Koroonakriis tõi esile palju sellist, mis muidu ehk liialt tähelepanu ei pälvi ning näitas kätte kitsaskohad, millega ühiskondadel üle maailma tuleb nüüd tegelema asuda. Valusalt paljastus kaubanduslik asendusemadus Ukrainas ja teistes vaesemates maades, kus ootamatu piiride sulgemine jättis vastsündinud beebid "lattu seisma".

Olles lahutatud neid üheksa kuud kandnud naistest ja ära lõigatud tulevastest kasvuperekondadest jäävad sajad, kui mitte tuhanded lapsed oma esimestel elukuudel ilma igasugusest vanemlikust lähedusest ning pole teada, millal nad seda üldse kogeda saavad.

Meditsiinilised küsimused on vaid üks tahk

Paari jaoks võib olla kohutav tragöödia, kui laste saamine võimalik pole. Loomulikult tahame aidata naisi, kes ei saa meditsiinilistel põhjustel sünnitada. Erinevaid kehavälise viljastamise protseduure kasutades saab meditsiin sellega tänapäeval üsna tulemuslikult hakkama. Siiski on haigusi, mille puhul laste kandmine ei ole võimalik ning meid ei aita ka tänapäevased tehnoloogiad.

Näiteks olukord, kus naine on kaotanud verejooksuga tüsistunud sünnitusel emaka ja vahel ka lapse. Sellisel juhul on vaid kaks võimalust oma lapse saamiseks – emaka siirdamine või asendusemadus. Esimene on alles eksperimendi staadiumis ja ei ole lootust, et see lähiajal tavameditsiini jõuab.

Asendusemadus on seotud terve kaskaadi erinevate probleemidega, millest meditsiinilised küsimused vaid üks tahk.

Igal ühiskonnal lasub kohustus jälgida, et ühtesid aidates ei rikutaks teiste, sageli vaesemate ja vähem kindlustatute õigusi, muutes naiste kehad laste tootmise instrumentideks või inimkaubanduse tööriistadeks, nagu on asendusemaduse puhul maailmas igapäevane praktika.

Võttes eesmärgiks ainult sündimuse või lapsed, on kerge libisema see piir, kus hakatakse mõtlema funktsioneerivast emakast ning unustatakse seda omav naine, nagu polekski teda enam tingimata vaja. Mõlemad muutuvad objektiks.

Siinkohal on suur lõhe rikaste lääneriikide ja vaesemate maade vahel ning just naiste majanduslikus ja sotsiaalses ebavõrduses peituvadki kommertsliku asendusemaduse suurimad probleemid.

Indias loobuvad jõukatele lääne perekondadele lapsi sünnitavad naised sageli kõigist õigustest. Nad elavad kogu raseduse aja suletud institutsioonides. Valdavalt on tegemist vaeste naistega, kes pole saanud väga palju haridust. Kui suur saab olla nende teadlikkus ja arusaamine lepingutest, millele nad alla kirjutavad või kogu protsessist ja selle tagajärgedest? Tihti on nende naiste ainus lootus ja soov toita või koolitada oma juba olemasolevaid lapsi.

Odavus tuleb alati millegi arvelt

Surrogaatvanema kaudu lapse saamine on väga kallis protseduur. Just teenuse hind on põhjus, miks last soovivad perekonnad pöörduvad lapse saamiseks vaesematesse riikidesse. Paar, kes ei saa endale surrogaatbeebit lubada Ameerikas, saab seda endale lubada Indias. Järgib see ju üldisi majandusmustreid, mille järgi eelistavad jõukamad riigid oma kauba toota seal, kus tootmisega kaasnevad madalamad kulud.

Odavus tuleb aga alati millegi arvelt ning väga sageli on selleks last ilmale kandva naise eiratud vajadused, võetud riskid, tervis ja vahel isegi elu. Naine saab lapse kandmise eest naeruväärse raha, kuid ta ei saa hea kvaliteediga meditsiiniteenust või pole tal vajalikke õiguslikke tagatisi.

Iga rasedus muudab naise füüsist ning võib kaasa tuua pikaajalisi, võib-olla pöördumatuid tervisekahjustusi. Teatud riskid käivad rasedusega alati kaasas ning naised siiani surevad sünnitustel. Õnneks aina vähem, aga siiski.

Emasuremuskordajad on kõrgemad neis riikides, mis on samal ajal populaarsed surrogaatemaduse sihtpunktid. Ukraina meditsiinisüsteem on nõukogudeaegsest vaid sammukese edasi arenenud, samal ajal kui Eesti on liikunud tuhandeid kilomeetreid.

Ei Ukraina, India, Gruusia ega Tai puhul ei räägi me sellisest meditsiinist, millega rikkad Lääne ühiskonnad on harjunud. Me ei saa olla kindlad, kas ja kuidas on neis riikides naistele tagatud meditsiiniline abi, kui tekib rasedusaegne tüsistus, mis nõuab kiiret sekkumist. Ja kui seda pakutaksegi surrogaatemaduse ajal, siis järgmiste laste kandmisel ja sünnitamisel vaevalt. Ehkki järgmise raseduse ja sünnituse tüsistused võivad olla just surrogaatemana kantud raseduse tagajärg.

Vaesus on peamine põhjus, miks nende riikide naised on nõus rikastele lääne perekondadele lapsi sünnitama. Ukrainas ja Indias on inimeste sissetulekud madalad ning naised on ka meie silmis väikeste summade eest nõus taluma üsna paljut. Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus muudab naised haavatavateks ja loob pinnase nende ära kasutamiseks.

Igaüks, kes kasutab raha eest asendusema teenust, peaks mõtlema, mida see tähendab sellele konkreetsele naisele. Millised on tema ajendid?

Just sellepärast ei sobi, et rõõmus Eesti paar kogub sotsiaalmeedias raha, et ära kasutada naist kusagil mujal maailmas, et see naine riskiks oma tervise ja eluga nende õnne nimel. Õigust saada lapsi ei saa realiseerida tingimusteta.

Naistearstidena näeme esimesena neid naisi, kes seisavad silmitsi kohutava ebaõiglusega, et neile pole antud võimalust saada järglasi, anda elu. Vahel ka seda, et nende ema või õde oleks nõus ise oma lähedasele last kandma. Inimesi, kes surrogaatemadust vajavad, on vähe, kuid me ei peaks mööda vaatama nende kannatustest, eriti siis, kui neid on võimalik aidata.

Seetõttu on Eesti naistearstid seisukohal, et asendusemadus peaks olema lubatud, kuid ainult meditsiinilistel näidustustel, kui vanematel tõesti pole bioloogiliselt võimalik muul moel lapsi saada. Ning ainult altruistlikult, see tähendab mitte majandusliku tehinguna. Ainult nii saaksime aidata naisi, kel pole võimalik sünnitada, ilma seejuures ekspluateerimata teisi naisi, kes on ehk mõnel muul moel elu ees ebavõrdses seisus.

Meditsiinilised riskid kaasnevad iga rasedusega, kuid surrogaatemaduse põhiprobleemid ei ole seotud pelgalt tervisega. Saame hästi aru, et sellega kaasneb terve rida juriidilisi, psühholoogilisi, eetilisi, sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja muidki probleeme, mille lahendamine ei saa riigile olema kerge.

Eestis pole survet nende probleemidega tegelemiseks, sest asendusemadusega seotud huvigrupp on väike ja sel puudub laiem kandepind. Siiski peame neil teemadel rääkima. Kui me esialgu ka muud ei saavuta, siis ehk inimesed vähemalt mõtlevad pisut, enne kui lähevad mõnest vaesemast riigist last ostma.