Peter Lõhmus: Ameerikast ja eesti luuletajatest ühe eestlase poolt USA-st ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peter Lõhmus
Peter Lõhmus Autor/allikas: Erakogu

Niinimetatud blackface'i ümber käiv diskussioon tundub Eestis olevat ülepingutatud, sest enamikul meist puudub selle hindamiseks vajalik kontekst, kirjutab Ameerika Ühendriikides elav Peter Lõhmus.

Alustan sellest, et huvi korral peaksid kõik lapsed lugema Mark Twaini raamatut "Huckleberry Finni seiklused" tingimata nii nagu see originaalis kirjutatud oli. Kui vanemad pakuvad kõrvale lühieksursiooni Ameerika Ühendriikide ajalukku, oleks veelgi vahvam, kuigi lapsed saavad enamasti palju enamast aru, kui arvame.

Samuti ei tohi me kõrvale jätta ühtegi Juhan Liivi luuletust ning kes tahab, võib lugeda Johannes Varese omi ja nii palju kui kulub. Rääkimata Pipi Pikksuka isa kangelastegudest lõunamaal.

Nn blackface'i diskussioon tundub Eestis olevat ülepingutatud, kuna enamikul meist puudub selle hindamiseks vajalik kontekst. Mis viibki mind selle järgneva mõtteni – kontekst on väga oluline.

Eestlastena peaksime olema päris hästi kursis, kuivõrd keeruline on ajalugu tõlgendada ning seda seletada eriti neile, kes väljaspool meie kultuuriruumi elavad. Raske oleks üles lugeda kõiki neid kordi, mil ma Eestist eemal olles olen pidanud võõrastele meie ajalugu selgitama.

Olen pidanud seletama, hoolimata formaal-punasest lähiminevikust pole me kõik kommunistid, kuid samal ajal pole me Eesti SS-leegioni ning Klooga koonduslaagri tõttu natsid. Et Eesti Vabariik ei "astunud" Nõukogude Liitu ning et Alfons Rebane pole Eesti läbi aegade populaarsem poliitik (nagu kuskil hiljuti väideti). Olen vaielnud ja selgitanud, kui oluline on faktide tõlgendamisel kontekst ning kui oluline on detailide tundmine.

Ajalugu pole must ja valge. Anda üheseid hinnaguid ning tõmmata selgeid piirjooni on ilmselgelt raske. Monumente võeti maha ja toksiti ümber juba Vana-Roomas. Ma ei tea, kuhu paigutada praeguste diskussioonide käigus Peeter I kuju eemaldamine Tallinnas (1922. aastal) või kas Viktor Kingissepa ja teiste nõukogude-aegsete tegelaste kujude maha võtmist saab võrrelda Talibani tegevusega, nagu mõnikord kujude eemaldamise diskussioonis on viidatud. Ehk siiski mitte?

Kas see võrdlus on liialdus ning kontekstivaba? Tõenäoliselt on. Kuid kindlasti mitte rohkem, kui Juhan Liivi luuletuse sisse toomine käimasolevasse debatti (Kaupo Meiel: ja ehk oli ka Juhan Liiv rassist. Autor küsis retooriliselt, kas Juhanl Liivi üks luuletus tuleks rassistlike kujundite kasutamise pärast põlu alla panna).

Ameerika Ühendriikides on rassitemaatika kulgenud katkematu lõngana läbi suure osa selle riigi ajaloo, pea 400 aastat. Üheks nende pingete väljundiks oli 620 000 hukkunuga (rohkem kui ameeriklaste kaotused kahes maailmasõjas kokku) kodusõda (1861-1865). Sellele järgnes aeglane progress, kuid koos oluliste tagasilöökidega (sõjajärgne restitutsioon lõunaosariikides, Jim Crow, Ku-Klux-Klan).

1960. aastate liikumine ning rahutused - koos mustanahaliste liidrite Martin Luther King Jr ja Malcolm X-i mõrvamisega - tõid olulisi juriidilisi leevendusi, kuid sisulised muutused tulid väga aeglaselt.

