Heli Reimann: parema tuleviku võimalikkusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Heli Reimann
Heli Reimann Autor/allikas: Erakogu

Mis toimus maailmas 1960. aastate lõpul? See oli üks kriisiperioodidest, mil muutuste kirg nakatas kõiki eluvaldkondi alates valitsemisest, inimõigustest. Pole keeruline märgata paralleeli kaasajaga, arutleb Heli Reimann.

Mis juhib ajaloolisi protsesse meie planeedil, sellele on teadlased andnud erinevaid vastuseid. Walter Scheidel näiteks räägib varanduslikust ebavõrdsusest kui vägivalla tekkimise ja ühiskondlike muutuste algpõhjusest, ajaloolane John Brooke kliimamuutuste mõjust inimajaloo käigule ning ökofilosoof Glenn A. Albrecht solastalgiast — keskkonna muutuste tagajärjel inimeste kogemuse tasandil tekkinud ahastusest ja kurnatusest.

Kõik need põhjused võivad olla allikaks ka praeguse "üleilmse ärevuse" tekkes. Aga maailma ajaloo kontekstis, kus käärimise ja kriisi perioodid vahelduvad üksmeele ja seisakuga, pole valitsevas olukorras midagi erakordset.

Olen uurimas 1960. aastate lõpu ajalugu ja nii on poole sajandi tagused protsessid tahes tahtmata viinud paralleelide loomiseni tänapäeval ühiskonnas valitseva olukorraga.

Mis siis toimus 1960. aastate lõpul? See oli üks kriisiperioodidest, mil muutuste kirg nakatas kõiki eluvaldkondi alates valitsemisest, inimõigustest kuni isiklikumate sfäärideni nagu seksuaalsus ja psüühika.

Muutuste lainel, mis läbis kõiki sotsiaalseid klasse, rahvusi ja regioone, oli globaalne iseloom ja väidetakse, et ajalooliselt pani just 1960. aastate lõpu kogemus alguse kaasaegsele globaliseerumisele.

Selle ajastu mäletamine on seotud "mälusõdade" ja müstifitseerimisega, kuid ajaloo mällu on selle ajastuga seoses kindlalt talletunud protestiliikumised, kodanikuõiguste liikumise lõpufaas Ameerikas ja erinevad noorsoo- ja tudengimarsid, külm sõda ning traumaatiliste kogemustena Vietnami sõda ja Praha sündmused.

Ajastu uurijad pole päris ühel nõul selles osas, kas ja milliseid reaalseid muutusi see ajastu kaasa tõi, küll aga nõustutakse selles, et tegemist oli dilemmaga asjade etteantuse ja muutmisega seotud inimlike võimaluste ja piirangute vahel.

Pole keeruline märgata paralleeli kaasajaga - meil on globaalne protestide laine, Süüria sõjaline konflikt ja uuteks vastasseisjateks on saamas Hiina ja USA ning lisaks üleilmse traumaatilise kogemusena koroonapandeemia.

Kuid on üks asi, mis 1960. aastatel oli, kuid meil hetkel ühtse inimesi ühendava märgilise suundumusena puudub, see on katse muutusteks üksikisiku teadvuse tasandil ja transententaalsuse püüdlused.

Tegemist oli sooviga jõuda inimese eneseotsingute läbi teadvuse vabanemisele, empaatiavõime suurenemiseni, tajuda erinevaid teadvusetasandeid ja seada küsimuse alla autoritaarsus. Abivahendina kasutati psühhedeelikume ja, tõsi küll, ega nähtus ei põhjustanud laiaulatuslikku inimeste teadvuse muutust. Kuigi nii muusikasse kui ka kunstisse jättis see oma jälje.

Vajadusest keskenduda inimese meelesisestele resurssidele ja teadlikkuse muutumisele kaasajal räägib Turu ülikooli tuleviku-uurimise professor Markku Wilenius oma tulevikuteoorias. Wilenius viitab uue ajastu inimesele, kes ei toimi mitte kollektiivselt, vaid sotsiaalselt.

Sotsiaalselt käituv inimene ei tegutse kollektiivsete reeglite kohaselt ja impulssidest lähtuvalt, ta ei tunnista pimedalt usku, ei hääleta kampaaniate mõjul poliitiliste parteide poolt ja ei käitu välise sunni ajel. Sotsiaalselt käituv inimene juhindub individuaalsetest väärtustest, on vabatahtlikult osa kogukonnast ja toetub otsuseid tehes oma teadlikkusele ja kogemusele ning on teadlik oma soovidest ja vajadustest.

Teadlikkuse kasvades saab alguse maailmast arusaamine uuest vaatenurgast, kus kohtuvad üksik ja ühine ning sisemiste väärtuste areng ja empaatiavõime. Kokkuvõtteks on Wileniuse järgi inimkonna ellujäämise võtmesõnaks sotsiaalse teadlikkuse tekkimine.

Seda, kuidas sotsiaalsest teadlikkusest aru saada, tahaksin illustreerida kaasajast võetud näidetega. Kõrge sotsiaalse teadlikkuse olemasolu korral me ei tõdeks, et viiruse ajal oli murekohaks viiruse levikuga seotud valehäbi ja häbimärgistamine, sest meil on piisavalt võimet näha oma egost kaugemale ja tajuda, et viirus ähvardab meid kõiki ja me ei pea enda haigestumise hirmus teist inimest sellepärast halvustama ja kogukonnast välja heitma.

Me ei pea kandma loosungeid "Black lives matter!" (mustade elud loevad) vaid edastama sõnumi "All lives matter!" (kõik elud loevad) igasuguse ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu, teades, et loeb iga inimene, vaatamata sellele, milline on tema rahvus, rass, sugu, iga, staatus sotsiaalses hierarhias või seksuaalne orientatsioon.

Me ei pea arutama näiteks selle üle, kas Juhan Liivi luuletused olid rassistlikud, sest oleme teadlikud, et kultuuripärand esindab oma ajastut ja ei ole mõistlik tegeleda selle ümberhindamisega lähtuvalt muutuvatest ideoloogilistest moevooludest, vaid säilitama seda kui oma ajastu märki.

Me ei pea rääkima Vene kultuuri halvast mõjust Eestis, sest teame, et kultuure ei saa kategoriseerida halbadeks ja headeks, küll aga eksisteerib kultuuride sees erineva sotsiaalse teadlikkusega inimesi. Või kui liikuda rohujuuretasandile, siis me ei pea häält tõstma oma lapse peale, kui ta teeb midagi, mis meid ärritab, sest me teame, et see kujundab temas arusaama, et teise inimesega karjuvas kõneviisis suhelda ongi normaalne.

Kui siinkohal küsida, et kas on võimalik muutuda sotsiaalselt teadlikuks, siis vastaksin, et on, kui me õpime esmalt iseennast ja seejärel teisi märkama.

Lõpetaksin oma mõtiskluse tsitaadiga Ameerika mustanahaliselt džässmuusikult Charles Lloydilt, kes 1960. aastate lõpus oli oma ajastu sümboolne häälekandja, erinevate kuulajaskondade ja muusikastiilide ühendaja:

"Me peaksime olema üksteise vastu heatahtlikud ja käituma teistega nii nagu me sooviksime, et nemad meiega käituksid. Me peaksime vaatama oma puuduste peeglisse ning andma teed paremuslikkusele ja ülevusele. Minu sees on valu austuse ja vastastikuse tunnustuse puudumise tõttu meie planeedil."


Allikad

  • Vilenius Markku. 2015. Tulevaisuuskirja: Metodi Suraavan aikakauden ymmärtämiseen. Otava.
  • Albrecht, Glenn A. 2019. Earth Emotions. New Words for a New World. Cornell University Press.
  • Scheidel, Walter. 2018. The Great Leveller. Princeton University Press.
  • John L. Brooke. 2015. Climate Change and the Course of Global History: A Rough Journey. Cambridge University Press.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: