Raul Rebane: mängud, medalid, mured

Foto: Kairit Leibold/ERR

Igaühel on oma olümpiaemotsioon. See näitab, et mängude traditsioon elab, seal sünnib palju uusi lugusid, mis jäävad elama põlvkondade kaupa. Selleks mänge korraldataksegi, nendib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Pekingi olümpiamängudel 2008. aastal oli Gerd Kanter väga rahul, et Jüri Jaanson - Tõnu Endrekson said oma sõudmise hõbemedali enne tema võistlust. See võttis maha pinged, et kui temaga midagi juhtub, siis jääks Eesti medalita. Kuld kolme päeva pärast oli kirss tordil.

Katrina Lehise medalitee

Katrina Lehise pronksmedal Tokyo mängude esimesel päeval on seega mitmekordse tähendusega. Teised medalivõimalused saavad nüüd rahulikult valmistuda, ka vehklemise naiskonnal on teisipäeval head võimalused. Eestile tulevad head mängud.

Oluline on Lehise pronks ka Eesti vehklemisspordile endale. Vehklemine on olnud ala, kus olümpiamängudele on mindud alati suurte lootustega, kuid iseseisvuse ajal pjedestaalile ei ole saadud. Alati on küsitud, miks nii, mis juhtus?

Kõige täpsemalt ja paljudele kindlasti mitte eriti meeldivalt sõnastas selle 1996. aasta Atlanta olümpiamängude eel Toomas. Uba. Meedias räägiti enne mänge kümnest Eesti medalist, millest palju pidi tulema vehklemises. Toomas naeris kõik need optimismid välja ja ütles, et "Eestile vehklemises olümpiamängudelt medalit ei anta!" Nii läkski, me jäime Atlantas kuivale, parim oli Erki Noole kuues koht kümnevõistluses.

Toomase mõte oli selles, et olümpiamängud on teistsugused võistlused, sealsed pinged teistsugused ja see nõuab teistmoodi mõtlemist ja valmistumist. Ei piisa, kui treenid natukene rohkem ja paremini kui teised, tuleb teha midagi muud ja uut.

Katrina Lehisel õnnestus see klaaslagi läbi murda. Aga see kõik oli palju keerulisem ja raskem kui pealt paistab, selleks tuli tal teha palju raskeid otsuseid, isiklikult väga raskeid. Neist tähtsaim oli treenerivahetus poolteist aastat tagasi. See tõi kaasa palju stressi ja läks väga valuliselt, aga raputas vanad rutiinid liigestest lahti.

Koostöö uue treeneri Nikolai Novosjoloviga viis Katrina Lehise olümpiavõitluseks vajalikule tasemele. Novosjolov on ise maailmameistrina olümpial palju läbi elanud ja teab, kus karid on. Lisaks temale lisandus Katrina juurde ka muud abi. Indrek Madari pühendumine tiimi edule oli väga tähtis. Ta võttis enda peale paljude praktiliste asjade ajamise ja neid asju oli palju. Katrina medalitee näitas ette, et teinekord on vaja julgust muuta, sest ilma muutmata ei muutu midagi.

Tulevik tundub ilus. Lehise-Novosjolovi tiim on alles oma medalitee võitmise alguses. Ja Haapsalu nende linnana on jälle suurem kui paljud suurlinnad. Valge Daam ja Blond Vehkleja on vägev imago.

Minu edetabel

Selle optimistliku loo lõpuks ka mõned üldisemad tähelepanekud.

Elame tänu koroonale kaasa ajaloo esimestele puhtalt telemängudele, ilma pealtvaatajateta spordile. See on viinud mängud sügavalt regionaalseks, iga riik vaatab oma alasid, meie ka. Meile on põnev vehklemine, soomlastele näiteks jahilaskmine ja Koreale taekwondo. Tervikut näevad vähesed. Mis kogemuse see tulevikuks annab, näitab aeg, kuid medali tähendus küll väiksemaks ei lähe, seda oleme juba õppinud.

Mul on väga suur olümpiamängude kogemus. Tean ja olen näinud, kuidas linnad ponnistavad, et midagi uut välja mõelda ja alati mõtlevadki, eriti avamiseks ja lõpetamiseks. Seekord oli avamisel see minu jaoks kindlasti ligi 2000 drooni kujundlendamine Tokyo pimedas taevas. Imeline, uskumatu ja näitab uue maailma uusi võimalusi.

Ma siiski teen oma edetabeli, millest ilmselt aru saavad ainult vanemad inimesed, aga proovida ju võib.

Kõige vägevam avatseremoonia oli minu arvates 2004. aastal Ateenas koos oma Kreeka ajaloo lavastusega. Ilusaim lõpetamine oli 1992. aastal Barcelonas oma muusikaprogrammiga, millest mõningaid laule siiani lauldakse. Moskva 1980. aasta mängude maskoti Miška äralend staadionilt oli üksik tugevaim emotsioon, millele nüüd Tokyo droonilend konkurentsi pakub.

Parim ja asjatundlikem publik oli Lillehammeri talimängudel 1994, ei kujuta ette, kuidas seda ületada saaks. Selle teine pool oli Moskva, kus publik omade konkurente segada püüdis. Logistiliselt parimad mängud olid Londonis 2012, selle teine pool oli Atlanta 1996, kus palju logises.

Suurim šokk oli terrorirünnak Münchenis 1972, mis igaveseks muutis turvanõudeid. Suurim pettumus Ben Johnsoni vahelejäämine dopinguga 1988. aastal Soulis, teiselt poolt algas sellest spordi muutumine puhtamaks.

Kõige vihasemaks tegi teadasaamine, et 2014. aastal Sotšis oli käigus Venemaa riigi poolt organiseeritud dopingusüsteem, selle mõjud kestavad tänaseni. Ilusaim ja kõige mugavam suur staadion oli Pekingis 2008. Sydney 2000 ilutulestik lõpetamise järel oli midagi erilist ja kordumatut.

Nii võiks jätkata lõpmatuseni, igaühel on oma emotsioon. See näitab, et mängude traditsioon elab, seal sünnib palju uusi lugusid, mis jäävad elama põlvkondade kaupa. Selleks mänge korraldataksegi.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: