Kaupo Meiel: tuttava linna tuled ehk siin elas Hannibal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Suvine Pärnu.
Suvine Pärnu. Autor/allikas: Kaupo Meiel/ERR

Suvepealinnas Pärnus kõike justkui on, aga millestki oleks nagu alati puudu, kirjutab Kaupo Meiel algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Sõitsin esmaspäeva hommikul bussiga Pärnust Tallinna, kohtadest oli täidetud ehk kolmandik. Lahe oli olla, sai isegi üle kahe istme laiutada ja närida viineripirukaid, mis hirmsal moel pudisevad, isegi kui neid kuidagi nägupidi kotis püüad järada.

Samal õhtul sõitsin bussiga Tallinnast Pärnusse tagasi. Buss oli paksult rahvast täis. "Välja müüdud, välja müüdud," korrutas bussijuht neile, kellel piletit ei olnud, aga tingimata Pärnusse tahtsid saada. Üks soovija seletas bussiuksel veel pikalt, kuidas kuri saatus teda vaenab, sest järgmise väljumiseni on aega vähemalt tund ja kõik muudkui tahavad suvel Pärnusse saada. Tahavad jah, mis siin salata.

Selge värk, on suvi ja puhkuste aeg ning koroonahirmu väljendas vaid üks maskiga daam, kes oli ostnud kaks piletit, et kõrvaliste tühjaks jääks.

Minu kõrvaliste ei olnud tühi, istus seal proua Saugast. Tema oli kohal number 1, mina kohal number 2. Olen igavene teine nagu Pärnus lapsepõlve ja koolipõlve veetnud male superstaar Paul Keres, kelle pronkspead nüüd Kuninga tänaval kunagise poeglaste gümnaasiumi ees eksponeeritakse.

Libatse kandis kiskus taevas pilve, bussiaknale langesid üksikud piisad. Proua Saugast nentis, et kisub vist tõesti vihmale. "Näib nii, näib nii," vastasin Vadim Želnini häälega, tegin osavõtliku nutria nägu ja sõnasin: "Aga Pärnu pool on ehk selgem."

"Lähete koju või puhkama?" küsis proua Saugast. "Koju." "No siis pole midagi." Selles mõttes pole midagi, et kui puhkuse ajal vihma sajab, siis on see traagika, aga kui tööajal või niisama kodus olemise ajal, siis kama kaks, saabki rahulikumalt päris töid või kodutöid teha ja hing ei kisu välja.

Proua Saugast väljus Saugas Jänesselja peatuses ja soovis mulle enne lahkumist ilusat elu. "Teile ka," ei jäänud ma vastust võlgu, sest tõesti, miks ei peaks elu ilus olema: elad Pärnus, tööl käid Tallinnas. Mõelda, kui oleks vastupidi, kas poleks kole see, kole see …

Administratiivselt on Pärnumaa ja Pärnu linn alates 2017. aastast masendavalt suured, Virtsu ja Lihulagi on nüüd Pärnumaa. Minu jaoks jäävad need siiski Läänemaaks, kus veel linnupesi rannaroost võib leida. Pärnu linn ulatub nüüd ühelt poolt Tõstamaa taha ja teiselt poolt vastu Viljandimaad.

Minagi, räämakas, kes ma elan Kuldse Kodu kandis, ei paikne lihtsalt aadressil Pärnu linn, Pärnumaa, vaid Pärnu linn, Pärnu linn, Pärnumaa. Sest näiteks kunagise Audru valla elanikud asuvad nüüd aadressil Audru osavald, Pärnu linn, Pärnumaa.

Oma kodukandi identiteeti hoiavad iseseisvuse kaotanud kunagised vallad osavaldadena siiski (tundub, uhkelt) alles, kunagised vallaametnikud on nüüd osavallaametnikud ja panevad oma esmasündinud pojale ka Osavald nimeks.

Pärnu linn, Pärnu linn hoiab oma identiteeti samamoodi. Nii et Pärnu linna all mõeldakse ikka Pärnu linna, mitte näiteks Paikuse Linnuriiki, mis on elamurajoon Paikuse osavallas Pärnu jõe ääres ja Sindi külje all. Sindi on asula, mille sümbol oli Sindi pais, mis paari aasta eest maha lammutati. Sindi paisu asemel on Sindi sümbol nüüd riigikogu liige Marko Šorin.

Pärnu linna – ehk Pärnu linna, Pärnu linna – põhipoint on aastakümnete jooksul jäänud samaks. Külmal ajal sureb pool linnast välja, et soojal ajal taas reanimeeruda. Nii oli see enne teist ilmasõda ja selle järel ja ka siis, kui Eesti taasiseseisvus, mis, muide, ei leidnud kohalikus ajalehes kajastamist.

Talvise väljasuremise vältimise juttu räägitakse aastast aastasse ja see olla midagi väga hirmsat, aga tegelikult pole asi nii hull midagi. Kohalikuna toimetad oma mullis ja ei pane hibernatsiooni saabumist nii väga tähelegi, sest tööl on samad inimesed, kodupubis ja kodupoes samuti. Pigem paned tähele suve, sest siis on puhkajanäoga rahvast tõesti palju tänavail uitamas ja oma eksistentsile mingit mõtet otsimas.

Nõukogude ajal oli Pärnu väga populaarne sihtkoht Leningradi rahva seas. Minu vanaema elas rannarajoonis ja igal suvel üüris ta oma suure toa puhkajatele välja ning elas ise verandal. Klassikalised puhkajad olid toona Piiteri juudid: ema ja/või isa ja üks-kaks last ning väike siniseks toonitud hallide juustega ärgas memmeke nimega Dora Abramova.

Kodumajutuse pakkujatel (nagu minu vanaema) oli oma suhtlusvõrgustik ja kui Leningradist jälle tulema hakati ja neile oli ulualust vaja, siis võrgustik leidis. Puhkajaid käis mujaltki, ka kaugelt Armeeniast tuldi Pärnusse ja toodi pererahvale kingiks datlimaiusi ja veidra lõhnaga rahakotte.

Vene puhkajad on hakanud vähe­haaval naasma ja neid on linnapildis pea sama palju kui soomlasi, neid pärnaka poolvendi. Palju on neidki soomlasi, kes tulnud pensionipõlveks Pärnusse päriselt elama. Kõnnivad kõnnikeppidega ringi, mängivad tennist ja suhtlevad puhkajatest kaasmaalastega. Soomlastel on Pärnus oma väike ühiskond, mis toimib teatud villade, spaade ja kõrtside sees ja ümber. Seal esinevad Soome artistid, toimuvad karaoked ja hoitakse Soome lippu kõrgel. Väikese tüki Soomet leiab Pärnu kesklinnas näiteks Alex Maja hotellist Kuninga tänaval.

Aastakümnete jooksul on kõrtse Pärnusse juurde tulnud. Kunagi kooperatiivide ajastul öeldi Pärnu kohta "saja baari linn" ja eks see vastab tänapäevalgi üsna tõele. Baarikammijatele Pärnu sobib, sest puhveteid on palju, vahemaad nende vahel väikesed ja kõrtsist kõrtsi viivad teed sageli läbi parkide, kus jalutamine on ju ometi tervislik tegevus.

Kultuurihuviline kammija alustab veidi kesklinnast eemalt, Uku kohvikust Vana-Rääma tänaval, Willy baarist Riia maanteel või Joonase kohvikust Vana-Saugas. Nõnda liigud mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, sest oled alustanud oma teekonda kui mitte lausa 1970. aastatest, siis 1990. aastatest ometi. Igal pool saab hästi juua ja tõenäoliselt ka hästi süüa. Peksa ei saa enamasti isegi siis mitte, kui ilusasti küsid.

Kultuurielust ei ole võimalik detailsemalt rääkida: nii kui kellegi mainimata jätad, tõuseb sellest palju paksu pahandust. Pahanduste vältimiseks tuleb sedastada, et Pärnu kultuurielu asub kastis ja on üheaegselt nii elus kui ka surnud. Aga kõigi aegade olulisim Pärnu kultuuritegelane tuleb siiski ära mainida. See oli Abram Petrovitš Hannibal, kes elas Pärnus aastail 1731–1733 ja kes sai juba eluajal tuntuks sellega, et oli A. S. Puškini vanavanaisa. Talle on Tallinna väravate peale mälestustahvel paigaldatud.

Kas Pärnul on mingi fenomen, mille sarnast mujal ei ole? Võta nüüd kinni. Kõike nagu on, aga millestki oleks nagu alati puudu.

Elada on Pärnus, eriti Räämal viilkatustega eramajade vahel mõnus ja vaikne. Mere ääres tasub käia Valgerannas, seal on mõnus ja vaikne. Varsti saab suvi läbi ja siis saab üle pika aja ka kesklinna minna, sest sealgi on siis mõnus ja vaikne. Kuna elukeskkond muudab inimest, siis tänu Pärnus elamisele olen minagi iga aastaga järjest mõnusam, ja järjest vaiksem.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: