Vähenenud on eestlaste huvi doktorikraadi omandamise vastu, samas on aastast aastasse suurenenud välistudengite huvi Eestis doktorantuur läbida.

Igal avalik-õiguslikul ülikoolil Eestis on haridusministeeriumiga kokku lepitud doktoriõppe kohtade arv, mida ülikoolid ise erinevate valdkondade vahel ära jagavad. Kokku tellib riik 300 doktoriõppe kohta aastas, millele lisanduvad ülikoolide projektipõhised õppekohad. Nii näiteks on Eesti Maaülikoolis doktoriõppe kohti kokku 24, Tartu Ülikoolis koos projektipõhiste õppekohtadega aga 180.

Ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Haidaku sõnul pole riiklik tellimus aastate jooksul muutunud ja ülikoolid on seda täitnud.

Üks asi on tellimus, teine küsimus aga, kellega õppekohad täidetakse ja kui palju alustanutest doktorikraadini jõuavad. Nii Haidak kui ülikoolide esindajad sõnavad, et viimastel aastatel on jõudsalt kasvanud välisdoktorantide arv, vähenenud aga eestlaste oma.

Tartu Ülikooli vastuvõtutalituse juhataja Tuuli Kaldma: "Kui viis aastat tagasi oli enam kui neli viiendikku vastuvõetutest doktoriõppesse Eesti kodakondsusega üliõpilased, siis 2019. aastal oli eestlaste osakaal 60 protsenti."

Enim on välisdoktorantide osakaal suurenenud  info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, tehnika-tootmise ja ehituse, samuti ärinduse- halduse- ja õiguse valdkonnas.

Põhjuseid on mitmeid. Kaldma tõi näiteks, et ühest küljest tuleneb välisdoktorantide arvu kasv Eesti ülikoolide võõrkeelsetelt magistrikavadelt.  Haidak, aga ka Maaülikooli õppeosakonna juhataja Ina Järve viitavad, et põhjuseid tasub otsida ka ühiskonnast.

"Noored ei taha doktoriõppesse väga tulla, kuna ühiskonnas kui sellises nõudlus doktoriõppe kraadi järgi ei ole täna nii selge ja üheselt mõistetav," ütles Järve.

Samuti mängib rolli eestlaste huvi õppida eriala hoopiski välismaal ja madal doktorantide toetus.

Igal juhul paneb praegune olukord ülikoole, aga ka ministeeriumit tuleviku pärast muretsema.

Näiteks toob Järve sõnul eestlaste leige huvi doktorikraadi omandamise vastu kaasa selle, et doktoriõppes puudub vajalik konkurents. "Tegelikult ülikoolid on täna olukorra ees, kus doktorante ja huvilisi nii öelda peab tikutulega taga hakkama ajama, et üldse oleks. Aga teisest küljest ongi see, et ülikoolid võivad mingi hetk olla olukorra ees, kus ei ole eestlastest teatud valdkonnas õppejõududest järelkasvu."

Seda ennustab ka Kaldma. "See tasakaal hakkab vaikselt minema sellesse suunda, mis tõesti võib tekitada muret eestikeelse õppejõudude järelkasvu pärast. Samas meil on väga häid näiteid, kus välisüliõpilased omandavad siin elades ja õppides eesti keele."

Haidaku sõnul on üheks lahenduseks kogu doktoriõppe ümberkujundamine. Ehk doktorandid on tulevikus valdavalt nooremteadurid, kes täielikult teadustööga hõivatud ja saaksid selle eest ka väärilist tasu. "Ta peaks ületama ikkagi sellist Eesti keskmist palka ja ideaalis võiks siis tulevikus olla, et kõik või vähemalt suurem enamus doktoriõppesse astujaid saavad kas töölepingu ülikoolis või töölepingu ettevõtte juures, kus neile tagatakse piisav sissetulek selleks, et sajaprotsendiliselt teadustööga tegeleda, mis on doktoriõppe sisu."

Seesugune ettevalmistatud seadusemuudatuse väljatöötamiskavatsus käis märtsikuus ka kooskõlastusringil ja sai positiivse tagasiside. Positiivse ajakava ja rahaliste ressursside olemasolul võiks seadusemuudatus jõustuda Haidaku sõnul 2022. aasta algusest.

Järve ütleb, et oluline on ka jälgida, et  eestlastest doktoriõppes alustanud kraadini kindlasti jõuavad, sest ehk ka siis leeveneb pisutki praegu esile kerkinud murekoht. Näiteks välisdoktorandid lõpetavad Järve kogemuse põhjal üldjuhul kindlasti ja veel nominaalajaga. Sageli jääb õigeaegne lõpetamine eestlastel  nii Järve kui Kaldma sõnul näiteks pere loomise või doktoritöö õigeaegselt kaante vahele saamise taha:

Kehtivas teadus- ja arendustegevuse strateegias on seatud eesmärgiks, et Eestis peaks olema 300 doktorikraadi omandajat aastas. Reaalsus on Haidaku sõnul aga, et parimatel aastatel küündib lõpetajate arv kuskil 250 juurde.