Täna 40 aastat tagasi jäi Moskva olümpiamängude avamiseni kaks päeva. Olin siis noore reporterina tööl Kesktelevisiooni kergejõustikubrigaadis ja just sel päeval anti mulle ebatavaline ülesanne. Pidin minema Podolskisse, NSV Liidu koondiste treeningkeskusesse ja tegema vene kommentaatorite jaoks sportlaste ankeete.

On ilmne, et enamik lugejatest ei tea sellest linnast midagi. Podolsk on Moskvast lõunas suur 200 000 elanikuga tööstuskeskus. Vanemale spordirahvale tähendab see aga kohta, kus erinevate alade NSVL-i koondise liikmed treenisid, nende seas ka palju eestlasi, kes sellele tasemel jõudsid.

Ajakirjanikke sinna ei lastud, laagri ümber oli karm valve. Küsisin, miks? Meid saatnud spordikomitee lipsustatud ja ülikonnaga ametnik ütles: "Raul, te teate spordist kindlasti palju, aga mitte kõike!" Mis see mitte kõike on, võis ainult oletada, kui oma silmaga nägin, kuidas nääpsuke naissprinter ütles teisele jämeda bassihäälega: "Teeme veel paar starti."

Miks ma Podolskist räägin? Seepärast, et seal oli ka kaks õpetlikku lugu.

Mis sai nendest ankeetidest, mida seal täideti ja mille ma kokku korjasin? Mitte midagi, neid ei tarvitatud kunagi. Tol ajal oli Moskvas arvamus, et spordireportereid tuleb koolitada endistest tippsportlastest, soovitavalt olümpiavõitjatest, kuna nemad tunnevad asja kõige paremini. Moodustati legendide-reporterite grupp, näiteks olümpiavõitja kiiruisutamises Ludmilla Titova, Müncheni olümpiamängudel nii eeljooksus, poolfinaalis kui finaalis 1500 meetri jooksus maailmarekordi püstitanud Ludmilla Bragina. Sealsamas Münchenis 1972 joosti läbi aegade üks kuulsamaid 800 meetri jookse, kus hõbeda sai Jevgeni Aržanov. Kõik nad on supersportlased, lahedad inimesed ja ka head suhtlejad, aga reporteritöö läks neil täiesti untsu. Mõnda neist kuulata oli päris piinlik.

Hämmastusega selgus, et nad loomulikult tunnevad oma ala hästi, aga sporti üldiselt nõrgalt ja ajakirjanikutööst polnud kellelgi aimu. Mida siis veel mingitest ankeetidest rääkida? Nüüd kasutatakse tippsportlasi reeglina ajakirjanike kõrval konsultantidena, kus nad tihti lisavad oma kogemuse baasilt väga olulist ja ajakirjanikele tundmatut infot. Valusalt õpiti, et sportlane ja ajakirjanik olla on kaks erinevat ametit. Osa tippsportlasi on ka ajakirjanikuks saanud, aga pärast tõsist õppimist, ehk tegelikult tuleb omandada kaks eriala. See kogemus puudutab ka teisi ameteid.

Teine õppetund on natukene suviselt koomiline. Selle sõidu ajal küsisin kohalikult autojuhilt, et ta räägiks mulle midagi Podolskist, linnast, millest ma suurt midagi ei teadnud. Ta rääkis loo, mis tänaseni meeles.

Sõja alal sakslased Podolskit ei vallutanud, aga pommitasid. Mürsukild oli Lenini monumendil pea ära viinud. Sõja ajal seda ei taastatud. Pärast sõda telliti Moskva ühest Lenini monumente tootvast tehasest uus pea. Monumendi uusavamisel selgus, et oli valesti läinud. Suur osa Lenini monumente on ju sellised, kus üks oluline element on tema soni, kas peas või käes. Podolskis oli aga juhtunud nii, et monumendisonisid oli kohe palju, üks oli peas ja teine käes.

Ilmselt on see lugu vale, aga naljakas. Ent tõestab, et tihti me teamegi paljudest asjadest huvitavat ja naljakat lugu, aga mitte tõde. Sama kehtib Moskva olümpiamängude kohta.

Ma olen veendunud, et siinmail ongi kõige vähemtuntumad olümpiamängud Moskva mängud 1980. Loomulikult teame statistikat ja võitjaid, teame ka mingeid müüte ja lugusid, osa neist on kindlasti vale. Paljudel on meeles olümpiaajaloo edukaim maskott karu Miška ja selle karu äralend lõputseremoonia ajal. Paljud nooremad ei tea aga üldse midagi.

Aga mis seal tegelikult juhtus, kuidas toimus ettevalmistus, kuidas tehti ülekandeid, miks oli boikott, kuidas toimis julgeolek, kuidas toimusid dopingukontrollid, kuidas moodustati koondisi, jne, jne. Seal oli oma suur varjupool, mida kindlasti oleks vaja avalikkuse ette tuua. Näiteks Eestis teatakse sellest kõigest väga vähe, siin keskenduti rohkem purjetamisele, millest aga jälle Moskvas väga vähe teati.

Veel on neid, kes käisid, osalesid ja mäletavad. On aeg arvuti taha istuda ja kirjutama hakata. See puudutab ka mind ennast. Muidu on varsti kõik läinud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.