Kummaline aeg. Kui tahta millestki tõsiselt rääkida või millelegi avalikkuse tähelepanu pöörata, peab provotseerima.

Et pöörata tähelepanu lähisuhte vägivallale, tuleb avalikul üritusel provotseerida nii sõnades kui ka väljanägemises. Et seista naiste või vähemuskeelsete inimeste õiguste ja võimaluste eest ühiskonnas, tuleb selle eest vihaselt ja suuri üldistusi tehes kõigile kuulajatele verbaalselt näkku lajatada.

Nõnda toimijad ja nende kaitsjad tõttavad selgitama, et teisiti ei ole praegusel ajal võimalik. Keegi ei võtaks muidu kuulda.

Hüva... Ma siis ka kehastun radikaaliks ja provotseerin. Kirjutan abordist ja loodan, et mind võetakse kuulda kõigi nende poolt, kes räägivad naiste otsustusõigusest oma keha üle, justkui oleks laps naise kehaosa – liigliha, mille saab lihtsalt kõrvaldada.

Võetaks kuulda nende poolt, kes kaitsevad abordiotsuseid majanduslikel põhjustel või karjääritakistuse likvideerimiseks, nagu oleks laps süüdi selles, et vanemad ei olnud piisavalt vastutustundlikud enne linade vahele heitmist.

Mõistetakse nende poolt, kes peavad õigeks karistada sündimata last selle eest, et tema isa osutus vägistajaks. Nõustutakse nende poolt, kes kaitsevad linnupesi ja loobuvad loomsetest toitudest, et hoolida koorumata linnupoegadest ja farmiloomadest, õigustades samal ajal sündimata laste elu vägivaldset röövimist abordi teel.

Võetakse tõsiselt nende poolt, kes arvavad, et üks mees peaks abordi kui naise suveräänse otsustusõiguse küsimuses olema päris vait ja astuma areenile pungil rahakotiga alles siis, kui laps juba mähkmetes. Ütlen selle kõigile siis otse välja: abort on mõrv! Punkt!

Stopp! Arvan, et suur osa lugejatest on juba ärritumise piiril. Võimalik, et nad enam järgnevaid sõnu edasi ei loegi, sest jätsid lugemise pooleli.

Seega, vabandan, kuid mina ei suuda enam provotseeriva radikaalina jätkata. See ei ole minule omane viis ja meetod järgida loosungina sõnastatud õigust: "Sõna on vaba!".

Paljud poliitikud ja ajakirjanikud on just hiljuti toimunud provokatsioone, eriti Mikk Pärnitsa kõnet lähisuhtevägivallale tähelepanu pööramiseks, õigustanud ja takka kiitnud. Kuna minu arvates ei näita provotseeriv kõneviis austust või lugupidamist vestluspartneri või kuulaja suhtes, ka kõigi nende suhtes, keda provokaator kaitseb, ei jätka ma ise provotseerimist. Tahan kirjutada abordi teemal edasi hoopis teises toonis ja teise nurga alt.

See ei ole marginaalse vähemuse mureküsimus

Abordiküsimus on minu ja väga paljude teiste südamel, kes peavad sündimata laste elu sama pühaks kui sündinute oma. Muuseas, paljud abordivastased ei ole sellel seisukohal mitte usulistel, vaid üldinimlikel põhjustel.

Sündimata laste eluõiguse eest tunnevad muret väga paljud inimesed erinevast vanusest, soost, usutunnistustest või muudest eristavatest tunnustest sõltumata. See ei ole usuäärmuslaste tegevusraadiusesse jääva marginaalse vähemuse mureküsimus.

2015. aastal siseministeeriumi toetusel, Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel ja Saar Poll OÜ poolt juhuslikult valitud eestimaalaste seas läbi viidud küsitluste alusel koostatud religioonisotsioloogilise uuringu "Elust, usust usuelust" tulemustest selgub, et 10,1 protsenti kõigist vastanutest ei pea aborti kunagi õigustatuks.

26,7 protsenti peab aborti õigustatuks materiaalse turvatunde puudumisel, 29,3 protsenti pere juurdekasvu piiramiseks, 64 protsenti vägistamise korral, 67 protsenti siis, kui on teada, et laps sünnib puudega ja 76,4 protsenti siis, kui sünnitus võiks seada ohtu ema elu.

Nendesse arvudesse on sisse kirjutatud potentsiaalne muutumisnäitaja, kui räägiksime abordist avalikult kui äärmuslikust toimimisviisist ega peaks seda õigustatuks igal ülalnimetatud põhjusel.

Isegi kristlased, asetades ema ja lapse elu võrdsele kaalukausile tunnistavad sellise valiku fataalset tagajärge usaldades inimhinge nii elus kui ka surmas Jumala kätte. Süüdlast ei otsita. Kuulutatakse hoopis Jumala armulikkust. Kuid kõik muud abordipõhjused võimaldavad hingehoidliku ja armastava-hooliva selgitustöö ning vaimse-materiaalse toe pakkumise korral viia abortide arvukuse näitajad oluliselt allapoole.

Siinjuures tahangi tunnustada kõiki, kes on näinud palju vaeva, näidanud üles hoolt ja teinud pingutusi selleks, et valikabortide arv Eestis aasta-aastalt väheneks. See on olnud omal kombel edulugu, mis väärib tänu ja tunnustamist.

Tean, et selle taga ei ole ainult arstide, nõustajate, psühholoogide tuim töö. Need aasta-aastalt üha paremad tulemused on saavutatud siirast hoolimisest ja armastustest nii naiste, nende perede kui ka nende emaüsas sirguvate laste vastu. Suur tänu selle eest!

Ma usun ja loodan, et hoolimata sellest, kuidas reguleerib või õigustab meie seadusandlus aborte, tehakse kõigi poolt jätkuvalt suuri jõupingutusi selle nimel, et valikabortide arv Eestis väheneks. Minu igatsus on, et see oleks üha enamatel juhtudel väärtuspõhiste otsuste tulemus. Iga elu väärib kaitset.

Millal embrüost saab inimene?

Teadusartiklitest leiab igasuguseid arvutusi ja arutlusi teemal, millal algab inimese elu. Isegi raku- ja arengubioloogid ei ole päris konsensusele jõudnud, millal inimese elu täpselt algab.

Ühes ollakse siiski kindlad – seemnerakk, nagu ka munarakk, on eraldi võetuna elus. Järelikult, nende ühinemisel elu jätkub ja areneb. Keegi ei väljenda arusaama, et viljastumise hetkel pole tekkinud uut elu. Iseküsimus on, millal embrüost saab inimene. Inimhing.

Kristlaste, ka paljude mittereligioossete inimeste, samuti paljude teadusinimeste veendumuse kohaselt algab inimese elu viljastumisel. Paljude teiste jaoks see nii selge ei ole. Siiski, keegi ei saa väita, et abort ei tähenda selle uue elu vägivaldset lõpetamist isegi juhul, kui seadus seda lubab.

Paariteistkümnenädalane loode on elusorganism. Selle üle teadlased ei vaidle. Loote edasine saatus on aga kummaline ja sõltub mitte teaduslikest või religioossetest põhjendustest, vaid ühiskondlikust kokkuleppest, mis väljendub piltlikult ülestõstetud käte arvust parlamendisaalis konkreetse seaduse vastuvõtmisel.

Selle üle, millal loode saab enneaegsena sündimiseks eluõiguse, või millal võib selle elu veel ilma seadusega pahuksisse minemata lõpetada, otsustab igas demokraatlikus riigis parlament.

Kusjuures, erinevates riikides muutub loote elu kaitsmisväärseks erineval ajal. Näiteks, Eestis võib aborti veel teha kui rasedus on kestnud 11 nädalat ja kuus päeva. Teatud näidustustel aga ka veel siis, kui rasedus on kestnud 21 nädalat ja kuus päeva. Mõnes Euroopa riigis 12-nädala pikkust rasedust enam abordiga katkestada ei tohi. Belgias võib teatud tingimustel isegi veel 28-nädalase raseduse katkestada ja loote elu abordiga lõpetada.

Maailma kõige noorema enneaegse lapse sünd on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Selleks lapseks on 20. mail 1987. aastal Kanadas ilmavalgust näinud James Elgin Guill, kes sündis 624-grammise poisslapsena pärast 21 nädalat ja viis päeva kestnud rasedust.

Tema puhul kardeti sünnijärgseid raskeid komplikatsioone ja erinevate puuete ilmnemist, kuid poisist kasvas normaalne ja terve mees. Eesti seadused oleks teatud näidustuste puhul lubanud sellises vanuses loote elu abordiga lõpetada.

Mitte sama noorena, kuid siiski enneaegsetena on omal ajal siia maailma sündinud veel Johannes Kepler, Isaac Newton, Mark Twain, Victor Hugo, Albert Einstein, Winston Churchill, Pablo Picasso ning kümned ja sajad tuhanded mehed ja naised.

Ainult üks päev

On tähelepanuväärne, et Eesti seadustega lubatud abordi ülempiir ja enneaegsete laste toetatud sünnituse alampiir on peaaegu kattuvad. Neid lahutab ainult üks päev. Teatud näidustuste olemasolul võib Eestis teha aborti ja jätta sündimata elu kaitsmata veel siis, kui loode on 21 nädala ja kuue päeva vanune.

Samas loote kui uue sündiva inimese elu asutakse Eestis seadusega kaitsma ning sünnitamine saab toetatud juba alates 22. elunädalast. See tähendab, et piiriks, mil uus elu väärib juba seaduslikku kaitset ja võimalikuks osutub elussünni korral suure tõenäosusega edasine täisväärtuslik elu, on vaid üks päev.

Kõigest üks päev võib lahutada mõnd sündimata jäänud last eluõigusest ja tulevikust. Seda juhul, kui abort sai tehtud mittemeditsiinilisel näidustusel. Kuigi nii hiliseid aborte esineb õnneks üliharva, tekib seda seaduslikku regulatsiooni teades kindel veendumus, et valikabordi eetilisust ei saa põhjendada lihtsalt parlamendi poolt vastu võetud seadusele apelleerides.

Oleks seadusesse märgitud päev varem või oleks koalitsioon teisiti kokku leppinud, oleks ehk nii mõnigi laps täna elus.

Inimese elu algus sõltub riigi parlamendi poolt vastu võetud seadusest. Eestis tähendab see, et 101 inimest riigikogus, kelle seas ei pruugi olla ühtegi vastava eriala inimest, on hääletades otsustanud, millal algab elu, mis väärib kaitsmist. Kui riigikogu otsustaks teisiti, algaks Eestis inimese elu hoopis paar päeva või nädalat varem või hiljem.

Võime seda nimetada demokraatiaks, kuid minu küsimus on, kas sellistes küsimustes saame lõplikuks tõeks pidada hääletades vastu võetud otsuseid?

Selle küsimuse püstitamist kinnitab ka fakt, et erinevates Euroopa riikides, kus üldiselt püütakse inimõiguste valdkonnas taotleda omavaheliste seadusesätete sünkroonsust, ei ole seda saavutatud loote õiguste puhul. Kui ühes riigis on emaüsas kasvav laps teatud vanuse saavutamisel juba inimene, keda kaitseb seadus, siis teises riigis pole sama vana loode veel inimeseks tunnistatud.

Säärane õiguslik ebaühtlus peaks äratama meie südametunnistuse ja otsima eetiliselt õiget käitumisviisi mujalt kui seadusest.

Vaadates abortide kurba, kuigi õnneks hoogsas vähenemistrendis statistikat, võiksime sel aastal 1. septembril rääkida mitte 14 200 lapsest, kes alustavad kooliteed, vaid hoopis ligi 20 000 lapsest.

Siiski, veel pool sajandit tagasi kaotas Eestis valikabortidena igal aastal elu umbes 30 000 sündimata last. Abortide arv on mõne aastakümnega vähenenud umbes kuus korda, mis on suur saavutus. Ometi ei saa me tänase olukorraga leppida. Iga elu on väärtuslik!

Seaduslik luba veel sündimata elu lõpetada ei õigusta väärtuspõhiselt selle loa kasutamist. Valikabort võib olla seadusega lubatud, kuid see ei tähenda, et see oleks usulises või üldinimlikus vaates elu pühaduse tunnustamise seisukohalt õige otsus.

Kristlased teavad, et Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. See tähendab, et vastustatakse kõiki inimlikke seaduseid, mis on vastuolus Pühakirjaga. Selline käitumine on kaitstud usuvabaduse põhimõttega ja vastavate seisukohtades avalik väljendamine mahub kenasti sõnavabaduse sätte alla.

Nõnda ei ole sündimata laste sünniõiguse eest seismine rohkem ega vähem õigustatud kui muude vähemusrühmade eluõiguse ja võrdsete võimaluse eest seismine.

Aborti võib vaadelda isegi kui lähisuhtevägivalla üht alaliiki, kuigi seda üldtunnustatud liigituse kohaselt sinna ei paigutata. Kahjuks ei anta ka sündimata laste elu eest kõnelejatele sama väärikat tribüüni ega auväärset publikut, kui mõnele teisele. Aga kui tegemist on küsimusega, mis demokraatlikes riikides lahendatakse esindusdemokraatia kaudu parlamendisaalis, nagu ülaltoodud näited seda kinnitavad, on oluline, et selline teema pälviks siiski enam avalikku arutelu. Tsiviliseeritud, väärikat ja diskussioonipooli austavat arutelu.

Loomulikult tuleb ka nentida, et abordi teemal on ülimalt keeruline avalikkuses dialoogi või diskussiooni pidada, sest neid, kes seda arutelu tasakaalukalt peaksid, on vähe. See on ka teema, mis teeb alati kellelegi haiget.

Ükskõik, kuidas selle teemaga ümber käiakse, teeb see haiget kindlasti neile, kes on selle küsimusega pidanud ise kokku puutuma. Seepärast vabandan kõigi nende ees, keda minu arvamusavaldus isiklikult haavas. Kinnitan, et minu kirjatöö ei olnud mõeldud näpuga näitamiseks kellelegi, kes on pidanud selle keerulise otsuse langetama või seda just neil hetkil kaaluvad.

Mind ennast on alati lohutanud teadmine, et seni kuni minu südametunnistus mulle kasvõi tagantjärele millegi kohta alarmeerivalt märku annab, olen veel õigel teel. See tähendab, et veel tean, mis on õige, mis väär ja saan langetada vajadusel eetiliselt õigeid otsuseid.

Jumal, kes näeb ka kõige sügavamale hingesoppi, näeb ka minu kahetsust ja valu ning mõistab mind minu ahastuses. Jumal, annab mulle ka andeks, et saaksin edasi elades teha õigeid otsuseid ja parandada nõnda varasemad vead. Jumal on ju armastus!