Lauri Tõnspoeg: kodanikupalgast ilma ideoloogiata
100 aastat tagasi oli vanaduspension täiesti mõeldamatu asi paljudele, aga see tagas rahu ja õitsengu pikaks ajaks. Ka kodanikupalga rakendamisel saaks vähendada teiste toetuste jagamisega seotud bürokraatiat ning inimesed oleksid seeläbi ka tervemad, õnnelikumad ja targemad, kirjutab ettevõtja Lauri Tõnspoeg.
Kõigepealt lepime kokku selles, et ma pole kunagi olnud kommunist. Ma ei astunud isegi väljavalitute hulgas pioneeriks kolmandas klassis ja sellest tuli palju jama. Pidin käima lipsuga ja iga kord kui see puudus, sain päevikusse märkuse. Olen enamuse oma elust olnud ettevõtja, seega kapitalist. Nüüd kus see on selgeks räägitud, võime vaadata, mida huvitavat on leitud kodanikupalga katsetest USA-s, Kanadas ja Soomes.
USA-s alustati GAI (garanteeritud aastane sissetulek) katseid juba 1968. aastal New Jerseys ja Pennsylvanias, hiljem ka mujal. Taheti teada, kuidas mõjutab see inimkapitali, milline on tema efekt perele ja sigivusele ning tervisele. Üldiselt leiti, et perekond hakkas 13 protsenti vähem tööd tegema, mis peamiselt tulenes pikendatud vanemapuhkusest. Noored läksid ka hiljem tööle, ilmselt käisid kauem koolis, aga seda tookord ei uuritud täpsemalt. Lapsed Põhja Carolinas hakkasid paremaid hindeid koolis saama, aga New Jerseys seda ei uuritud. Indianas leiti, et vastsündinutel esines riskigruppides vähem alakaalulisust. Loomulikult sai nende uuringute tulemuste ümber poliitilist lahingut lüüa ning lõpuks lükati kõik vaiba alla ära.
Kanadas tehti katse 1974.-1979. aastatel Dauphini linnas, kus elas umbes 10 000 inimest. See linn on vähemalt 100 miili eikusagil, ehk teistest linnadest eraldatud. Katse lõppes üleüldise majanduskriisi tõttu ning 8100 kastitäit dokumente jäid 30 aastaks tolmu koguma, kuni Evelyn Forget neile ligi pääses ning andmed digitaliseeris. Kanada meetod oli säärane, et kui sa teenisid alla mingi miinimumpiiri palka, siis riik maksis vahe kinni. Kõige huvitavam leid oli see, et haiglaravil veedetud aeg vähenes suisa 8,3 protsenti, inimeste tervis muutus oluliselt paremaks. Samuti täheldati noorte puhul paremat ja pikemat õppimist, mis tõstis loomulikult inimressursi kvaliteeti. Kui katse lõppes, siis kukkusid ka näitajad seal linnas jälle samasse kohta tagasi, kus nad enne olid.
Soome kogemus: stress vähenes
Soomlased tahtsid teada saada, kas kodanikupalk võiks asendada töötutoetuseid. Katse tehti 2017-2018 kahe tuhande inimesega, kes said töötutoetust enne seda. Kodanikupalga saajate kõrvale (560 eurot kätte) võeti võrdluseks 5000 inimest, kes said töötutoetuseid. Vahe oli siis selles, et kodanikupalka said ka siis, kui tööl käisid, töötuhüvitist siis ei saanud enam. Praeguseks on ilmunud alles esimese aasta tulemuste kokkuvõte, tänavu peaks ilmuma ka teine pool, aga huvitavaid nüansse leiab ikkagi.
Kodanikupalga saajad käisid umbes sama palju tööl, kui töötutoetuste saajad. Võrreldes testgrupiga tõusis katsealuste usaldus teiste inimeste, riigi ja isegi poliitikute suhtes. Nad pidasid oma tööle saamise võimalusi oluliselt suuremateks, oma rahaasjade seisu paremaks ja oma tervist heaks või väga heaks hindas 66,7 protsenti kodanikupalga saajat, kui teises grupis arvas nii vaid 55,7 protsenti. 56,1 protsenti arvas, et leiab järgmise aasta jooksul täiskohaga tööd. Stressi tasemes olid samuti suured vahed: 22,2 protsenti kodanikupalga saajatest väitis, et stresssi pole üldse ja 32,6 protsenti, et ainult natuke. Töötutoetustel elavatel olid vastavad numbrid 19,7 ja 25,9 protsenti. Stress on nii vaimse kui ka füüsilise tervise üks kõige suurem nõrgendaja ja Eesti on üks maailma juhtivaid riike enesetappude arvu poolest 100 000 elaniku kohta.
Kui katsealustelt küsiti lõpuks, et kas kodanikupalga pealt on lihtsam tööle minna, sest sellega kaasneb vähem bürokraatiat, siis sellega nõustus 81,3 protsenti. 89 protsenti leidis, et kodanikupalgalt on mõttekam tööpakkumist vastu võtta. 72,2 protsenti arvas, et sellelt on lihtsam oma äri alustada ja 84,8 protsenti kodanikupalka saanutest leidis, et see peaks saama Soome sotsiaalsüsteemi osaks.
Kaardimajake kukub kiirelt kokku
Koroonakriisi järel on mõistlik korraks nendele uuringutele otsa vaadata, eriti seetõttu, et kapitalismi häll USA kasutas seda meetodit abinõuna käesoleva kriisi majanduslike mõjude vähendamiseks, makstes 1200 dollarit igale täiskasvanule ja 600 dollarit lapsele.
Siinkohal tuleb aru saada majanduse toimimise põhimõttest, et väga läbipõimunud struktuurid ja süsteemid majanduses toimivad eeldusel, et tarbija kulutab raha, mitte, et tehased pidevalt töötavad. Ehk kriisis, kus tarbijal saab raha otsa või ei ole usaldust homse päeva osas ning ta hakkab seetõttu raha korjama, kukub kaardimajake kiiresti kokku. Ülevalt alla ei saa ehitada ega elustada isetoimivaid süsteeme väikeettevõtluses muul moel, kui raha tarbijatele jagades. Kõik ülejäänud lahendused on poolikud ning ühed saavad ja teised mitte, mis kokkuvõttes kahjustab majandust ikkagi. Lisaks suurendab riigi poolt ettevõtete toetamine kriisiolukorras kapitali koondumist ülirikaste kätte, sest nemad on esiteks võimule lähemal (Tallinkile antud laen näiteks, miks eelistatakse ühte suurfirmat). Ja teiseks need, kellel veel on rahalisi varusid, ostavad kokku neid, kes on sattunud hätta, saavutades suuremat turuosa ning muutudes monopolistideks.
Nii juhtus ligi sada aastat tagasi, kui Ameerikas algas Suur Depressioon, mis kandus edasi üle kogu maailma ning mille tõttu toimusid väga olulised muudatused. Selles kaoses sai võimule Hitler ja edasi teate juba isegi, mis juhtus. Ameerika Ühendriike on ikka juhtinud mitte president või tema kabinett, vaid nende suurärimeestest toetajad ja raha. 1929. aastal kuulus 60 protsenti USA rahvuslikkust rikkusest kahele protsendile elanikest. Palgatöötajad said 33 protsenti rahvatulust ja kapitalistid 41 protsenti läbi rendi, kasumi ja dividendide. Hinnaguliselt 50 miljonit 121,8-st miljonist inimesest tulid vaevu ots otsaga kokku. Tootmine oli võimas, aga kaupadele ei leidunud enam ühtäkki ostjaid. Börsil toimusid peamiselt spekulatiivsed tehingud (oli väga õhku täis) ja 23. oktoobril kukkus see ühtäkki kolinal kokku. Järgneva nelja aastaga kukkus USA SKP 105 miljardi dollari pealt 57 miljardini. Töötus kasvas kuus korda, 25 protsendini. 5000 panka ja 32 000 firmat läksid pankrotti.
Toona ei olnud USA mingi heaoluriik
Riiklikke pensioneid maksti vaid veteranidele ja kõrgetele ametnikele, igasugu töötutoetused olid pea olematud. 1933 sai presidendiks Franklin Delano Roosevelt, kes kogus enda ümber mõtlevaid inimesi ning omas julgust midagi muuta. Põllumajandus saadustele kehtestati miinimumhinnad, töölistele miinimumpalk. Tühistati kuiv seadus ja alkohol maksustati aktsiisiga. 1935 kehtestati vanaduspension ja lastetoetused. Seisvale kapitalile kehtestati jagamata tulu maks, et rikkust laiali külvata. (Meil on firmades seisev kapital maksuvaba hoopiski.) Majandus hakkas kasvama ning ühe vahejõnksuga 1937-1938, jõuti 1940. aastaks kriisi eelsele tasemele, ent juba palju tugevamalt toimiva majandusega.
0,1 protsendi rikkaimate varanduse osa kogu jõukusest oli kukkunud 25 protsendi pealt 12 protsendile. Alates 1980-ndatest on see taas pidevalt kasvanud ning on umbes samal tasemel nagu enne Suurt Depressiooni. Sama tendents on paljudes maades ja kuigi eelmine kriis seda korraks raputas, siis kapitalismi tingimustes raha jookseb pidevalt kapitali suunas ja kui seda ümber ei jagata maksude ning toetuste kaudu, siis juhtub jälle sama, mis 1929. aastal. Ühe protsendi rikkaimate varad ületavad 80 protsendi vaeseimate varasid maailmas täna. USA-s oli 2019. aastal ühe protsendi rikkaimate vara 31,9 protsenti, järgmise 10 protsendi käes oli 37,3 protsenti, siis järgmise 40 protsendi käes oli 28,3 protsenti ning vaesema 50 protsendi käes vaid 1,5 protsenti kogu rahva jõukusest.
Ka Eestis koguneb varandus väikese seltskonna kätte
Ka Eestis on sama kurss, et järjest rohkem koguneb varandus väga väikese seltskonna kätte. Global Wealth Databook 2018 annab võrdleva koefitsendi Gini, millega saab riike omavahel ja ka näiteks eelmise kümnendiga võrrelda. Kui Gini on 0, siis jaguneb varandus võrdselt ja kui ta on 1, siis on kõik ühe kuninga käes. Eesti Gini on tõusnud 0,675 pealt kümnendiga 0,715-le. Meist veel hullemini on see kõikides Põhjamaades, heaoluriigis Rootsis on see 0,865 ja selle edetabeli tipus on Kazahstan 0,952 ja sõdiv Ukraina 0,955-ga. Tähelepanuväärne on asjaolu, et suurte sotsiaalsete toetuste ning kõrgete maksudega Põhjamaades koguneb ikkagi raha vaid väheste kätte, sestap ülirikastel ei peaks sotsiaaltoetuste pärast muretsemiseks põhjust olema.
Poliitilise stabiilsuse aluseks on tugev keskklass, kes hoiab äärmused vaos. Vaesus ja rahulolematus on alati andnud põhjust äärmuslike liikumiste tõusuks. Meil kõigil vedas, et 1933 sai Ameerika presidendiks Roosevelt, kes suutis läbi viia vajalikke reforme ning tänu nendele sai USA sedavõrd tugevaks, et aitas kukutada vaid temast paar päeva hiljem Saksamaa kantsleriks saanud Hitleri. Päris kole on mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui selline mees oleks Ameerikas presidendiks saanud.
Sestap tasubki mõelda pikemalt ette ja vaadata üle, mida ning kuidas me saaks paremini teha, et vaesust ja viletsust oleks võimalikult vähe ning meie rahvas oleks tugev. Alustada tuleks sellest, et kodanikupalga mainimisel ei sildistataks kedagi kommunistiks, vaid see on teema mida võime rahulikult arutada. Kunagi 100 aastat tagasi oli ka vanaduspension täiesti mõeldamatu asi paljude jaoks, aga see tagas rahu ja õitsengu päris pikaks ajaks. Kui kodanikupalga rakendamisel saaks vähendada teiste toetuste jagamisega seotud bürokraatiat, kui inimesed oleksid seeläbi tervemad, õnnelikumad ja targemad, siis on see minu jaoks küll teema, mida meeleldi arutaksin. See, millistest summadest me räägime ning kust see raha võetakse, on tehniline küsimus, mille saab lahendada siis, kui algab argumenteeritud ja rahulik arutelu.
Allikad: Soome raport; Kanada raport; varandusliku ebavõrdsuse statistika.
Toimetaja: Urmet Kook