Jutt pole seega mitte Vana-Kreekas toimunust, vaid ajast, mil paljud meist juba ilmavalgust olid näinud. Ajaloo jälgi võib leida veel praegusestki statistikast, nii nagu me näeme oma vaid 50 aasta pikkuse ajalooperioodi sotsiaalmajanduslikke jälgi Kirde-Eestis veel aastaid, kui kaudseid paralleele katsuda tuua.

Mõnel määral sarnaseid protsesse ei tule meil kaugelt otsida. Me teame Saksamaa sisemistest pingutustest, tegelemaks natsismiga oma ajaloos ja teha sellega rahu. Ma ei näe, et selle protsessi käigus midagi fundamentaalselt viltu oleks läinud, kuigi nii mõnedki sümbolid ja tekstid on sügava põlu all.

Ameerika Ühendriigid käivad sisuliselt läbi sama teed. See tee on lihtsalt palju pikem ja käänulisem, sest ka vastav ajalugu on komplekssem. Kuid on ilmne, et mis oli aktsepteeritav aastal 1960, polnud enam aktsepteeritav aastal 2000. Mis annab meile siis alust arvata, et selle protsessi võib just nüüd lõppenuks lugeda? Vahest on hea, et sellest põhjalikumalt räägitakse ja sellega kiiremini ühele poole saadakse? Ad absurdum argumentatsiooni kasutamisega (eesti luuletused) võib seda diskussiooni ilmestada, kuid võib samahästi ka selle nullida.

Tulles Eesti ja eestlaste ajaloo juurde tagasi, siis oleme ju - tõenäoliselt õigustatult - põlanud ära nii natsi- kui ka nõukogude sümboolika, hoolimata nende lahutamatust osast meie hilisajaloos. Muudame tänavanimesid.

Miks me nõukogude sümboolika pärast nii erutume, küsitakse mujal? Sest need väljendavad meile ebaõiglust ja põhjustavad paljudele valu, ütleme meie. Teevad haiget moel, millest teised ehk arugi ei pruugi saada - saavad vaid need, kes nendest protsessidest otseselt või kaudselt kannatanud on.

Aga ka holokaustist saab teha filmi läbi huumoriprisma, öeldi mulle ühes diskussioonis. Saab. Saab tõenäoliselt ka küüditamisest ja orjapidamisest. Õnneks pole meil küüditajate silme läbi kirjutatud raamatut, mille üle vaielda. Aga seda, kas sellised kunstiteosed oleks naljakad ja/või õpetlikud, saavad öelda vaid osalised, otsesed või kaudsed. Mitte teised.

Meil, eestlastel, on oma ajalugu ja erinevate nüansidega narratiivid selle hindamiseks - on Jaan Kaplinski oma (mis paljusid frustreerib), on Jaak Madisoni oma (mis paljusid frustreerib), on Oudekki Loone oma (mis samuti paljusid frustreerib). Ja õnneks saavad nad saavad suhteliselt rahumeelselt koos eksisteerida.

Aga mida me ehk nii väga ei vaja, on teiste heietused ning ironiseerimine, millist narratiivi eelistada ning kuidas oma ajalugu tõlgendada. Mida võiks aga rohkem olla, on see, kui inimesed aeg-ajalt oma kingadest teiste omadesse astuksid ja sel moel maailma uudistaksid. Nii Eestis kui ka mujal. Aitab empaatia defitsiidi vastu ka.

Need vaated on mul kujunenud läbi kahe aastakümne - osaliselt kõrvalseisjana, osaliselt kahe ameerika kodaniku isana. Ma võin öelda, et kuskil pole siin midagi keelatud ning raamatuid põletatud ja keegi ei hakka seda ka tegema. "Tuulest viidud" film tõusis muuseas eelmisel nädalal erinevates edetabelites vaadatuimaks filmiks. Varsti on film eetris tagasi, konteksti seletava sissejuhatusega, kuid täpselt sama filmina. Siis vaadatakse seda ja vaieldakse jälle.

Mis siis oleks, kui jätaks ameeriklaste ajaloo käsitlemise ameeriklaste endi vaielda ning otsustada? Sest me oleme enda jaoks sellist lähenemist tahtnud ja lõpuks on see meile kõigile parem.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: