Kuidas hindate järgmise seitsme aasta eelarve kokkulepet, mis nüüd saavutati?

Nagu kõikide nende Euroopa asjadega, on seal üks hästi suur pundar kokku keritud. Ja igalühel on seal midagi, millega ta võib rahul olla või õnnelik olla ja mingeid asju, mille suhtes on tal rohkem vastumeelsust.

Põhimõtteliselt, ma arvan, kui me vaatame Eesti positsioonist või kitsalt sellest positsioonist, millega valitsus läks läbirääkimistele, siis selles valguses ma hindan tulemust heaks.

Nii et olete peaministriga nõus, et Eestil läks väga hästi?

Kui me mõtleme selle peale, mis olid põhiliselt meie kõige suuremad mured, siis ma võtaks need kokku. Neid oli võibolla natuke rohkem, kui me niiöelda prioritiseerisime, aga meil oli kolm suurt teemat.

Üks oli see, mis oli ka meie erakonnale kõige tähtsam, et mingisugust taganemist ei tule maksude ühehäälsuses, mingeid üle-euroopalisi makse ei tule. Timmiti natuke seda EL-i sissemaksemudelit.

Aga nii Euroopa Komisjonil – aga komisjoni seiskohtadele alati küsin kõrvalt veel teist nõu - kui minuga sarnaselt mõtlevatel kolleegidel teistest Euroopa riikidest oli selline hinnang, et neid kindlasti ei saa pidada mingiteks maksudeks, see on ikkagi EL-i sissemaksemudeli timmimine. Siin me võime kindlasti rahul olla.

Millega me võime samuti rahul olla ja mis oli meie prioriteet, on põllumajandustoetuste suurendamine ja päris arvestatavalt suurendamine. Sisuliselt olid kolm Balti riiki selle nimekirja lõpus ja meid lähiaastatel tõstetakse, mitte kuhugi keskele, aga samale pulgale, kus on teised Ida-Euroopa riigid.

See oli meie miinimumprogramm ja selle me saavutasime. Loomulikult oleks tahtnud EL-i keskmist või siis vähemalt 90 protsenti keskmisest, aga jõuame siin natuke 80 protsendini keskmisest. Siin tuleb arvestada, et põllumajandus- või maaelurahad jagunevad kahe erineva samba vahel. Üks on otsetoetused ja teised on maaelutoetused.

Rikkamatel riikidel on otsetoetused suuremad ja maaelutoetustele saavad nad ise rohkem raha juurde panna, mistõttu see meeldib neile rohkem. Ja me saime mõlemasse sambasse raha juurde, ka otsetoetustesse, kuhu on raskem raha juurde saada. Seda ma hindan ka.

Muidugi küsimus selles, kas meile meeldib, et Rail Baltic sai raha juurde.

Oluline on võibolla siin ära märkida see, et kui ei oleks Rail Balticule raha juurde saanud, siis koalitsioonileppe järgi seda projekti teha ei saaks. Aga praegu see rahaline vastuväide sellele projektile ka minu kui rahandusministri silmis on põhimõtteliselt maandatud.

Nii et EKRE järkuvalt ei toeta Rail Balticu projekti, aga see ehitus tundub, et areneb edasi praeguse seisuga?

No ütleme, et raha taha ta ei jää, ütleme siis niimoodi ilusti.

Üks asi, mida on öeldud, on see, et uusi makse ei kehtestata, samas räägitakse plastimaksust.

See ei ole õige, ma väga põhjalikult kontrollisin, mida see plasti omavahendikomponent arvestab. Põhimõtteliselt see ei ole maks.

Üheski riigi ei kehtestata mingisugustki lõivu või maksu plasti ringlusesse võtmise või ringlusest välja võtmata jätmise pärast. See on lihtsalt liikmemaksu arvestuse üks komponent, kui palju selles riigis plasti on. Põhimõtteliselt on see hästi lihtsustatult öeldes.

Seal on ka eraldi mudelid ja seal on ka probleem, et ta oli algselt paika pandud kujul rikkamate riikide poole kaldu. Sellevõrra, et kui see komponent sisse tuli, vähenes RKT osakaal ja nendel riikidel, kellel RKT oli suurem, neile oli see kauslikum. Aga see ebaõiglus õnnestus läbirääkimiste käigus ära neutraliseerida.

EKRE on olnud ka vastu ühislaenu võtmisele, aga nüüd seda siiski tehakse.

Jah, ütleme, et see punkt, mis ka meie valitsuse seisukohas on, et vaja on sõltumatut analüüsi, kuidas kogu see laenamine on üldse kooskõlas EL-i aluslepingutega. Seda analüüsi veel näinud keegi ei ole.

Olime läbi terve nädalavahetuse tihedas suhtluses peaministriga. Ega sellest teemast ülemkogus väga pikalt ei räägitud.

Seal vaieldi nende riikidega, kes on sissemaksjad. Nendele siis visati lohutuseks või nende nõusoleku saamiseks rebatte ehk eelarvest tagasimakseid, et nende sissemaksed ei teeks liiga suurt hüpet.

Aga see seaduslikkuse pool on minu meelst siiamaani õhus, et kuidas ta EL-i aluslepingtega haakub.

Mida arvate sellest, et raha eraldamine liikmesriikidele seatakse nüüd esmakordselt õigusriigi põhimõtete järgimise tingimustega?

Ma ei ole seda sõnastust ise veel näinud. Ma tean, et see oli üks suur vaidlus.

Ja vaidlus, kus ma võin öelda, et mina olin [tulemusega] väga rahul, oli see, et riikidele sooviti raha eest peale sundida, et nad võtaks vastu riikliku kliimaneutraalsuse eesmärgi. Seda ma kindlasti ei oleks saanud toetada, aga see löödi maha.

Teine suur vaidlus oli õigusriigi asi, mina pean seda põhimõtteliselt täiesti vastuvõetamatuks. Me teame, et see on selline puhas poliitiline malakas euroskeptilisemate liikmesriikide korrale kutsumiseks või Ida-Euroopa liikmesriikide korrale kutsumiseks. Siin ei ole õigusriigiga mingit pistmist. See on juba selle pärast halb, et ta on täiesti ebasiiras oma olemuselt, aga teiseks väga räigelt suveräänsust rikkuv.

Kuhu see kokkulepe välja jõudis? Üks pool ütleb, et ta on nii ümmargune, et temaga pole midagi peale hakata. Ja teine pool ütleb, et ta markeerib ära mingi printsiibi, millega võib rahul olla. Eks siis elu näitab, kummal poolel rohkem õigus on.