Madis Somelar: oleme seadmas ohtu tulevaste põlvkondade haridust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Madis Somelar
Madis Somelar Autor/allikas: ERR

Kool on ühiskonna peegel – koolis avalduvad väärtused ja hoiakud, mis on iseloomulikud sellele ühiskonnale. Oleme praeguses Eesti arengus jõudnud olukorda, kus seame ohtu tulevaste põlvkondade hariduse ja seeläbi ka ühiskonna kvaliteedi, kirjutab Madis Somelar.

Eesti riigi jätkusuutlikkuse põhimõtted ja eesmärgid on sõnastatud praegu kehtivas põhiseaduse preambulas. Rõhutaksin siinjuures viimases toodud tahet kindlustada ja arendada Eesti riiki; otsuste tegemist, mis on aluseks praegustele ja tulevaste põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Ning asjaolu, et kõik see peab tagama eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Seega, jätkusuutlik areng on niisugune arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvede samasuguseid huve.

Kuna hetkel on riigikogu täiskogus fookuses õpetajate järelkasvu ja õpetajaameti väärtustamise küsimus, sean jätkusuutlikus arengus rõhuasetuse kahele aspektile: hea valitsemine ning sotsiaalne jätkusuutlikkus (rahvastiku kvaliteet). Nimetatud rõhuasetused on omakorda aluseks demograafilisele jätkusuutlikkusele ning sisuliselt realiseerivad Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas toodud eesmärke.

Kool on ühiskonna peegel – koolis avalduvad väärtused ja hoiakud, mis on iseloomulikud sellele ühiskonnale. See, et õpetajaamet on Eesti ühiskonnas väheväärtustatud ning et ollakse jõutud õpetajate järelkasvu kriisi, on aastate jooksul lahendamata jäänud murekohtade tulemus. Oleme praeguses Eesti arengus jõudnud olukorda, kus seame ohtu tulevaste põlvkondade hariduse ja seeläbi ka ühiskonna kvaliteedi.

Kuna kriis on sügav, väljumine võtab aastaid, tuleb reageerida kohe ja tulemuslikult

Poliitilise protsessi etapid (I etapp – õigusaktide vastuvõtmine ning II etapp – avaliku halduse kaudu otsuste elluviimine) võtavad üks kuni kaks aastat. Magistri tasemel hariduse omandamine kestab vähemalt viis aastat.

Heaks õpetajaks kujunemine võtab omakorda aega. Hoiakute muutumine ühiskonnas võib kesta peaaegu kümme aastat. Seega, praegu langetatud otsused toovad reaalseid muutusi alles seitsme kuni kümne aasta pärast.

Tagamaks õpetajaameti väärtustamist ja õpetajate järelkasvu ning seeläbi Eesti jätkusuutlikkust, peame ühiskonnana ja riigina panustama kohe ning väga olulisel määral. Eesti Vabariigil on selles osas häid kogemusi olemas. Näiteks e-riigi ülesehitamist lugesime aastate eest keskseks väärtuseks ning suunasime sinna riigina väga suured ressursid. Saavutasime väga häid tulemusi.

11. novembril 2020 pidas riigikogu ees kõne riigikontrolör, kes tõdes, et Eestil hakkab kvaliteetse hariduse võimaldamise jõud raugema. Samuti tõdes riigikontrolör, et inimesi napib ning eri sektorid konkureerivad samadele inimestele. Olemasoleva inimvara väärindamine on seega nii poliitiline kui ka majandusküsimus, rääkimata kultuuri-, tervishoiu-, kaitse- ja kõigi teiste valdkondade jätkusuutlikkusest – haritud ja terved inimesed loovad väärtusi ning tagavad ühiskonna kvaliteetse jätkusuutliku arengu.

Uue põlvkonna haritud elanikkonda kasvatavad üles (väärindavad) Eesti perekonnad ning haridussüsteemi kuuluvad õpetajad (lasteaiad, huvikoolid, üldhariduskoolid, kutsekoolid, ülikoolid, mäluasutused jne).

Vanemate võimekus oma lapsi inimvarana väärindada on erinev. Perekonna tagasihoidlikuma panuse korvavad praeguses Eesti ühiskonnas meie ühtluskool ja õpetajad. Seega on kvaliteetne haridus meie riiklik prioriteet ning pädevate ja kutsumusega õpetajate järelkasvu tagamine olulise tähtsusega riiklik küsimus.

Haridus võiks olla Eesti ühiskonna eri sektorite prioriteet, haridus peab aga olema riiklik prioriteet. Riigina on meil suur vastutus, sh ka nende ühiskonna liikmete ees, kes ise oma väärindamisega hätta jäävad või toime ei tule. Kui ühiskonna esindusorganid otsustavad, et haridus on riiklik prioriteet, siis see kajastub riigieelarves.

Sel sügisel avalikustatud riigi eelarvestrateegia ei väljendanud seisukohta, et haridus on riiklik prioriteet. Riigi poolt õpetajate palkade teemal ühiskonnale läinud sõnumid ei toetanud õpetajaameti väärtustamist ja järelkasvu teema olulisust – laiemalt ei toeta praegune riigi eelarvepoliitika Eesti jätkusuutlikkust.

Jätkusuutliku arengu üks oluline aspekt on hea valitsemine. Hea valitsemine peab olema läbipaistev, ühiskonna liikmeid kaasav ning tulemuslik. Põhiseadus keelab küll eelarve panna rahvahääletusele, kuid hea valitsemise printsiibid kehtivad ka riigieelarvet koostades.

Sel sügisel on kõik avalikud-õiguslikud ning kodanikualgatuslikud haridusvaldkonna institutsioonid andnud märku, et selline hariduse alarahastamine viib riigi veelgi suuremasse kriisi ning ei ole jätkusuutlik. On aeg oma haridusvaldkonna eksperte kuulata.

Avalikud-õiguslikud ülikoolid on tõdenud, et õpetajakoolituse õppejõudude palgatase pole taganud järelkasvu ning õpetajakoolituse õppejõude napib.

Eesti Haridustöötajate Liit (ametiühing) on haridusinimeste survegrupina lubanud alustada vajadusel streigiga. Õpetajate aineliidud on haridusvaldkonna ekspertidena esitanud riigikogu kultuurikomisjonile põhjalikud ülevaated praeguse kriisi suurimatest valupunktidest ning esitanud võimalikke lahendusi. Need on kättesaadavad riigikogu kultuurikomisjonide materjalides.

Praegused riigikogu kultuurikomisjoni liikmed on õpetajaameti väärtustamise ja järelkasvu teema käsitlemise asjus käitunud erakordselt riigimehelikult: tunnistatud on tõsise probleemi olemasolu, olukorra väljaselgitamiseks ning võimalike lahenduste leidmiseks on huvigruppe laiapõhjaliselt ja struktuurselt kaasatud.

Toimunu on olnud läbipaistev: kaasatud huvigruppide esitatud seisukohad ning istungite protokollid on avalikud. Ning mis veelgi olulisem – õpetajaskonnale on näha, et sõltumata komisjoni liikmete erakondlikust kuuluvusest õpetajate nappuse teema neid reaalselt kõnetab ning nad püüavad olukorda lahendada.

Õpetajaskonnal on siiras ootus näha riigikogu täiskogu liikmetel sama riigimehelikkust, mida oleme kogenud kultuurikomisjonis. Loome ju koos meie tulevast ühiskonda. Lugupidav suhtumine õpetajatesse kui partneritesse on üks viis õpetajakutse väärtustamiseks. Siin on võimalus riigikogul olla parlamentaarses riigis ühiskonnale ja teistele institutsioonidele eeskujuks. See, kas jätkusuutlikkus tagatakse, sõltub juba valitsemise tulemuslikkusest.

Loodame, et õpetajaskonna ja riigikogu kultuurikomisjoni siiras sõnum Riigikogu täiskogu kõnetab. Oluline on mõtestada, mida varasematest tegevustest teha suuremate ressurssidega ning mis on konkreetsed uud tegevused. Tehes analoogseid tegevusi samade ressursside juures, läheb olukord jätkuvalt kriitilisemaks.

Kellena näevad õpetajat Eesti Vabariigi aineühenduste õpetajatest hariduseksperdid?

Võtan keskmesse üldhariduskoolide õpetajad (algkoolide, põhikoolide ja gümnaasiumide õpetajad). 2019./2020. aastal on Eestis 15 843 üldhariduskooli õpetajat, õpetajate ametikohti 13 212. Need arvud ei kattu, sest paljud õpetajad töötavad osalise koormusega – on pensioniealised (õpetajaskond vananeb, keskmine vanus on 50 eluaastat) või nende põhitöökoht on teises valdkonnas.

Õigustatud eeldus on, et koolis töötaval õpetajal on teise astme kõrgharidus ehk magistrikraad. Seega oleks väärikas ja aus võrrelda õpetajate täistööaja eest saadavat tasu (35 astronoomilist tundi nädalas) mitte lihtsalt kõrgharidusega inimeste töötasudega, vaid seda tuleks võrrelda magistrikraadi eeldavate ametikohtade töötasudega. Nagu riigikontrolör tõdes – konkureerime ju samadele inimestele.

2013. aastal kaotati õpetajate senine karjäärimudel. 2014. aastast on riigil ootus, et teistest valdkondadest kooli õpetajana tööle asuv inimene taotleks endale õpetajakutset. 2019. aastast on selgelt sõnastatud ootus, et kutset taotleval inimesel peab olema magistrikraad. Seega juba formaalne ootus kvalifikatsioonile on hästi kõrge, samas täistööaja eest suudame maksta sellele inimesele praegu vähemalt 1315 eurot brutopalgana (netopalk aga umbes 1100 eurot).

Heaks õpetajaks kujunemine võtab aastaid. Koolides kannavad vastutust haritud kodanike kasvatamise eest pikaajalise kogemusega ja haardega õpetajad. Õppekava on oluline, kuid aatelise õpetajata see ei tööta. Kogemustega ja suurepärase metoodilise repertuaari ning sügavate erialaste teadmistega õpetajad toetavad ja koolitavad noori õpetajaid. Viimased toovad koolidesse uusi ideid.

Et sümbioos toimiks, on koolis vaja hoida neid, kes kannavad väärtusi. Praegu on kujunenud olukord, kus konkurentsita õpetajate tööturul täidetakse vakantseid õpetajakohti sageli n-ö juhuslike töötajatega, kel pole pikemat plaani õpetajaks jääda. Paljudel neist ei ole ka vastavat kvalifikatsiooni.

Praegu on magistrikraad 10 228 õpetajal (lisaks 584 õpetajat, kel on magistrist kõrgem kraad). Samas töötab praegu üldhariduskoolides 15 inimest, kellel endal on omandatud haridust üksnes 9 klassi, 946 inimest, kel on üksnes keskharidus ning lisaks veel 4061 inimest, kel puudub magistrikraad. Samas ka nende töötasu täistööaja eest on 1315 eurot.

Õpetajaskonna soov ei ole vähendada kvalifikatsiooninõuetele mittevastavata õpetajate töötasu, vaid nende faktidega näidata, et oleme olukorras, kus praegune magistrikraadi, kutsumust ning haaret eeldava õpetajatöö tasu 1315 eurot ei ole tööturul konkurentsivõimeline. Enam kui 5000 kvalifikatsioonile mittevastava inimese töötamine õpetajakohal on üks selle tulemitest. Nimetatud töötajatega saab koolijuht sõlmida vaid aastase töölepingu.

Paljudes maapiirkonna omavalitsuste hallatavates koolides on koolijuhid ja -pidajad kvalifikatsiooniga õpetajate nappusest juba sedavõrd heitunud, et nad ei püüagi enam lootusetus olukorras ootustega sammu pidada. Neil on lihtsalt hea meel, et on inimene, kes korraldab tegevusi klassiruumis ning tunnid n-ö saavad antud.

See aga ei ole struktuurne, mõtestatud, õppekava realiseeriv õppimine, kvaliteetne õppija arengu toetamine ning inimvara väärindamine. See ei ole jätkusuutlik süsteem. Madalama haridustasemega ühiskonnas on tööpotentsiaal madalam, töötuse määr suurem, sotsiaalhoolekande tuge vajavate inimeste arv suurem jne. Kulutused haridusse on investeering.

Siit ka põhjus, miks üks osa ühiskonnast (aga ka koolis töötavatest inimestest) on vastu riigipoolsele koolijuhtide tulemushindamisele ning õppekavades toodud õpitulemuste välisele kontrollile (riiklikele tasemetöödele ja põhikooli lõpueksamitele).

Valitsuse määrusega kehtestatud õppekavades toodud õpieesmärke ja õpitulemusi paljudes koolides ja paljude õppijate puhul ei saavutata. Kutsumuse ja haardega ning vastutust kandev õpetajaskond seisis just inimvara väärindamise eesmärgil põhiseaduse preambulas toodud põhimõtete ning jätkusuutliku arengu tagamise sooviga 2019. ja 2020. aastal jõuliselt põhikooli lõpueksamite säilimise eest.

Valitsus oli valmis loobuma teatud kvaliteedi standardist, põhimõttest, et sõltumata sellest, kus kool asub, saab sealt kvaliteetset haridust. Oleks ju mõeldamatu olukord, kus kuritegevuse vohamise tõttu lepitakse ühiskonnas kokku, et osa kuritegusid ei ole enam kuriteod või et haigete rohkus on põhjuseks, miks lepitakse kokku, et inimese palavik algab alles 38 kaardi juurest.

Riigikogu liikmed pälvisid kevadel õpetajatepoolse suure tunnustuse, et seisid välishindamise säilimise eest. Haridusvaldkonna ekspertidega arvestamine toetas õpetajakutse väärtustamist, riigikogu oli siin eeskujuks.

Aineühenduste haridusekspertide seisukoht on, et õpetajad on magistrikraadiga inimesed, kel on väga hea ainealane ettevalmistus (on oma õpetatava aine spetsialistid), kes valdavad väga head metoodikat, pühenduvad, võtavad vastutuse ning seeläbi ka kannavad Eesti kooli, mis on suurepäraseks arengukeskkonnaks meie õppijatele.

Mida lihtsakoelisem on õpetaja ametikohal töötav inimene, seda vähem suudab ta luua õpiruumi, kus õpilastel kujuneksid tugevad ja lõimitud tuumteadmised, laiapõhjalised seosed, loomingulisus ning kriitiline-analüütiline mõtlemine.

Õpetajakoolituse fookuses peaksid jälle olema äsja gümnaasiumi lõpetanud üliõpilased, kes oleks valmis olema läbi elu suurepärased õpetajad, seda oma kordumatus minas. Praegust Eesti kooli kannavadki eelkõige 1970. aastate lõpus ning 1980. aastatel konkurentsitingimustes ülikooli valitud, väga hea ettevalmistusega ning suure vastutustunde, empaatia ja pühendumusega õpetajad. Nende silmapaistev töö on üks meie haridusedu põhjus.

On erakordselt oluline, et töö õpetajana oleks iseenesest pikaajaliselt atraktiivne väljakutse. Selles ametis on väga suur annus potentsiaali enesearenguks. Töö õpetajana ei tohiks olla justkui vaheaste või hüppelaud paremasse tulevikku ehk juhtivatele ametikohtadele.

Koolipidaja ja koolijuhi roll õpetajakutse väärtustamisel

Avasin eelnevas, et õpetajaameti väärtustamine algab riigi keskvõimust (riigikogust, valitsusest, ministeeriumidest). See tasand on eelkõige seotud unitaarriigi keskvõimu ootustega õpetajate tööle ning töö väärtustamine töötasu kaudu. Olulisel kohal on õpetajaameti väärtustamine kohalikul tasandil.

Koolipidajal on siin kanda mitu rolli. Kõige olulisem on see, et nii koolipidaja kui ka koolijuht mõistaksid, kuivõrd oluline roll on õpetajal noore inimese arengu toetamisel ning Eesti tulevikuühiskonna ülesehitamisel. Kui see mõistmine on olemas, järgnevad ka tegevused selle väärtuse realiseerimisel.

Näiteks on kohalikul tasandil võimalik pakkuda õpetajatele soodsat elamispinda, seda tõmbekeskustes, kus nii üür kui ka elamu ostuhinnad on kõrged, ja ka maapiirkondades, kus üüriturg on väga napp ning kinnisvara soetamine eeldab pikaaegseid ja püsivaid plaane konkreetses kohalikus omavalitsuses. See oleks tugi eelkõige maapiirkonda suunduvale noorele õpetajale.

Koolijuhid võivad olla erakondade liikmed, kuid nende ametisse valimine peab lähtuma pädevusest, mitte erakondlikust kuuluvusest. Haridus peaks olema riiklik prioriteet ja poliitikaülene Eesti ühiskonna ühine väärtus. Korduvalt on esile kerkinud teema, et koolijuhtide töölepingud peaksid olema jälle tähtajalised. Kooli mitte üksnes ei juhita, vaid tehakse kogu meeskonnaga.

Pühendumine nõuab süvenemist, uue õppimist, kogukonna tundmaõppimist, vastutuse võtmist tehtava ees. Tähtajaline tööleping seda ei soosi. Samas on erakordselt oluline, et ka koolijuhi puhul toimuks tema tulemushindamine. Kohaliku omavalitsuse koolijuhti ei saa aga vabastada ametist keskvõimu poolt lahendamata jäänud probleemide tõttu.

Aga vaakum ei saa ka olla igavene, sest see pärsib õppijate arengukeskkonda. Tulevaste õpetajate väljaõpe toimub riigi rahastatud ülikoolides. Ka töötasu kaudu õpetajate järelkasvu tagamine on keskvõimu pädevuses.

Koolijuht peaks ise olema n-ö esiõpetaja. Tema pedagoogiline haare peaks olema tänapäevases ühiskonnas eeskujuks ning tema ainealane ja metoodiline pädevus on aluseks mõistmisele, miks õpetajaskonda tuleb hoida, toetada, koolitada, väärtustada.

Hetkel on nii pidajate kui ka koolijuhtide hulgas n-ö käärid väga suured. Õpetajaskonnaga on olukord analoogne. Kõigil ei ole õpetajatöö sisu mõistmist, haaret ning mitmed neist ei evi ühiskonnale iseloomulikku kaasavat, läbipaistvat ja tulemuslikku juhtimiskultuuri. Kogemus on näidanud, et vene õppekeelega koolid on juhtimiskultuurilt hierarhilisemad kui paljud eesti õppekeelega koolid.

Õpetajaskonna jätkusuutlikkuse tagamisel on suureks väljakutseks kahe paralleelse süsteemi (võib-olla ka kogukonna) olemasolu – eesti õppekeelega koolide ning vene õppekeelega koolide olemasolu.

Seni, kuni eksisteerivad kaks paralleelset "maailma", ei tajuta lõpuni ühist vastutust jätkusuutlikkuse teemal. Lisaks sellele, et vene õppekeelega koolid on suletumad (seda on näidanud osalemine aineühenduste täiendkoolitustel) ning juhtimisstiililt hierarhilisemad, ei kõneleta piisavalt ka vene õppekeelega koolide õpetajate järelkasvust.

Õpetajaskonna jätkusuutlikkuse tagamisel peame riigina tagama ka vene kodukeelega noorte kvaliteetse hariduse, konkurentsivõime tööturul ning eri kodukeelega ühiskonna sidususe, kus teatud kultuurilised väärtused on rahvuspõhised, samas teatud väärtused rahvusülesed ja ühiskonda siduvad.

Teaduspõhised, reaalsusele vastavad, sõltumatud õpetajatöö olemust ja mahtu analüüsivad raportid ja uuringud

Järelkasvu pärast südant valutavale õpetajaskonnale on erakordselt oluline, et üldsusele esitatav statistika oleks aus ja esitatud kontekstis, teaduspõhine. Viimasel ajal püütakse avalikus ruumis väita, et sel aastal on õpetajakoolituse üliõpilaste arv kasvanud. Seejuures ei avaldata, et paljud neist üliõpilastest on juba koolis töötavad õpetajad.

Samuti ei tõdeta avalikult, et kuigi napib kõikide erialade õpetajaid, on tohutu puudus reaal- ja loodusteaduste valdkonna õpetajatest. Klassiõpetaja eriala üliõpilaste suuremast arvust kõneledes ei öelda avalikkusele, et kui kahe paralleeliga põhikoolis vajatakse üht ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat ning kaht matemaatikaõpetajat, siis klassiõpetajaid on vaja sellesse kooli kaheksa – nende järele ongi mitu korda suurem nõudlus.

Õpetajate teemal on koostatud erinevaid raporteid ja uuringuid. Juba 2006. aastal Eesti haridustöötajate liidu korraldatud uuring näitas, et keskmiselt kulub õpetaja tööajast ainetundide andmisele 40 protsenti ajast, 60 protsenti moodustavad juba teised õpetajatöö valdkonna tegevused.

Möödunud on 14 aastat. Lisaks varasemale kuulub õpetajate töökohustuste nüüd õppimist toetava hindamise ehk kujundava hindamise põhimõtete rakendamine (oluliselt detailsem tagasiside õpitulemuste omandamisele), põhikooli III kooliastme loovtööde ning gümnaasiumiastme uurimistööde juhendamine, gümnaasiumi koolieksamite koostamine.

Seoses kaasava hariduse põhimõtete juurutamisega on HEV-õppijaid varasemas tavaklassis oluliselt rohkem, kes kõik vajavad individuaalset lähenemist. Mitmed nendest haridusuuendustest on olulise väärtusega iga õppija arengu ja õpitee toetamisel, kuid kõigi nendega on kaasnenud töökoormuse oluline kasv. Seega, paljude õpetajate puhul moodustab ainetundide andmine vaid kolmandiku tööajast.

Suure osa Eesti Vabariigi üldhariduskoolide õpetajate töönädala pikkus ühel ametikohal (ametlikult 35 tundi nädalas) on 50–60 tundi nädalas. Viimane sõltub õpetaja pühendumusest ja võimalustest.

1315 eurot kuus : 4 nädalaga : 35 tunniga nädalas = 9,39 eurot tunnis (brutopalgana)
1315 eurot kuus : 4 nädalaga : 55 tundi nädalas = 5,98 eurot tunnis (brutopalgana)

Eesti õpetaja keskmine tunnitasu on viis eurot (netopalgana). Siinjuures on oluline tõdemus: mida kvaliteetsemalt õpetaja oma tööd teeb ja enam aega koolile pühendab, seda väiksem tema töötasu tehtava töö eest tunnis on.

2010. aastal vaigistati alalisest ülekoormusest kõnelevad õpetajad sellega, et kehtestati n-ö üldtööaeg – paljudes koolides pidi õpetaja koolimajas viibima 35 tundi nädalas, sõltumata sellest, kas tal sel hetkel ainetunde oli või ei, ka koolivaheajal. Töötasu sai täpselt ühe ametikoha eest.

Mis sellega kaasnes? Õpetajad, kes varasemalt olid andnud varem kaks–kolm lisatundi, kaotasid lisateenimise võimaluse – ehk töötasu maksimaalne lagi oli ees. See omakorda vähendas noortel pereinimestel võimalust õpetajana töötada.

Olukorras, kus tänapäeval väärtustatakse tööturul innovatsiooni ja kaugtööd, mõjus koolimajas istumine tagurlikult. Siinjuures ei tohi unustada, et paljudes Eesti koolides pole praeguseni võimalik koolimajas tunnivälisel ajal sisulist tööd teha. Lisaks lõhkus see otsus paljude koolide koolikultuuri.

Õpetajate motivatsioon õhtusel ajal oma klassi ühtsustundesse panustada või traditsiooniliste ürituste ajal koolimajas viibida vähenes. Koolijuhtide ja koolipidajate erinev käitumine üldtööaja juurutamisel polariseeris haridusmaastikku veelgi. Edumeelsema juhtkonnaga koolid liikusid teistel eest ära.

Ühe elukutse valimisel on erakordselt tähtis selle tööga kaasnev õnnetunne, mis taastoodab inimest ning annab talle jõudu ka keerulisematel aegadel (näiteks distantsõppe ajal) või suuremate murekohtadega (mõne väga keerulise õpilase arengu toetamisel) toimetulekul.

Õpetajate aineühendused on teinud riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku moodustada asjatundjatest sõltumatu ekspertkomisjoni, mille ülesanne oleks kokku panna võimalikult objektiivne ja laiahaardeline raport õpetajaameti erinevate aspektide, probleemide ja nendevaheliste seoste kohta. Erakordselt oluliseks peetakse õpetajatöö tegeliku sisu ning sellega kaasneva koormuse väljaselgitamist.

Õpetajakutse valimine ning töö õpetajana

Järgnevas analüüsis on välja toodud kitsaskohad, kirjeldatud häid praktikaid ning toodud ettepanekuid tegevustest, mida rakendada. Lähtun analüüsis n-ö õpetaja töökaarest: õpilasena õpetajakutsest vaimustumine, eriala valimine, õpingud ülikoolis (sh praktika sooritamine, koostöö õppejõududega), esimesed tööaastad ning karjäär õpetajana.

Lähtun põhimõttest, et inimene töötab kolmel põhjusel: endale elatise teenimine, eneseteostus ning vabatahtlik kodanikualgatuslik (tihti töötasuta) panus oma riigi ja seeläbi ühiskonna arengusse. Analüüsis on struktureerimisel arvestatud ka töötamise põhjuseid.

Õpilasena õpetajakutsest vaimustumine

Kui kõneldakse õpetajate järelkasvu teemadest, siis on viimased 10–15 aastat jäänud tagaplaanile rääkida üliõpilastest, kes on alustanud õpetajaks õppimist vahetult pärast gümnaasiumi. Pigem räägitakse erinevatest projektidest: Noored Kooli, Tagasi Kooli, elukestva õppe käigus ümberõpe, külalislektorite tunnid jne.

Nimetatud kolmanda sektori organisatsioonid on väärtuslikuks täienduseks, kuid need ei kanna põhiraskust õpetajate ettevalmistamisel. Praegu on kujunenud olukord, kus vakantseid õpetajakohti täidetakse sageli n-ö juhuslike töötajatega, kel pole pikemat plaani õpetajaks jääda. See on justkui vaheaste või ka Noored Kooli programmis osalejatele sageli hüppelaud paremasse tulevikku ehk juhtivatele ametikohtadele.

Nimetatud programmid on Eesti Vabariigis olnud juba peaaegu 15 aastat – need on otsekui pumbad, mis pumpavad vajuvast Titanicust vett välja, andes nii olukorrale lisaaega, kuid ei lahenda kriisi olemust.

On erakordselt oluline, et õpetajakoolituse keskmes oleks jälle üliõpilased, kes pärast gümnaasiumi on alustanud õpetajaks õppimist. Nii loome eeldused, et kujunevad suurepärased isiksused, kes järgnevad 50 tööaastat panustavad Eesti Vabariigi hariduspõllul ning elukestva õppe vältel täiendavad teaduspõhiselt oma teadmisi ja oskusi.

Kõikides Eesti koolides on koostatud arengukavad ning analüüsitakse arengukava täitmist – toimub organisatsioonide sisehindamine. Eesti üldhariduskoolid ja kutsekoolid võiksid võtta üheks oluliseks eesmärgiks, et koolilõpetajatest osa asuks õppima õpetajaks.

Eesmärgi seadmine annab võimaluse kavandada õpetajakutset populariseerivaid tegevusi ning eeldab ressursside eraldamist nende tegevuste teostamiseks. Lisaks järgneb analüüs, mille pinnalt on tulevikus võimalik välja selgitada edulood ning peamised takistused. Arengukavad tehakse reeglina kolmeks kuni viieks aastaks, nende kogukondlik koostamine võtab samuti vähemalt aasta, mis tähendab, et esimesi reaalseid tulemusi näeme ka alles viie aasta pärast.

Riiklik poliitika õppekava mahu vähendamisel on suures osas Eesti koolides kaotanud ainealase süvaõppe. Kaasava hariduse põhimõtete rakendamine on paratamatult piirkonniti ja kooliti vähendanud õpetajate suutlikkust ühes õpiruumis süvaõpet korraldada.

Eesti muusikaõpetajate liit on näitena toonud, et muusikaõpetajad kujunevad reeglina muusikakoolide pinnalt, mis tähendab õppijale seitsme aasta pikkust lisatööd üldhariduskooli kõrvalt. Seega tuleks luua suuremad võimalused süvaõppeks juba põhikoolis. Põhikooli kursuste piirnorm võiks olla kooliti kõrgem või vaba.

See annaks võimaluse lisada kohustuslike põhikursuste hulka ka ettevõtlusõpet ja informaatikat, mis praegu on paljudes koolides valikained. Sügavamad teadmised tekitavad huvi ja loovad eeldused ka suuremaks huviks õpetajatöö vastu.

Üsna mitmes koolis tehakse lisaks sisehindamisele ka sisevaatlusi – analüüsitakse õppijate hoiakuid, haridustõdemusi ning väärtusi. Analüüsid on näidanud, et õpilasi kõnetavad ja vaimustavad kõrgete ainealaste teadmiste ja oskustega pühendunud ning karismaatilised õpetajad, kellel on väga hea metoodiline repertuaar.

Riigikontroll pakkus ühe võimalusena leevendada õpetajate puudust e-õppe ja videoloengutega. Viimased võivad olla väga head vahendid näitlikustamiseks, mõne teema avamiseks, kuid kooli roll on kujundada inimestes sotsiaalseid oskusi, väärtushinnanguid, hoiakuid.

Õpetajaskond on seisukohal, et õpetajate järelkasvu ja õpetajakutse väärtustamist toetab aastatepikkune õpilase ja õpetaja kvaliteetne õpiprotsess. Seda asjaolu tõendavad ka iseloomustatud õpetajate tulemuslik töö HEV-õpilastega (nii jõustamist ja tugiõpet vajavate õpilastega kui ka andekatega).

Nimetatud õpetajaskonna tulemuslik töö on ka meie praeguse rahvusvaheliselt silmapaistva haridusedu üheks oluliseks põhjuseks. Seega, et praegused gümnasistid valiksid õpetajakutse, on vaja kõnetavat eeskuju suurepäraste õpetajate näol.

Praeguses Eesti koolis töötavad paljuski veel 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel ülikooli lõpetanud õpetajad (ca 55–65-aastased õpetajad, meie kandev raudvara), kes on valdavalt kõrgete ainealaste teadmiste ja oskustega ning väga head metoodilist repertuaari omavad karismaatilised õpetajad. Pühendumus on neis olemas, kuid alaline ülekoormus on väsitav, mis paratamatult vähendab võimalust süvenemiseks.

Õpetajate keskmine vanus on 50 eluaasta juures ning viimastel aastatel on koolijuhid ühe enam hädas kvalifikatsioonile vastavate õpetajate leidmisega. Üsna pea – kui nimetatud põlvkonna õpetajad lahkuvad tööturult – napib meil ka eeskujusid, kes kõnetaksid.

Seega tuleb riigil leida ülikiirelt lahendus, kuidas alalist õpetajate ülekoormust vähendada nii, et seejuures õpetajaskonna elatustase ei langeks, vaid hoopis paraneks. Siit võidame veel viieks–seitsmeks aastaks õpetajad, kes oma kordumatus minas oleksid eeskujuks õpetajakutse valimisel.

Õpetajaskond tunnetab, et pärast Eesti taasiseseisvumist muutus oluliselt ja järk-järgult ühiskonna suhtumine õpetajaskonda, austus õpetajate vastu vähenes.

See on vähenenud seoses muutunud hoiakuga hariduse väärtustamisse (ühiskonnas kõneldakse õppimiskallakuga koolidest), avaliku võimu poolt õpetajaskonna vähese ja reaalse kaasamisega neid puudutavatesse küsimustesse (õpetajaskonnas kõneletakse nende näilisest kaasamisest, kaotatud on ainenõukogud ja atesteerimine, õpetajaskonna laiapõhjalised sõnavõtud 2019. ja 2020. aastal välishindamise reformide kavandamisel, haridusstrateegia 2021–2025 tegemisse kaasati laiem ring õpetajaskonnast alles 2020. aasta jaanuaris), õpetajate alalise ülekoormuse mittetunnistamise tõttu, ebaõnnestunud töötasupoliitika tulemusena jne.

Loetelus on toodud põhjused, miks võimekad gümnaasiumilõpetajad, kel on olemas õpetajaskonnas eeskujud, siiski ei lähe õpetajaks õppima.

Üheks lahenduseks on see, et haridus- ja teadusministeerium, laiemalt avalik sektor, juhindub tulevikus hea valitsemise põhimõtetest. Kaasamine peab olema läbipaistev, struktuurne, laiapõhjaline ning tulemuslik. Nende põhimõtete rakendamine näitab lugupidavat suhtumist ning toetab motivatsiooni õpetajana oma riiki panustada (sh loob ka reaalsed võimalused eneseteostuseks). Riigikogu ja valitsuse eeskuju ning jõuline sõnum oleks eeskujuks ka kooli pidajatele ning koolijuhtidele.

Ühiskond koosneb sektoritest ning õpetajakutse populariseerimine ja ausse tõstmine peab olema sektorite ühistöö: ajakirjanduse (ERR-i kõrval ka erameedia, teadlikult tooma Eesti Naise esikaanele õpetajaid) süsteemne töö, ettevõtete panus, haridus- ja noorteameti ning haridus- ja teadusministeeriumi õpetajatööd populariseerivad kampaaniad.

Aineühendused peavad ise erakordselt oluliseks üldhariduskoolide õpetajate ajakirja väljaandmise alustamist. Oleme seda soovi korduvalt haridusvaldkonna juhtideni viinud: nii pöördumistes kui ka Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 tarbeks sisendit andes. Selle alustamiseks on vaja riigi poolt ressursse.

Tugevalt õpetajalt oodatakse laia silmaringi, adekvaatset maailmapilti ning suutlikkust lõimingut realiseerida. Kultuuri tarbimiseks peaks õpetajal olema raha ja eelkõige aega. Õpetajaskond on korduvalt rääkinud ka sellest, et mäluasutuste külastamine võiks olla nii õpilastele kui ka õpetajatele tasuta.

Ühiskond peaks nägema muuseumis, arhiivis või teatris õpilaste õpiruumi, mida õpetaja külastab eesmärgiga toetada seeläbi oma õppijate arengut. Tasuta muuseumikülastus ei tohiks olla osa õpetajale osaks saavast sotsiaalhoolekandest, mis korvab konkurentsivõimetut töötasu.

Õpetajatele tasuta muuseumikülastuse kohene rakendamine annaks võimaluse teha praegusest õpetajast eeskuju, näitaks ühiskonnas toimunud mõttemaalima muutust õpetaja väärtustamisel ning annaks ühe põhjuse juurde, miks noor võiks valida õpetajakutse. Lisaks on korduvalt rõhutatud, et vaja oleks toetada mitteformaalse ja formaalse hariduse sidumist, tugevdada õpet mäluasutustes jne.

Õpetajakutse valinud üliõpilase õpingud ülikoolis

Riiklik prioriteet võiks olla, et õpetajaks – meie ühiskonna oluliseks taastootjaks ning jätkusuutlikkuse tagajaks – lähevad õppima väga võimekad inimesed. Kui soovime saada võimekaid õpetajaid, siis peame ühiskonnas suurendama konkureerimist õpetajakoolituse erialadele.

Varasemalt oli põhikooli õpetajaks võimalik õppida diplomiõppes (nelja-aastane õpe) ning pedagoogiline praktika algas juba teisel ülikooliaastal. Praegu õpivad noored kolm aastat bakalaureuseõppes. Reeglina toimub õpetajaks õppimine (n-ö spetsialiseerumine) alles magistrantuuris. Seega on ainealane ettevalmistus põhjalikum, kuid õpetajakoolituse magistrantuur peab oluliselt enam konkureerima üliõpilaste pärast teiste erialadega.

Motivatsiooni magistrantuuris õpetajaks õppida vähendab teadmine, et pärast viis aastat kestnud õpinguid ülikoolis ning magistritunnistuse omandamist alustad tööd 1315-eurose brutopalgaga ning ka pärast töötamist kolm–viis aastast sel ametikohal ei ole perspektiivi sisuliseks palgatõusuks.

Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) uuringu järgi kaalub 40 protsenti Eesti õpetajatest lähima viie aasta jooksul ametist lahkumist eeskätt just seetõttu, et nende palk ei ole konkurentsivõimeline teiste kõrghariduse spetsialistide töötasuga. Veelgi selgem sõnum oleks juba õpetajatöölt lahkumine.

Tõsi, ühiskonnas (eriti hariduse juhtimises) püütakse jõuliselt rõhutada õpetajana töötamise teist aspekti – eneseteostust. Peame õpetajakoolituse üliõpilast ja tulevast noort õpetajat vaatama ka ühiskonna tavaliikmena: üliõpilasest saab noor inimene, kes rajab kodu, perekonna, saab lapsed. Kõik see vajab aega (mitte alalist ülekoormusega tööd) ning töötasu, mille eest enda peret ülal pidada.

Õpetajakoolituse erialade populariseerimiseks peame suurendama õpetajakoolituse üliõpilaste sotsiaalset turvalisust ja ainelist ning vaimset heaolu. Näiteks saame anda üliõpilastele ühiselamukohti eelisjärjekorras (praegu on see võimalik näiteks olümpiaadivõitudega ülikooli õppima asunud üliõpilastele).

Riik saab toetada õpetajakoolituse eriala üliõpilasi igakuise stipendiumiga vähemalt 300–400 eurot kuus. Tartu Ülikoolis saavad 2020. aasta sügisel matemaatika bakalaureuseõppe ehk esimese taseme kõrghariduse tudengid stipendiumi sada eurot kuus. Keskmine hinne peab seejuures olema kõrge – 4,75.

Väärib esiletoomist, et sel semestril saavad matemaatika ja matemaatilise statistika tudengitest kokku sellist stipendiumi üksnes 4 tudengit. Magistriõppes saab matemaatikaõpetaja stipendiumit 160 eurot kuus, informaatikaõpetaja 300 eurot. Toon siinkohal paralleeli ettekande alguses esitatud viitele e-riigi ülesehitamisele – kui Eesti Vabariigi jaoks on haridus riiklik prioriteet, siis leitakse ka vahendid selle elluviimiseks.

Stipendiumide maksmine vähendab õpetajakoolituse tudengite tööl käimise vajadust ning loob parem võimalused nominaalajaga lõpetamiseks. Samuti ei minda õpingute vältel erasektorisse tööle, kus töötasu on tihti kõrgem. Huvitava asjaoluna tõid ülikoolide esindajad välja, et Tallinna Ülikooli üliõpilased käivad õpingute kõrvalt enam tööl kui Tartu Ülikooli üliõpilased. Vaimset heaolu saab jällegi suurendada, luues soodsamaid või tasuta võimalusi kultuuritarbimiseks (näiteks võimalus tasuta külastada mäluasutusi).

Murekohaks on ka üliõpilaste õpingute katkestamine. Näiteks asus 2019. aasta sügisel Tartu Ülikooli matemaatika bakalaureuseõppe erialale õppima 33 üliõpilast, teiseks aastaks oli neid alles 22.

Tartu Ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate õpetajakoolituse tõsise probleemina toodi välja asjaolu, et õppekavas on pärast õpetajakoolituse 2012. aasta reformi vähendatud eriala mahtu üldpedagoogiliste ainete arvelt (sealjuures on vaja teada, et üldpedagoogiliste ainete hulka ei loeta ainedidaktikat, ka selle osakaal vähenes).

Rõhutati, et õpetajate järelkasvu küsimuses on oluline pöörata taas tähelepanu eriala tundmise vajalikkusele. Reformi positiivne tulemus oli praktika osakaalu tõstmine, millel on head tulemused.

Ühiskond on muutunud teadlikumaks ning erinev info on laialt kättesaadav. Samas on muutunud ühiskond ka kriitilisemaks. Viimane seab ka väga-väga kõrged ootused õpiruumis toimetavale õpetajale. Õnnestuvad väga tasemel õpetajad, kes aga tajuvad, et riik nende panust õpingutesse ja töösse ei väärtusta, koolist kaovad aga õpetajad, kelle ettevalmistus ei olnud piisavalt ootustele vastav.

Jaanuaris 2020 toimunud Eesti hariduse arengukava 2021–2035 arutelul andsid õpetajate aineühendused haridus- ja teadusministeeriumile sisendi, et õpetajate järelkasvu teema kõrval peaks haridusstrateegias esile tõstma ka õpetajate õpetajate – ülikoolide metoodikute ja didaktikute – järelkasvu teema.

Eesti ülikoolid vajavad oma valdkonna tippeksperte ka õpetajakoolituses. Kuna meie rahvaarv on väike, kõneleme sisuliselt mõnes ainevaldkonnas kahest–neljast tippeksperdist, kelle töö peaks tagama oma erialal õpetajaskonnas parima ettevalmistuse. Ka siis on vaja tagada väärikas töötasu, turvatunne, et ametikoha suurus ei vähene koos õpetajakoolituse tudengite arvu vähenemisega, ning et tagatud oleks järelkasv. Olgu näitena toodud, et lektori töötasu matemaatika õpetajaid õpetavatel õppejõududel just tõsteti ja see on nüüd 1500 eurot.

Riik peaks teadlikumalt ja oskuslikumalt toetama ning tunnustama praktikakoole. Üle tuleks vaadata praktikat juhendavate õpetajate töötasud.

Praegu ei ole see õpetajaskonna jaoks kõige olulisem teema, sest kogu õpetajaskond kannab hinges muret järelkasvu osas ning on praktikaid juhendanud paljuski n-ö soovist toetada oma riigi jätkusuutlikku arengut – väga-väga väikese tasu eest ning pigem eelkõige vabatahtlikku panusena.

Samal ajal on murekohaks järgnev: näiteks kui noor on eripedagoog-nõustaja eriala üliõpilane ning soovib koolis oma praktikat teha, siis peab arvestama, et nõustamispraktika ei ole õpetajakoolituse praktika ja seepärast juhendaja tasu ei saa. TLÜ-s on praktika juhendamine tasustatav ainult õpetajakoolituse erialadel.

Tööle asumine õpetajana

Õpetajana tööle asumine ja õpetajana õnnestumine nõuab väga-väga suurt pühendumust. Kuna kogemus jääb vaatamata praktikale ikkagi tagasihoidlikuks, siis on noorel õpetajal vaja kindlasti mentorit.

Kvaliteetse mentorõpetaja töömaht on nädalas viis–kuus tundi (periooditi see kõigub). Mentor suunab tundide ettevalmistamisel, vaatleb ja analüüsib ainetunde, toetab, jõustab ja nõustab noort õpetajat.

Praegu ei ole paljudes koolides mentoritele võimalik töötasu maksta, sest koolide palgafond seda ei võimalda. On koole, kus see tasu on 30–50 eurot brutotasuna ühes kuus. Arvestades ühes kuus olevat töömahtu (ca 20–24 tundi), võiks mentorile makstav tasu olla 300 eurot brutotasuna ühes kuus.

Muutuma peaks ühiskonna suhtumine noorde õpetajasse, olema eksimustest õppimisel toetavam. Kui inimene alustab tööd mõnel teisel väljakutseid nõudval erialal, siis ei ole ta tihti eesliinil ning ebaõnnestumised jäävad sisekoolitusteks.

Noore õpetaja eksimused on aga avalikud ning eesliinil (õpilaste ja lastevanemate pilgu all). Juba kaks–kolm avalikku hukkamõistu mõjuvad väheste kogemustega õpetajatele väga kurnavalt ning nad lõpetavad töö õpetajana. Siit kujuneb loobumise kolmik: vähetasustatud töö, erakordselt suur maht (alaline ülekoormus: lubatud ühel ametikohale vastava 35-tunnise töönädal juures töötad õpetajad tegelikkuses 50–60 tundi) ning pidev avalikkuse tähelepanu.

Kõik see on kurnav ega ole jätkusuutlik, ning kui juhtud olema noor ema või isa (meesterahvaste osakaal Eesti koolis on vähene), siis loobud. Noorel õpetajal pole lihtsalt võimalik kas töötasu tõttu või ajakulu tõttu töötada õpetajana. Kui minna koormuse vähendamise teed, kaotad palgas veelgi.

Aineühenduste liikmed on rõhutanud vajadust säilitada ja laiendada alustava õpetaja lähtetoetust. Riik ning kohalikud omavalitsused peaksid mõtestama, kuidas toetada noore õpetaja sotsiaalmajanduslikku turvatunnet ning kindlustatust.

Oluliseks kohal on soodsa halduskuluga eluaseme võimaldamine, õpetajakoolituse üliõpilaste õppelaenude riigipoolne kustutamine, riigipoolne tugi eluaseme ostmisel (käendus, tugi sissemaksu tasumisel jne).

Töö õpetajana Eesti Vabariigis

Suurimaks murekohaks on Eesti õpetajate alalise ülekoormuse mittetunnistamine ning madal töötasu. Eesti Vabariik on oma õigusruumis loonud korra, kus õpetajate töölepingutes on kirjas, et töötatakse õpetajate n-ö ühel õpetaja ametikohal ning eelduseks on, et töönädala pikkus on 35 tundi.

Eesti õpetajad on korduvalt kaardistanud oma tegelikku tööaega ning tegelikkuses töötatakse koormusega 50–60 tundi nädalas. Arvestades klasside suurust, õpetaja pühendumust, võib see veidi kõikuda.

Kindlasti on neid õpetajaid, kes töötavad kuni 45 tundi nädalas, ning neid, kelle tööaeg on 65 tundi nädalas. Kuidas on see ajaliselt võimalik?

Kuna õpetajate keskmine vanus on 50 eluaastat, siis paljud õpetajatel on isiklikud lapsed suureks kasvanud ning nad saavad pühendada koolile enam aega. Need, kes peavad hoolitsema oma ema-isa eest või on vanaema ja vanaisa rollis, reeglina vähendavad oma koormust.

Kõige olulisem sõnum on, et Eesti õpetajad töötavad alalise ülekoormusega ning teevad seda seetõttu, et teenida 1315 eurost veidi kõrgemat brutopalka. Seetõttu kõigubki töötasu umbes 1500 brutopalga juures.

Õpetajate töötasu asjus on ettepanek järgnev: ühe reaalselt 35-tunnise töönädala eest peaks kvalifikatsiooninõuetele vastav (magister) õpetaja töötasu saama vähemalt 1800 eurot (brutopalk). See peaks olema miinimum. Klassijuhatajatasu peaks olema eraldi 300–400 eurot (kõikumine võib olla tingitud õpilaste arvust klassis).

Õpetaja karjäär ei saa olla ainult vertikaalne: alustav õpetaja – õpetaja – ainesektsiooni juht – õppejuht – direktor.

Selgemini tuleb ära näidata need valdkonnad, mis suunas õpetaja saab veel karjääri teha, st oma huvisid rakendada ning kompetentsid välja arendada ja võtta suurema vastutuse koolis või väljaspool kooli: nt õppekirjandus; haridustehnoloogia; eripedagoogika; psühholoogia; ülddidaktika; ainedidaktika ja praktikantide juhendamine; õpetajate aine- või erialaühenduste juhtimine; õppekava-arendus; huviharidus; klassijuhatajatöö; õpilaste akadeemiline ettevalmistus, sh uurimistööde juhendamine; kodu toeta õpilaste toetamine; andekate õpilaste toetamine ja ettevalmistamine ainevõistlusteks; rahvusvaheline koostöö ja õpilasvahetused; andragoogika ja töö lapsevanematega jne.

