Viimasel ajal on palju olnud juttu kolonialismitaagast. Ennekõike süüdistatakse selles Lääne-Euroopat ja Ameerika Ühendriike, kuid tuhka on pähe raputanud ka näiteks Soome, mis omaaegse Vene keisririigi osana tunneb vastutust tolle riigi tegude eest.

Nali naljaks, üldiselt räägitakse koloniseerimisest minevikuvormis. Ometi on Eestis põhjust vaadata kogu teemale ka täiesti aktuaalsest vaatepunktist. Toon mõned näited, miks mulle on viimasel ajal (õieti pikemaltki) tundunud, nagu ei elaks ma iseseisvas ja kehtivate seadustega riigis, mis seisab oma elanike huvide eest.

Tuumpiirkond, poolperifeeria ja perifeeria

Kõigepealt ei saa üle ega ümber joonlauatrassiga Rail Balticust. Tegemist on üsnagi eheda koloniseerimisprojektiga, sest selle tulemusel valmib transiitraudtee, mis kasutab meie maa ressursse võõrastes ja ennekõike suurriiklikes huvides.

Kolooniate rajamise eesmärk on iidsetest aegadest olnud kauplemise edendamine võimu ja jõukuse suurendamiseks. Rail Balticu projektis on Eesti kahjuks just nimelt see paik, mille arvelt keegi teine oma võimu ja jõukust saab suurendada.

Jah, kindlasti leidub ka kohapeal neid, kes oma isiklikku kaugast täidavad ja eks nende laul praegu kõige kõvemini ka kostab.

Põhjendus, et Eestit lõhestava raudtee abil muutume vähem ääremaaks, on aga paljastav – see näitab ära mõttemalli Eestist kui perifeeriast. Ning kattub seesuguse kolonisaatorliku ideoloogiaga, mis jagab maailma rikkuse ja võimu alusel kolmeks: tuumpiirkonnaks, poolperifeeriaks ja perifeeriaks. Ning perifeeria peab ometi kuuletuma, tal ei saa olla ju mingit muud huvi kui keskusel, eks?

Palk ja väärtushinnangud

Kolonisaatorlikult üleolevat mentaliteeti kohtab ka hoopis väiksemas mõõtkavas. Alles eelmisel nädalal rabas näiteks teadaanne, et uus haridus- ja noorteameti juht Ulla Ilisson hakkab teenima kõrgemat palka kui peaminister ja president. Põhjendus, et tal on suur vastutus, on absurdne, sest Eesti vabariigi seaduste kohaselt on suurim vastutus riigis peaministril, mitte haridus- ja noorteameti juhil.

Aga küsimus ei olegi konkreetses palganumbris, vaid väärtushinnangute väljenduses. Aastaid on räägitud sellest, kuidas meil ei ole varsti enam koolides õpetajaid, haiglates õdesid, tuletõrjes päästjaid jne – sest palgad on liiga väikesed. Nüüd selgub, et kõik need inimesed ei ole osanud lihtsalt oma palka välja nõuda!

Igal juhul on ainuüksi ministri ja vastse ametijuhi palgavahe peaaegu sama suur, kui pärast suuri pingutusi 1300 euro peale tõstetud kultuuritöötaja miinimumpalk. Kas õpetajate, meditsiinitöötajate, päästjate, kultuuritöötajate ja paljude teiste töö vastutus on tõesti nii palju väiksem, kuigi nad vastutavad vahel otse inimeste elude eest?

Selles valguses tuleb sisse õõnes tunne, et kuskil toimetaks nagu mingi (kolonisaatorlik?) võõrvõim, kes nn ülemklassile hüvesid jagab, aga "kohalikud" püsigu n-ö oma tasemel. Ometi on see "kohalike" avalik raha, mille kaudu keegi oma jõukust suurendab.

Tee mere äärde

Kohalikuna tahaksin meenutada ka omavalitsusi, kes unustavad ära selle, et lubades müüa kinnistukrunte mere äärde, tuleks jätkuvalt tagada läbipääs mereni kõigile kodanikele. Seaduses justkui ettenähtud õigus on hakanud reaalses elus vaikselt kaduma nagu metsikutel üheksakümnendatel, mil lõukoerte ja kõrgete aedadega võis kinni panna ükskõik millise ajaloolise teeraja, sest kehtis tugevama jõud.

Tänapäeval võiks olla asi teisiti, aga võta näpust – ka nüüd suvel mere äärde minnes põrkad aina tihedamini "eramaa" sildiga suletud teeotstele seal, kus veel hiljuti oli kogu külarahva üldkasutatav mere äärde viiv tee.

Oleks aeg üle vaadata asjaõigusseadus ja teised dokumendid ja üheselt mõistetavalt sätestada see, et juurdepääsu avalikule veekogule ei tohi takistada ning ajaloolised, aastakümneid kasutuses olnud teerajad on samasugune "avalik-õiguslik" asi nagu veekogu ise.

Okupeeritud riigis pidime arvestama sellega, et mere äärde minek on kas keelatud või tuleb ette näidata isikuttõendav dokument. Iseseisvas riigis maksame küll vallale oma makse, aga valla hüvesid – nagu näiteks vaba ligipääsu tagamine mere äärde – naudivad üksikud väljavalitud, kes kiivalt kõikvõimalikke teid sulgevad. Nii see vist ei olnud mõeldud?

Kui nõukogude ajal oli väljend sisepagulus, siis praegu tahaks kasutada väljendit sisekolonisatsioon. Selle asemel, et valutada südant sajanditaguste tegelaste poliitilise ebakorrektsuse pärast, võiks astuda samme hoopis selle nimel, et meie kallilt tagaigatsetud riik ei osutuks oma käitumise poolest tõepoolest korrumpeerunud perifeeriaks nii väliselt kui ka mentaalselt. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.