Margus Pedaste: õpetajate järelkasvust ja väärtustamisest

Õpetajate järelkasv ei ole piisav ja amet piisavalt väärtustatud – küsimus on riiklikult rahastatud programmi puudumises, kirjutab professor Margus Pedaste.
Riigikogu kultuurikomisjon on sõnastatud kaks uurimisprobleemi:
- õpetajate järelkasv ei ole piisav;
- õpetajaamet ei ole piisavalt väärtustatud.
Miks on vaja neid probleeme lahendada? Teemapüstitusest lähtuvalt on õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustatus Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala.
Nõustun, et need on väga tähtsad probleemid ja näen, et nende lahendamisel on oma võimalused ülikoolidel, koolidel ja lasteaedadel, kuid laiemalt kogu ühiskonnas ning kindlasti ka riigikogul ja valitsusel.
Õpetaja on esmalt inimene
- Ma olen küll kolmel korral võitnud vabariikliku bioloogiaolümpiaadi, kuid see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Ainealastest teadmistest ja oskustest on vähe, kui ei oska teisi õpetada.
- Ma olen küll vähemalt kolmel korral valitud õpilaste poolt kooli lemmikõpetajaks, kuid see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Meeldimisest on vähe, kui sellega ei kaasne õpilaste potentsiaali avamist.
- Ma olen küll 15 aastat koolis bioloogia õpetajana töötanud ja 20 aastat õpetajaid koolitanud, kuid see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Kogemusest on vähe, kui seda süsteemselt ei uurita, kui ei loeta teiste läbi viidud uuringuid ja kui ei õpita ise sellele tuginevalt.
- Minu kooliõpilastest on tänaseks kümmekond neid, kes ise koolis õpetajana töötavad. Selle üle on mul hea meel. Ma usun, et see teeb ühest õpetajast hea õpetaja.
Kui räägime õpetajate järelkasvu kriisist ja õpetajate asendusvajadusest vanuse või varase koolist lahkumise tõttu, siis on oluline, et iga õpetaja töötaks koolis või lasteaias vähemalt kümme aastat. Et ta tahaks seda teha. Teeks rõõmuga ja kasvataks järelkasvu.
Praegu on Eesti õpetaja staaž küll OECD riikide üks suuremaid, kuid noored õpetajad ei näe soovi pikalt kooli jäämiseks. 41 protsenti alla 35-aastastest õpetajatest soovivad veel õpetajana töötada kuni viis aastat. Selles vanusrühmas ei ole neid nii palju üheski teises OECD uuringus osalenud riigis või majanduspiirkonnas.
Õpetajate järelkasvu nimel tegutsemine peab algama juba lasteaiast ja jätkuma põhikoolis ning gümnaasiumis. Iga õpetaja kvaliteediindikaatoriks peab olema see, mitmest tema õpilasest on saanud õpetaja. See info tuleb registrite ajastul lisada Eesti Hariduse Infosüsteemi iga õpetaja juurde. Siis saame uurida, millised õpetajate tegevused viivad probleemi lahendamiseni.
Õpetajate järelkasv sõltub just koolidest ja laiemalt kogu ühiskonnast. Meie suhtumisest ja eeskujust. Õpetajaameti väärtustamisest.
Mul on hea meel näha, et üha enam näidatakse ka meedias õpetajaameti võlusid. Igas ametis on muresid, väljakutseid ja rõõme. Meie valik on, mida esile tõsta. OECD TALIS 2018 uuring näitab võrdluses 2013. aasta andmetega, et õpetajad tajuvad enda ameti väärtustamist ühiskonnas pea kaks korda enam kui viis aastat varem. Oleme võrdluses keskmike seas ja üks suurimaid tõusjaid.
Muidugi on meil veel pikk tee Singapuri, Korea, Kanada, Shanghai ja Soomeni, kuid meil ei ole ka sellist langust nagu näiteks Belgias, Hollandis, Islandil või Uus-Meremaal.
Mida teha?
Uuringuid näitavad, et õpetaja vajab väljakutseid. Selleks on aga vaja karjääriredelit. Alustav ja suure kogemusega õpetaja ei peaks tegema koolis täpselt sama tööd. Nii nagu ülikoolis on meil õpetajad, assistendid, lektorid, dotsendid ja professorid, peaks ka koolis olema võimalik vertikaalne liikumine karjääris.
Nii nagu ülikoolis keskendub üks professor haridustehnoloogiale, teine õpetajaharidusele ja kolmas eripedagoogikale, peaks ka koolis olema võimalik horisontaalne liikumine karjääris.
Erineva kompetentsusega õpetajate sisulisest koostööst saavad sündida uued ideed ja lahendused nii koolis kui ka laiemalt ühiskonnas olulistele probleemidele.
Kutsestandardite süsteemi loomisega seitsme aasta eest lõime aluse karjäärimudelile, kuid nüüd näeme, et õpetajad, ülikoolid ning haridus- ja teadusministeerium peavad oma tarkuse ühendama, et koolide ja lasteaedade jaoks karjäärimudelid välja pakkuda. Hästi oluline on sarnaselt Rootsile võtta fookusesse ka juba töötavad õpetajad ning siduda mudelid palgapoliitikaga.
Poliitikute ülesanne on siin vahendite eraldamine, et oleks võimalik töötasu diferentseerida vastavalt ülesannete mahule ja keerukusele ning sellega kaasnevale vastutusele. Või et oleks ka võimalus võtta vaba semestrit enese täiendamiseks ja arendustööks või uurimiseks – praegu võimaldatakse seda konkursi korras vaid viiele õpetajale üle Eesti. Kui õpetajatel on arenguvõimalus ja väljakutsed, siis tahavad ka nende õpilased senisest enam ise õpetajaks saada.
Siit liiguksin järgmise küsimuse juurde. Nimelt elab oma elu müüt, et ülikoolides on puudus huvilistest õpetajakoolituse vastuvõtul. Selle tahaksin siinkohal ümber lükata.
Näiteks 2020. aastal tegid avalduse Tartu Ülikooli õpetajakoolituse ja haridusteaduste õppekavadele 1889 kandidaati. Kuna umbes sama palju on neid Tallinna Ülikoolis, siis kokku on see oluliselt enam. Võrdluseks võib öelda, et näiteks arstiõppesse oli Tartu Ülikoolis avaldusi 676 – ligi kolm korda vähem, ja informaatikasse 515 – ligi neli korda vähem, kui arvestada lisaks eestikeelsesse õppesse astujatele ka ingliskeelsetele kavadele astujaid.
Õpetajahariduses on isegi konkurss märkimisväärne – 3,8 üle kõigi õppekavade. Tõsi, kahjuks ei ole see kõigil erialadel ühtemoodi ja mõnevõrra moonutab pilti võimalus esitada mitu avaldust. Matemaatika- ja loodusainete õpetajaks õppida soovijaid on ikka liiga vähe.
Kui muidu saaksime riigi soovi korral ja raha eraldamisel vastu võtta praegusest rohkem üliõpilasi, siis nendel erialadel veel mitte. Ka ei ole meil alati võimalik piisavalt valida ja nii tuleb teha parimat võimalikku arendustööd nendega, kes on otsustanud õpetajaks õppima asuda. Siiski, kui riigikogu leiab, et õpetajaid on rohkem vaja, siis ülikoolid on valmis neid rohkem koolitama, kui selleks eraldatakse ka vajalik eelarve.
Küsimus on veel selles, kuidas innustada parimaid tegema valikut õpetajaameti omandamise kasuks?
Üks konkreetne ja alakasutatud meede on stipendiumid. Juba vähemalt ligi kümme aastat on riik läbi haridus- ja teadusministeeriumi andnud välja õpetajakoolituse erialastipendiumi. Kas teate, paljud üliõpilased seda saavad? Sada. Tartu Ülikoolis sel sügisel 51 – see on 3,9 protsenti õpetajaõppe üliõpilastest. Ja veel. Kas teate mis on selle suurus? 160 eurot. Nii juba aegade algusest saadik.
Kas need on märgid õpetajate järelkasvu toetamisest kui riiklikult tähtsast eesmärgist? Võim riigieelarvest raha jagada on riigikogu käes. Praegu antakse riigi poolt Eesti kõrgkoolidele õpetajahariduse stipendiumiteks sama vähe raha kui on seitsme(!) õpetaja miinimumpalk. Samal ajal tahetakse ülikoolidelt igal aastal enam kui tuhandet õpetajat.
Oleme ka varem esitanud oma seisukoha, et stipendiumi peaks saama vähemalt 50 protsenti üliõpilastest ja selle suurus peaks olema vähemalt 500 eurot kuus. See võimaldaks üliõpilastel enam õpingutele pühenduda. Ka üliõpilane on inimene.
Kui õpingud on läbitud (vahemärkusena, et rahvusvaheliste hindajate ja uuringute põhjal on meie Eesti kõrgkoolides väga heal tasemel innovaatiline õpetajakoolitus, kus on palju praktikat ning teooria ja praktika käivad käsikäes; see ei ole probleemi tuum), siis on tähtis, et õpetajad läheksid kooli või lasteaeda õpetajana tööle ja panustaksid seal piisavalt kaua.
OECD TALIS uuring näitab suundasid, kuhu tuleks liikuda. Mis prognoosib seda, et õpetaja oleks tööga rahul ja jääks kauem kooli? Õpetaja hästi hakkama saamine, õpetajakoolituse läbimine ja arenguvõimaluste olemasolu. Neile kolmele tulebki panustada.
Millal saab õpetaja hästi hakkama?
Õpetaja saab hästi hakkama siis, kui ta on pühendunult läbinud õpetajakoolituse ja tegeleb igapäevaselt enda arendamisega. Praegu peab iga õpetaja ümbritsevaga sammu pidamiseks vähemalt ühe päeva nädalas pühendama enda tegevuse uurimisele ja õppimisele. Seega ei saa õpetajalt oodata 20 või enama tunni õpetamist nädalas nagu seda on siiani tehtud.
Ühelgi õpetajal ei tohiks olla üle 15 tunni nädalas, kui räägime 45-minutilistest tundidest. Alustaval õpetajal ja suure kogemusega pensionieelikust õpetajal ei tohiks neid olla üle kümne nädalas. Alustav õpetaja alles õpib praktika käigus õpetama.
Kogenud õpetajatel on aga suur potentsiaal alustavate ja aeg-ajalt ka edasi jõudnud kolleegide nõustamisel, õppeprotsessi uurimisel, õppematerjalide arendamisel ja kohandamisel. See on nende võimalus karjääriredelil. Me oleme rumalad, kui selle potentsiaali ära raiskame.
Samuti oleme rumalad, kui peletame alustavad õpetajad koolist eemale, sest nad peavad töötama normaalsest kaks korda suurema koormusega. Kes on need "me"? Mulle tundub, et otsus on poliitikute käes.
Riigieelarve
Riigieelarve määrab selle, millist palka saavad koolide või ka lasteaedade juhid oma tublidele töötajatele maksta. Praegu on eelarve selline, et tuleb õpetajad üle koormata. See on ebaõiglane. Õpetaja on ikkagi inimene.
Õpetajate järelkasvus ja õpetajaameti väärtustamisel ei tohi aga unustada ka õppejõude. Ka kõrgkoolide õppejõud on õpetajad. Ka õpetajakoolitus ja haridusteadus ülikoolides vajab tähelepanu.
Meil on väga tublid inimesed. Ilma märkimisväärse eelarveta on nii Tartu Ülikool kui ka Tallinna Ülikool jõudnud mainekates ülikoolide pingeridades haridusteadustes maailma tippülikoolide hulka. See on aga tulnud õpetajatele sarnaselt ebamõistliku töökoormusega, sest lihtsalt ei ole piisavalt raha.
Riiklik tegevustoetus ei kata isegi õppejõudude miinimumpalkasid. Eesti Teadusfondi kaudu pole juba aastaid jagunud raha ühelegi haridusteaduslikule uurimisprojektile.
Meid on päästnud Euroopa Liidu sotsiaalfond ja regionaalarengu fond ning suurepärane rahvusvaheline koostöö, mille najal oleme olnud edukad rahvusvaheliste teadus- ja arendusgrantide taotlemisel. Seeläbi saame ka kasu Eestile, aga eelkõige on see kasu finantseerijale ehk Euroopa Liidule.
Kus on aga riigi huvi ja sellele vastavalt ka tugi? Jah, haridus- ja teadusministeerium on ka avanud võimalusi mõningateks uuringuteks, aga seda on väga vähe. Mis on see Education Nation? See on sündinud sageli ennastsalgava töö hinnaga ja kaua ei saa see nii jätkuda. Selle hoidmiseks tuleb meil ümber mõelda see, mis on prioriteedid riigieelarves ja kuidas me väärtustame õpetajate, õpetajakoolitajate ja haridusteadlaste tööd.
Õpetajatele ja õppejõududele-teadlastele ei piisa tegutsemiseks nende enda missioonist ja teadmistest-oskustest. Tegutsemisvõimalus sõltub kolmest olulisest dimensioonist.
Esmalt peab olema inimene oma pagasiga (selle eest vastutavad inimene ise ja teised inimesed tema ümber, kool ja ülikool), teiseks peavad olema sihid (selleks peab olema vabadus ja maailmavaade, mis ulatub iseendast kaugemale – see sõltub inimesest ja teistest tema ümber), kolmandaks peab olema keskkond, mis võimaldab inimestel mingis situatsioonis ühiseid sihte oma pagasile tuginevalt ellu viia (selleks peavad inimesed üheskoos kujundama koostöise ja üksteise potentsiaali avamisele orienteeritud koolikultuuri, kuid lisaks on olulised reeglid ja materiaalsed ressursid, mille eest vastutavad seadusandluse koostajad ja eelarve jagajad).
Kuus ettepanekut
1. Rohkem võimalusi arenguks ja erinevate põnevate tööülesannete täitmiseks õpetajale – karjääriredel, millel on võimalik liikuda nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt – nii pakume õpetajatele arendavaid väljakutseid, aga võimaldame neile ka aega oma potentsiaali rakendamiseks.
2. Rohkem võimalusi õpilastele õpetamiseks ja koostöiseks õppimiseks alates lasteaiast ja läbi kooli – nii anname võimaluse selleks, et saaks tekkida hea tunne teise inimese aitamisest, teisele millegi õpetamisest.
3. Rohkem raha õpetajate palkadeks – nii saame vabastada õpetajate aega enese arendamiseks ja järelkasvu kasvatamiseks, nii jääb õpetajale tunne, et ta saab koolis hästi hakkama ja tal on arenguvõimalusi, nii on õpetajal soov kooli jääda.
4. Rohkem raha stipendiumiteks – nii tulevad parimad õpetajaks õppima, nii tuleb veel rohkem üliõpilasi õpetajaks õppima, nii on võimalik vähendada õpingute ajaks oma töökoormust ja senisest enam õppimisele pühenduda.
5. Rohkem raha ka õpetajate koolitamiseks ja haridusvaldkonna uuringuteks – sellest sõltub innovatsioon, sellest sõltub ka ülikoolide võimekus ette valmistada rohkem uusi õpetajaid ja pakkuda väärtuslikke professionaalse arengu võimalusi juba töötavatele õpetajatele, kes vajavad seda võimalust iga nädal.
6. Eelneva võiks kokku võtta riiklikus õpetajakoolituse ja haridusteaduste edendamise programmis sarnaselt IT Akadeemiale.
Täpsemalt oleme need mõtted avanud riigikogu kultuurikomisjoni istungil ja hea meelega jätkame koostööd meie ühiste probleemide lahendamiseks.
Kommentaar põhineb riigikogu kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala" arutelul peetud ettekandel.
Toimetaja: Kaupo Meiel