Paljud õpetajad on seisukohal, et tööstaaži põhjal töötasu muutma ei peaks, kuid ajas peaks töötasu kasvama.

Selleks on kaks teed.

  1. Minnakse tagasi analoogsesse atesteerimissüsteemi, mis oli enne aastat 2014, kus õpetaja töö analüüsi ja tulemusnäitajate pinnalt oli õpetajal võimalik omandada vanemõpetaja või õpetaja-metoodiku ametijärk, mis tõi kaasa töötasu suurenemise.
    Kusjuures siin oli oluline, et riik suurendas metoodikute puhul kooli palgafondi – nii oli koolijuht huvitatud oma õpetajate arengu tugevast toetamisest. Komisjoni töö peab olema läbipaistev ning töö analüüs ja hindamine toimuma mõõdikute alusel, mis enim toetavad panust õppija arengu toetamisel.
  2. Teine võimalus on anda koolijuhile õpetaja ametikohta kohta 1800 eurot + 20–30 protsenti palgafondi lisa, millega koolijuht saab õpetajale maksta konkreetsete tööülesannete täitmise eest lisatasu (mentoriks olemine, õpetajate koolitamine, panustamine arendustegevusse jne).

Need, kes pooldavad staažitasu, leiavad, et see toetaks turvatunde tekkimist. Väärib märkimist, et 2020. aasta õpetajate töötasu alammäära tõus (1250 eurolt 1315 eurole) ei toonud kaasa koolide palgafondi kasvu. Seni lisaülesannete täitmiseks mõeldud 20-protsendiline palgafondi lisa vähenes töötasu alammäära tõstmise tõttu 17,5 protsendile.

Kokkuvõte – ettepanekud õpetajate järelkasvu ja õpetajaameti väärtustamiseks, et tagada Eesti riigi jätkusuutlikkust

1. Tõsta õpetajate töötasu täistööaja (35 tundi töönädalas) kohta 1800 eurole (brutopalk). Tagada õpetajate regulaarne palgatõus. Üldhariduskooli õpetajal on teise astme kõrghariduse ehk magistrikraad. Kuna soovime, et õpetajaks läheksid õppima võimekad gümnasistid, siis peab töötasu olema konkurentsivõimeline teiste magistriõppe lõpetanud erialade palgatasemega.

Lõpuks peame riigina jõudma olukorrani, kus õpetajakoolituse erialadel on konkurents. Haardega, pühendunud, laiade teadmiste ning suurepärast metoodilist repertuaari omavad õpetajad loovad väärtusi – suudavad väärindada meie riigi inimressurssi ka juhul, kui osade vanemate panus on tagasihoidlikum. Kvaliteetne rahvastik on jätkusuutlik.

2. Kui õpetaja täistööaeg on 35 tundi nädalas, siis ühele ametikohale ettenähtud ainetundide arv ehk n-ö kontakttundide arv nädalas peaks olema mitte enam kui 16 tundi. Ülejäänud 19 tundi peaks jääma eelkõige ainetundide ettevalmistamiseks, sest mida kvaliteetsem tund, seda tulemuslik on õppimine.

Aega tuleb arvestada ka õpitulemuste analüüsiks ning tagasisidestamiseks. Nii suudame reaalselt teostada viimase kümne aasta suuremaid haridusuuendusi: õppimist toetava hindamise põhimõtete rakendamist, kaasava hariduse põhimõtete vähemalt osalist realiseerimist, iga õppija õpiraja toetamist jne.

Lahenduseks ei ole õpilaste arvu vähendamine klassis. Kui vähendame ühes klassis olevate õpilaste arvu, siis loome klasse juurde. Neile klassidele pole aga õpetajaid, sest õpetajate põud on juba sedavõrd suur.

3. Kuna muutused ühiskonnas ning kaasava hariduse põhimõtete rakendamine on toonud ühte klassiruumi (õpiruumi) kokku väga mitmekesiste huvide ja võimetega õpilased, siis peaksime aja jooksul vajaduspõhiselt vähendama õpilaste arvu klassis. See võiks teostuda järk-järgult järgmise kümne aasta jooksul.

4. Tuleks moodustada asjatundjatest sõltumatu ekspertkomisjon, mille ülesanne oleks kokku panna võimalikult objektiivne ja laiahaardeline raport õpetajaameti erinevate aspektide, probleemide ja nendevaheliste seoste kohta. Analüüsima peaks õpetajate õnnetunnet.

Erakordselt oluliseks peetakse õpetajatöö tegeliku sisu ning sellega kaasneva koormuse väljaselgitamist. See peab olema teaduspõhine, objektiivne ning riigimehelikult koostatud. Haridus peaks olema riiklik prioriteet.

5. Luua ühiskonnas selgus, et õpetajatöö keskmes on väga kvaliteetse õppe läbiviimine õpiruumis (ehk 16 kvaliteetse ainetunni andmine). Lisatöö – klassijuhatamine, õpilaste ettevalmistamine ainevõistlusteks, töö täiendkoolitajana, praktikantide juhendamine, loov- ja uurimistööde juhendamine, aineühenduse juhtimine jne – on kokkuleppeline tasustatud lisatöö. Lisatöö eest on määratud töötasu minimummäär.

Noore õpetaja mentori töötasu peaks olema vähemalt 300 eurot kuus. Klassijuhataja töötasu peaks olema vähemalt 300 eurot kuus ning kasvama koos õpilaste arvuga klassis (seda klassijuhataja töötab suurema kollektiiviga: arenguvestlused, suhtlemine vanematega, nõustamised jne).

Õpetajatel on erinevad võimed, soovid, haare ning hetk oma isiklikul elukaarel. Kõik õpetajad ei sobi klassijuhatajaks, koolitajaks jne. Mõni õpetaja saabki noore lapse vanemana pühenduda koolile üksnes 35 tundi nädalas. Ideaaliks ja raamiks ei ole 35-tunnine töönädal. Kui õpetaja ja koolijuht tunneb, et õpetaja suudab enam, siis ta võib ka enam töötada, kuid see peab olema kokkuleppeline ning lisatöö peab olema tasustatud.

Õpetajate kinnistamine ühe kooli juurde üldtööaja raames on proovitud ja tagurlik meetod. See vähendab õpetajatöö atraktiivsust veelgi.

6. Töötada välja puuduv õpetajate karjäärimudel. 2013. aastani kehtinud atesteerimissüsteem oli suure osa õpetajate poolt tunnustatud. Vanemõpetajaid oli ca 25 protsenti, pedagoog-metoodikuid neli protsenti. See kaotati ilma laiema õpetajaskonna toetuseta.

Kehtiv õpetajate kutsesüsteem ei ole karjäärimudel. See on mõeldud inimestele, kel on magistriharidus, kuid kes pole õpetajaks õppinud, kuid soovivad õpetajana tööle asuda (taotleda endale õpetajakutset). Suur osa õpetajatest on juba ülikoolis õpetajaks õppinud. Õpetajate kutsestandard väärtus on selle ambitsioonikus – see näitab reaalselt, mida õpetajatööst oodatakse.

7. Valitsuse kehtestatud põhikooli õppekavas peaks vabaks andma ainetundide ülemmäära, tuleks enam usaldada koolide autonoomiat. Kooskõlas hoolekogu, pidaja, õpilaste ja õpetajatega lubada koolil välja töötada õppekava, mis enam soosib süvaõpet. Eesti varasem kogemus näitab, et süvaõppe pinnalt on enam võimalik innustada õpilasi konkreetsest õppeainest vaimustuma ning seeläbi tekitada neis indu ka õpetajaks õppida.

Ülemmäära vabaks andmine annaks koolidele suurema võimaluse lisada põhikursuste hulka ka informaatika, ettevõtlusõppe jne. Riik peaks selgelt mõtestama, mis on erinevate Eesti koolide roll. Eesmärgiks peaks olema pakkuda erinevaid õppijate õpiradu erinevates koolides, mitte võimalikult palju valikuid (õppijate õpiradu) ühes koolis. Viimane killustab, ei võimalda spetsialiseeruda ning raiskab hinnalist ressurssi.

8. Toetada kooli lisaressurssidega, kes võtavad oma tegevustes (läbi arengukavade) fookusesse õpetajakoolituse tudengiteks pürgijate ettevalmistamise gümnaasiumiastmes. Ressursse anda tegevusteks, mille tulemuslikkust on võimalik ka hinnata (näiteks toob kaasa võib-olla hoiakute muutuse ühiskonnas). Võib-olla luua analoogne kutsemeisterlikkuse programm, nagu on spordialaliitudel.

9. Jätkusuutlikkuse tagamise üks valdkondi on hea valitsemise printsiibi järgmine. Hea valitsemine on kaasav, läbipaistev ning tulemuslik. Seda põhimõtet tuleks rakendada õpetajaskonnaga töös nii riigi keskvõimu, kohaliku omavalitsuse kui ka koolijuhi tasandil. 2019. aasta ja 2020. aasta on õpetajaskonnale olnud erakordselt kurnavad, eelkõige seetõttu, et oluliste haridusreformide kavandamisel on jäetud õpetajatest eksperdid kõrvale (näiteks pikalt kestnud välishindamise teema) ning distantsõppe perioodil esitatud sõnumid on jäänud tihti ebaselgeks.

Ühte riiki lihtsalt ei juhita, vaid tehakse koos oma kodanikkonnaga. Siis vastutatakse ka koos. Ühelgi võimul ei ole õigus kodanikkonnalt nende riiki ära võtta.

10. Koolijuhi tööleping ei peaks olema tähtajaline, sest töö juhina eeldab pühendumist ja vastutust. Koolijuhi valik peab lähtuma pädevusest, mitte erakondlikust kuuluvusest. Koolijuht peaks ise ole esiõpetaja, et ta mõistaks ja väärtustaks õpetajatööd ja -kutset.

Koolijuhi töö tulemuslikkust ja kvaliteeti peaks hindama. Samas peab olema ka pidajal pädevust selle hindamiseks. Riik peaks oma eeskujuga toetama arusaamist, et õpetaja peab olema magistriharidusega spetsialist. Praegu töötab üldhariduskoolides 15 843 õpetajat, kellest vastavat kvalifikatsiooni ei oma pea 5000 õpetajat. Praegu annab Eestis tunde 15 inimest, kel on üksnes 9 klassi haridust ning 946 inimesel on üksnes keskharidus.

11. Gümnaasiumiõpilast motiveerivad õpetajaks saama suurepärased eeskujud. Tuleks vähendada õpetajate koormust nii, et nende sotsiaalmajanduslik olukord ei halveneks.

12. Õpetajakoolituse keskmesse peaksid tõusma uuesti äsja gümnaasiumi lõpetanud õpilased. Tagamaks kandidaatide rohkust, tuleks toetada õpetajaks pürgivate tudengite sotisaalmajanduslikku olukorda: stipendiumid, soodne elamispind ühiselamus, tasuta mäluasutuste ja teaduskeskuste külastamise õigus.

Stipendiumi maksmisel arvestada seda, et näiteks matemaatika erialad konkureerivad IT-erialadega. Hetkel on IT-valdkonna stipendiumid suuremad. Vajadusel maksta LLT-valdkondades suuremat stipendiumit, sest seal on õpetajate järelkasvu probleem hetkel kõige teravam.

13. Tagada õppejõudude (õpetajate õpetajate) järelkasv. Õppejõudude töötasu ei taga õpetajakoolituse jätkusuutlikkust.

14. Riik peaks teadlikumalt ja oskuslikumalt toetama ning tunnustama praktikakoole. Üle tuleks vaadata praktikat juhendavate õpetajate töötasud. Luua Eestis kompetentsikeskuste süsteem, mis toetab nii süvendatud ja praktilist õpet üldhariduskoolis ning annab võimaluse õpetajakoolituse tudengitel teha praktikat just üldhariduskoolide juures paiknevates kompetentsikeskustes.

15. Ühtluskool on Eesti Vabariigi suur väärtus. Riigina peaksime tagama, et igas Eestimaa paigas saab laps kvaliteetse hariduse. Kvaliteedi hindamisel on oluline säilitada õpitulemuste riiklik välishindamine ühtsete ülesannetega põhikooli lõpueksamite kaudu.

Riiklike põhikooli lõpueksamite kaotamisega pannakse koolile kogu vastutus hariduse kvaliteedi kontrollimise üle. Koolil võivad selleks puududa vajalikud teadmised, kogemus ja ressurss.

Kõigile õpilastele, sh ka haridusliku erivajadusega õpilastele, peab olema tagatud võimetekohane haridus, kvaliteetne tugiteenus ja tugiteenuste jätkusuutlikkus. Kvaliteetse tugiteenuse ja tugimeetmete tõhususe üheks hindamise viisiks on põhikooli riiklikud lõpueksamid.

Praegu on võimalus põhikool lõpetada eritingimustel. Just sellistel tingimustel, mis sobivad õpilasele ja on kooskõlas tema personaalse arenguga. Õpilane saab sooritada põhikooli riiklikud eksamid talle tuttaval ja sobival viisil. Eritingimustel eksamite sooritamine annab kontrollitud tagasiside tugimeetmete tõhususest ja kaasava hariduse põhimõtete järgimisest ning kitsaskohtadest, mille alusel saab tulevikus tööd veelgi paremini korraldada.

16. Kohalikud omavalitsused saavad toetada nii tõmbekeskustes (elamispind kallim) kui ka maapiirkondades (üüripinda keerulisem leida) noorte õpetajate tööleasumist soodsa elamispinnaga. Sellest on Eestis häid näiteid olemas, kuid see peaks olema ühtsem.

17. Õpetajaskonna jätkusuutlikkuse tagamisel peame riigina tagama ka vene kodukeelega noorte kvaliteetse hariduse, konkurentsivõime tööturul ning eri kodukeelega ühiskonna sidususe, kus teatud kultuurilised väärtused on rahvuspõhised, samas teatud väärtused rahvusülesed ja ühiskonda siduvad.

Seni, kuni eksisteerivad kaks paralleelset "maailma" (eesti õppekeelega koolid ja vene õppekeelega koolid), ei tajuta lõpuni ühist vastutust jätkusuutlikkuse teemal.

18. Tagada õpetajate jätkusuutlikkus ka kutsekoolides, ka seal on õpetajate põud suur.

19. Tugevalt õpetajalt oodatakse laia silmaringi, adekvaatset maailmapilti ning suutlikkust lõimingut realiseerida. Õpetajaskond on korduvalt rääkinud ka sellest, et mäluasutuste külastamine võiks olla nii õpilastele kui õpetajatele tasuta.

Ühiskond peaks nägema muuseumis, arhiivis või teatris õpilaste õpiruumi, mida õpetaja külastab eesmärgiga toetada seeläbi oma õppijate arengut. Lisaks on korduvalt rõhutatud, et vaja oleks toetada mitteformaalse ja formaalse hariduse sidumist, tugevdada õpet mäluasutustes jne.

20. Avaliku sektori eestvedamisel, kuid kõigi sektorite ühistööna pingutada, et ühiskonnas toimuks hoiakute muutus õpetajaameti väärtustamisel. Kõik algab riigi suhtumisest, järgneb pidaja, siis koolijuht.

Järgnevad muutused perekondades ning ühiskonnas laiemalt. On ka mõistetav, miks vanemad on õpetajate tööd tegevate inimeste suhtes kriitilised – paljudes koolides ei ole tööl spetsialistid. 5000 üldhariduskooli õpetajal puudub vajalik kvalifikatsioon. Distantsõpe näitas, et käärid on koolide vahel väga suured.


Kommentaar põhineb riigikogu kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala" arutelu jaoks valminud kirjalikul ettekandel.

Madis Somelar on Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esimees, õpetajate aineühenduste võrgustiku koordinaator, Tallinna Reaalkooli õpetaja, klassijuhataja ning õppealajuhataja.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: