad tegevõpetajad ja akadeemilised ajaloolased.

Näiteks koosnes viimane ajaloo ainenõukogu kümnest liikmest ning esindatud olid Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse spetsialistide kõrval Ago Pajur Tartu Ülikoolist ning Helena Sepp Tallinna Ülikoolist, lisaks olid esindatud nii kutseõppekeskused kui vene õppekeelega koolid. Ainenõukogu tööd juhtis Eesti Ajalooõpetajate Seltsi esindaja.

Lisaks ajaloo ainenõukogule olid ka teised ainenõukogud, näiteks ühiskonnaõpetuse ja filosoofia ainenõukogu, mille liikmetelt oodati samuti kõrget pädevust. Ainenõukogu liikmed töö eest tasu ei saanud, küll suurendas see töö nende kompetentsi ning seda arvestada ametijärgu omistamisel.

2007. aastal õpikute hindamine haridus- ja teadusministri otsusega lõppes ning ainenõukogu töö sisuks sai õppekavaarendus (Vt: "Õpikute kirjastajad surusid ainenõukogud tööst kõrvale", EPL 11.04.2007). Kõik õigused ja vastutus läks kirjastustele. Senise väga laiapõhjalise esindusega ainenõukogu tööd asendas kirjastusepoolne kahe retsensendi kaasamine.

Kuigi kirjastused teevad viimastel aastatel retsensentide leidmiseks õpetajate aineühendustega koostööd, on pädevate õpetajate motivatsioon suuremahulisteks kuid vähetasustatud töödeks pärast atesteerimise kaotamist oluliselt vähenenud.

Aastatel 1997–2013 oli 12. klassi lõpetajal võimalus sooritada ajaloos riigieksam. Riiklik välishindamine toetas õpetajate ja õppejõudude diskussiooni nii õppekirjanduse, metoodika, õpetajate täiendkoolituse vajaduse kui ka õpitulemuste saavutamise osas.

Pärast maavalitsuste kaotamist 2018. aastal vähenes õpetajate regionaalne koostöö veelgi. Näiteks Eesti suurimas omavalitsuses, Tallinnas lõpetasid mõne aasta eest õpetajate ainesektsioonid samuti oma töö.

Paralleelselt eksamite kaotamisega hakati vähendama koolidele mõeldud pedagoogilise personali täiendkoolituse raha, mis nüüdseks on muutunud sedavõrd väikseks, et maakoolide õpetajad ei saa juba pea viis aastat lubada endale ainealaseid täiendkoolitusi. Samuti on haridus- ja teadusministeerium vähendanud aineliitudele suunatud ressursse õpetajate täiendkoolituste organiseerimiseks.

Praeguseks on kaotatud ka varasem ootus, et õpetaja peab viimase viie aasta vältel end täiendkoolitama 160 tunni ulatuses. Kuna atesteerimist ei toimu, õpetajate enesetäiendamise kohustust ei ole, siis ei peegelda ka Eesti Hariduse Infosüsteem enam õpetajate täiendkoolituste reaalset seisu. Õpetajad näevad tõendite esitamist liigse bürokraatiana, millest ei sõltu enam midagi.

Kui riik suuresti ei koordineeri ning ei rahasta täiendkoolitusi ning ei toeta õpetajate professionaalset arengut, siis puuduvad riigil ka hoovad õpetajate arengu suunamisel ja pädevuste kasvatamisel, mis järk-järgult avaldub nii õppekirjanduses, kuid, mis veelgi olulisem – õppematerjali kriitilisel hindamisel ja klassiruumis õpilastega tööd tehes.

Olulise positiivse aspektina saab aga välja tuua asjaolu, et õpetajate kodanikualgatuslikud aineühendused on viimase aastaga üha selgemine hakanud kaasa rääkima hariduse sõlmküsimustes ning pakkuma lahendusi, kuidas kujunenud olukorrast välja tulla.