"Pealtnägija": üha enam naisi saab lapse spermadoonori abil

Foto: ERR

Eestis tehakse aastas üle 600 kunstviljastamise ja ehkki enamik neist on endiselt meditsiinilise põhjusega, siis üha rohkem on naisi, kes on loobunud kaaslase otsimisest ja saanud lapsevanemaks üksi. Selgub aga, et rõõmu kõrval tekib ajapikku ka emotsionaalseid ning rahalisi probleeme, sest nad on ikkagi ju üksikemad.

Kunstliku viljastamise teel eostatud lapsi sünnib aastas üle 600. Teema on delikaatne ja kliinikuid, kes asjaga tegelevad, mitu. Keegi ei kogu eraldi statistikat, kui palju neist lastest sünnib just üksikemadele. Teada on vaid, et spermadoonori abil on viimasel ajal sündinud ligi 100 last aastas, vahendas "Pealtnägija".

Spetsialistide nagu Ida-Tallinna keskhaigla naistearsti Kai Haldre ja kliiniku Next Fertility Nordic kogemusõustaja Inna Ossiptšuki sõnul on kunstviljastamise põhjus enamasti meditsiiniline, sest üks või mõlemad partnerid paaris on viljatud, aga üha rohkem on siiski – nagu eriala inimesed nimetavad – iseseisvaid naisi.

"Ikka mitu päringut päevas on kindlasti. Ja me ei räägi ainult üksikutest naistest, me ei eelista seda sõna "üksik naine", meile meeldib rohkem sõna "iseseisev naine". Nii naised kui ka paarid pöörduvad ikkagi. /.../ Me võime julgelt rääkida sellest, et see on praegu tõusev trend," rääkis Ossiptšuk.

"Soov olla lapsevanem on nii eksistentsiaalne ja nii universaalne, et inimestel on see dilemma, et mis ma nüüd teen ja kaua ma seda printsi ootan või ma ei ole see inimene, kes on võimeline ka seksuaalvahekorras olema või mingeid suhteid ma ei soovigi luua," selgitas Haldre.

Ossiptšuki sõnul on Next Fertility Nordic kliinikus seda protseduuri soovivate naiste keskmine vanus 34-35 aastat. "Noored naised on. Ehk, jah, esialgu nad arvavad, et võib teha karjääri, pärast juba pere luua, aga siis kui tuleb see hetk pere loomiseks, siis just seda ühte ja ainsat meest ei olegi," tõdes Ossiptšuk.

"Pealtnägijale" rääkisid oma loo kaks üksikema – Kristiina Haiba ja Evelina Liivak. Ametnikuna töötav Liivak kasvatab kaheksa-aastast poega ja infotehnoloogia valdkonnas tegutsev Haiba seitsme-aastaseid kaksikuid – poissi ja tüdrukut. Üksikemad pole nad seetõttu, et paarisuhe purunes, vaid et lapsed sündisid spermadoonori abil nii, et isa nad ei tunne.

"Ma olin vast 37 või natuke vanem, kui mu suhe sai läbi ja ma mäletan väga täpselt, ma olin siis oma iga-aastases kontrollis naistearsti juures ja ma ütlesin täiesti ahastavalt, et saaks kuidagi last nii, et saaks ilma meheta lapse. Ja siis arst ütles, et saab küll. Minu jaoks oli see selline väike šokk, et räägite mulle ka äkki, et kuidas see käib," meenutas Liivak.

"Ma haarasin sellest ikkagi kohe kinni ja mõtlesin, et kui saab siis teeme," sõnas Liivak.

Haiba leidis, et üksi lapse kasvatamine võib olla lihtsam, kui paarilisega.

"Ma ei saa öelda, et see oli mu esimene valik, et ma ilmtingimata tahaks üksi saada, aga ma, nähes kõrvalt seda, kui keerulised on mõned pered, kus on kaks vanemat, siis kohati ma mõtlesin, et no jumala eest, üksi on nii palju lihtsam. Ma ei pea oma last minema Lõuna-Aafrika Vabariigist tagasi nõudma või mida iganes," rääkis Haiba.

Kui Liivak alustas emaks saamise teekonda üksi, siis Haibal oli algul kõrval ka partner.

"Alguses me rääkisime sellest, et kaaslane on viljatu ja siis seal kahe visiidi vahel mul ühel hetkel enam ei olnud kaaslast ja siis doktor ütles pool naljaga, et noh ongi lihtsam, me ei pea selle peale mõtlema. Kas ta nüüd ilmtingimata lihtsam on, on väga küsitav, aga ütleme, et selle koha pealt ei olnud minu arsti jaoks vahet, kas ma olen seal teisel pool lauda koos partneriga, kes ei saa, või olen seal teisel pool lauda üksinda," rääkis Haiba.

Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus kuni 40-aastastele naistele on nii kunstlik viljastamine kui ka spermadoonori kasutamine riiklikes haiglates tasuta ehk selle eest tasub haigekassa. Kunstlik viljastamine on lubatud kuni 50-aastastele naistele, kuid siis tuleb rasestumiseks välja käia keskmiselt paar tuhat eurot.

Selgub, et lapseootele võib jääda juba päris ruttu.

"Hetkel on meil jaanuar ja kui praegu tulla, siis märtsis kindlasti on juba võimalik. /.../ Mingit erilist järjekorda või kannatamist või ootamist ei ole. See on just paras aeg veel selle mõttega harjuda," selgitas Haldre.

Üha rohkem Eesti mehi annetab spermat

Üks pool on kõikvõimalikud nõustamised, tervisekontrollid ja meditsiiniprotseduurid, mis kunstviljastamisele eelnevad, teine külg on valik isakandidaatide hulgast.

"Ma pidin kõigepealt sperma välja valima. See oli vahva tegevus. /.../ Kai Haldre võttis enda sahtlist nimekirja – 13 spermat oli seal – ja ütles, et vali nüüd, Evelina. Raske oli valida. Seal oli kirjas pikkus, kaal, juuste värv, silmavärv, rahvus, veregrupp, suhtestaatus ja haridus. Mina valisin lihtsalt silmavärvi järgi. Ma valisin, et tal on pruunid silmad," kirjeldas Liivak.

"Ma istusin Tartus ühe väga toreda viljakusega tegeleva doktori kabinetis, ees nimekiri – 25. Nimesid ei olnud, numbrid olid koos parameetritega, kui pikk, millised silmad, millised juuksed, milline haridus. Täna ma siis saan öelda, et kusagil Tartus, ilmselt ei ole enam füüsikatudeng, ilmselt on ta selle ära lõpetanud, on üks tumeda pea ja siniste silmadega 1.85-meetrine meesterahvas, kellel on minuga ühised lapsed," rääkis Haiba.

Enamus spermast on import ja tuleb Taanis asuvast Euroopa spermapangast, kuid järjest rohkem annetavad ka Eesti mehed.

Enda seemnerakke saavad loovutada hea tervise juures 18-40-aastased mehed, aga vähem kui 20 protsenti kandidaatidest sobib doonoriks, sest doonorspermale esitatud nõuded on äärmiselt kõrged. Lisaks põhjalikule tervisekontrollile saab sõela läbinud doonor umbes 100-eurose tasu, aga väidetavasti on annetajate motiiv aitamine, mitte raha.

Edasi võidakse proovida emakasisest viljastamist või viiakse isakandidaadi seemned laboris kokku emakandidaadilt võetud munarakuga. Viljastatud embrüo siirdatakse naise emakasse.

Evelina Liivak, kes valis vene rahvusest ja pruunide silmadega mehe, jäi lapseootele teisel katsel, mis on kunstviljastamise puhul hea tulemus. 

"See oli minu jaoks sürreaalne kogemus, sest ega ma eriti hästi ei uskunud, et nüüd siis mul sünnibki poeg. Kõht kasvas ja ma ikkagi kogusin lasteriideid ja ostsin lapsevankri, valmistusin. Ma vist hästi ei tahtnud uskuda, et ma teen ju seda üksi. Kas ma ikkagi jäin niimoodi jumala armust ja Kai Haldre armust jäin rasedaks?" meenutas Liivak.

Otsustusprotsess võib naise jaoks olla keeruline

Eestis on eraldi kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus, mis ütleb,  et ühe inimese sugurakkudega võib viljastada kuni kuus naist. Tegelikult mingit erilist kontrolli ei ole ja kõik käib doonori ausõna ning kliinikute omavahelise suhtluse alusel.

Meditsiini vaates on teostus võrdlemisi lihtne, kuid kõik asjaosalised möönavad, et otsustusprotsess võib naisele olla keeruline ja võtta aega ning edaspidi tekib karisid, milleks kõik emad päris valmis pole.

"Kindlasti see peab olema väga läbimõeldud otsus ja väga teadlik otsus, sest nad peavad arvestama sellega, need naised kasvatavad lapse üles üksi ja hea, kui on tugisüsteem ehk tugiisikud, kes tulevad vajadusel appi. Paljud naised saavad sellest väga hästi aru ja mõtlevad läbi, kes need tugiisikud on ja pluss veel see eetiline teema, kas üldse või millal rääkida lapsele, kuidas ta on sündinud," selgitas Ossiptšuk.

Liivak alustas lapsele isast rääkimist varakult. "Ma hakkasin talle rääkima seda juba siis, kui ta oli kolme-nelja-aastane, siis hakkasid tulema need isa-küsimused. Siis ta ei saanud veel hästi aru. /.../ Mingi aeg ma pidin talle küll udu ajama, et "emme, mis autoga mu issi sõidab?", siis ma ütlesin, et vaata, sellega seal. Ja ta on ka küsinud, et "emme, mis mu issi nimi on?". Siis ma olen talle öelnud, et Vitali, sest ma tean, et lapse doonor on venelane. Aga nüüd ta ei küsigi mu käest. Kui ta ongi küsinud, siis ma olen rääkinud, et ma nii väga tahtsin sind, su isa ka armastas sind, sest muidu ta ei oleks annetanud seda spermat," kirjeldas Liivak.

Haiba on rääkinud lastele, et nende sünnile aitasid kaasa arstid. "Me oleme tõdenud seda, et arstitädidel on oma osa. Kuivõrd nad on täna seitsmesed ehk hakkasid just koolis käima, me selle loenguni ei ole veel täpselt jõudnud, et mida see arstitädi seal täpselt tegi. Aga et arstidel on osa nende sünnis, sinnamaani me oleme oma diskussiooniga jõudnud."

Uuringud ja spetsialistid kinnitavad, et lastele tuleks nende päritolust siiski rääkida ja võimalikult vara. Nagu enamikus riikides, on ka Eestis sugurakudoonorlus aga täielikult anonüümne ja isegi, kui naine või laps tahaks, ei saa bioloogilise isa kohta muud teada, kui üldised parameetrid. Põhimõte on, et doonor ei peaks kartma, et laps ühel hetkel uksele koputab ja hakkab näiteks ülalpidamist nõudma.

"Üks pool on, et lapsel on nagu õigus teada, kes on bioloogilises mõttes teda eostanud. Nüüd teine on jällegi doonori õigused ja seda ei tohiks ära unustada. Ütleme, et need kliinikud, kus doonorprogramm on, ka see doonor peab olema väga hästi nõustatud ja läbi mõelnud, kuidas tema selle teadmisega edasi elab. Kuidas tema partner elab selle teadmisega edasi või tema lapsed, et võib kusagil olla veel hulk järglasi," rääkis Haldre.

"Ma arvan, et nii julmalt, kui see ei mõju, siis kuna ma armastan oma last nii palju ja armastus ongi lapsele kõige tähtsam, siis kas see tuleb ema poolt või see tuleb isa poolt, kas see tuleb ainult ühe vanema poolt, see on kõige tähtsam," ütles Liivak.

"See, kui sa otsustad üksi lapsed saada, ei tähenda seda, et sa otsustad ära, et nad edaspidi kasvavad nüüd mingis matriarhaalses maailmas, kus on ainult naised, et ainult naised on eeskujuks. Ei. Mõnes mõttes teadlikult olen sättinud nii, et nad käiks mõnes ringis, mida juhendab meesterahvas just sellepärast, et nad räägiksid ka täiskasvanud meesterahvaga iga nädal või siis iga päev," rääkis Haiba.

"Muidugi, keegi võiks õpetada, kuidas kruvisid keerutada ja teha elektritöid ja torutöid jne, aga noh, torutöid ma juba oskan ja elektritöödeks ja kõigeks muuks siis tellin mehe ja maksan," lisas ta.

"See, et meil kodus õhtusöögilauas ei ole meesterahvast, ma arvan, et nende elukvaliteet ei ole nüüd selle tõttu halvem," ütles Haiba.

"Mina mängin ka isa vahest. /.../ Mul on vuntsid, mul on viikingi kiiver, ma mängingi issit. Siis ma olen issina selline mugav. Istun diivani peale, vaatan televiisorit. Olengi hästi mugav ja ütlen, et ära sega, saa hakkama. Väga tihti siis mu poeg saab väga pahaseks mu peale, ütleb, et ma tahan emmet tagasi," kirjeldas Liivak.

Üksikud jõukad mehed otsivad ema kandidaate

Soov lapsi saada, aga puuduv kaaslane ei iseloomusta siiski kuuldavasti ainult naisi. Selles nišis püüab edu saavutada rakendus nimega Imortalis, mis eesti keeli viitab surematusele ja on sisuliselt andmebaas, kust potentsiaalseid ema kandidaate võivad otsida hoopiski maksejõulised mehed.

"Siiamaani nad on aru saanud, et nad on elus väga palju ägedaid asju teinud, oma karjääri ehitanud. Aga mis elu mõte siis on, kui sa oled elu lõpus väga kõrge haridusega, väga hea töökohaga, väga rikas, kas see on siis kõik, mida elul on anda sulle, kõik, mida elult tahad? Tahaks ju, et midagi jääks sinust siia maailma ka alles," rääkis idee autor ja platvormi eestvedaja Kristjan Järvan.

Sõltuvalt detailidest maksab ligipääs andmebaasile 1000 kuni 10 000 eurot aastas. Järvani sõnul on portaali eripära naiste kõrge kvaliteet ja meeste majanduslik kindlustatus.

Hetkel on tema sõnul rakenduses 50 naist, kellest suurem osa kõrgharidusega, ja huvi tundnud 30 meest. Kui sobilik paar teineteist leiab, on nende vaba valik, kas laps tehakse klassikaliselt või kunstviljastamisega, samuti see, milline suhtluskord ja kohustused tulevikus kehtivad.

"Meil on kaks inimest, kes tahavad last saada, nad tulevad kokku ja lepivad oma tingimuses kokku. Mingis võttes me saame seda vaadata nagu eellahutusena, kus siis lapse hooldusõigus ja kõik lapsega seotud tingimused kokku lepitakse. Ise ma näen seda veidi sellise spermadoonorlus 2.0-na ehk lapsel on siiski kaks vanemat, kes teda tahtsid ja võimaluse korral ta saab ikkagi mõlemaga suhelda," kirjeldas Järvan.

Seni on viljastamiseni jõudnud esimene paar.

Doonori abil lapse saanud üksikemadel on ka hulk muresid

Aga Eestis on juba mitusada üksikema, kelle laps sündis kunstviljastamisega. Mullu lõigi Evelina Liivak vastava Facebooki rühma. Kusjuures see pole niisama saatusekaaslastega kontakti otsimine, vaid sellistel vabal tahtel üksikemadel on mitmeid probleeme. Kui tavalisel üksikemal on õigus saada isalt elatist ehk alimente, siis spermadoonoriga lapse saanud peavad hakkama saama 19 euro suuruse üksikvanema toetusega. 

"See süsteem peaks olema läbi mõeldud, kuidas me siis ühiskonna kui tervikuna toetame neid, kes on erinevatel põhjustel üksi. Kas see on kellegi enda valik või on siis see valik olnud nii halb, et see teine pool haihtub ära, kui laps on kahekuune, või siis on ka neid õnnetuid, kes mis iganes õnnetuse tulemusena on ikkagi oma lapsega üksi. Tegelikult siin ei ole vahet, mis põhjusel mingid lapsed kasvavad peres, kus ei ole kahte vanemat. See süsteem, mis neid toetab, peaks olema natuke ühtsem," rääkis Haiba.

"Ma olen selle kaheksa aasta jooksul ainult ühe korra kuulnud natuke võib-olla sellise halvustava tooniga kommentaari. Aga ka see mind ei heiduta, sest ma tean, et ma tegin ainuõige otsuse enda jaoks," sõnas Liivak.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: