Katrin Johanson: autota Saksamaal ja Sigastes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katrin Johanson
Katrin Johanson Autor/allikas: Erakogu

Ajal, mil me propageerime kodumaal puhkamist, tasub pilk heita võimalusele saada liinibussiga Eestis punktist A punkti B ilma, et sa selleks peaks veetma tunde punktis C ja D, läbima asjatuid kilomeetreid ning närima küüsi, et kas sa ikka jõuad ümber istuda, kirjutab Katrin Johanson.

Kui ma mõned aastad tagasi lugesin, et Saksamaal noorem urbaniseerunud põlvkond eelistab ühistransporti sõidueksami sooritamisele ja auto soetamisele, siis rõõmustasin, et olen siin maailma serval veerand sajandit oma ajast ees.

Autost loobumise hüvedena toodi tolles leheloos välja kulude kokkuhoid, keskkonnateadlikkus ja vastutusvabadus. Pean tunnistama, et minu puhul pole ükski eelloetletutest üdini määrav põhjus, miks mul puuduvad juhiload. Pigem olen säästnud kaaskodanikke endataolisest saamatust liiklejast ning mu senine eluviis on seda mõningase ebamugavuse hinnaga ka võimaldanud.

Kasvasin üles ajal, mil autoostuluba oodati aastaid ning masina soetamiseks "mustalt turult" sõideti, raha sukasääres või maika vahel, Moskvasse. Nüüd on mul mõõduka ökoinimesena raske lahti saada võõristusest tänapäevase elulaadi vastu, kus perekonna argilogistika toimib kahe-kolme auto toel.

Samal ajal mõistan ma seda pragmaatiliselt ja täielikult. Elu on üha mobiilsemaks muutunud. Õudus inimkonna ökoloogilise jalajälje pärast taandub palju käegakatsutavama ja isiklikuma õuduse ees, mida võib tekitada ühistransport, millele tasuta sõiduvõimalus on kohati karuteene teinud.

Juurde on tulnud jõudereisijaid, olgu nendeks siis kaubanduskeskustesse hängima suuduvad maanoored või kambakesi kamraadidele külla sõitvad rikkaliku lõhnabuketiga napsivennad. Ehkki konditsioneerimata õhuga, puupüsti täis, räpaseid ja palavaid busse, kus vastupidamiseks peab end vegetatiivsesse seisundisse viima, tuleb ette üha harvem, paneb iga selline kogemus mind enesepõlglikult mõtlema, et autota inimene on ikka luuser küll.

Hiljutise eriolukorra ajal muutus 2+2 distantsi hoidmine maaliinidel naljanumbriks, sest mida rohkem busse käigust maha võeti, seda ülerahvastatumaks muutusid vähesed allesjäänud. Ma ei tea kas ja kuidas küll on suutnud transpordifirmad mõõnast taastuda, kuid isegi ilma vahepealse kriisita peaks riik ühistransporti suurema vastutustundega ja läbimõeldumalt panustama.

See ei puuduta üksnes raha – tasuta sõidu ebaökonoomsusest ja populistlikest tagamaadest on juba palju kirjutatud –, vaid kindlasti samavõrd ka koordineerimist ja logistikat.

"Sinu juurde on võimatu saada," ütles sõbranna, olles tunni jagu uurinud bussiliinide graafikuid. Ta liialdas. Elan Karksi-Nuia lähedal külas, millel on isegi omanimeline bussipeatus, kust mitu korda päevas Viljandisse ja tagasi saab.

Maainimene on harjunud, et kui tal on hambaarstiaeg kell 12.30, siis kodust lahkub ta pool kaheksa hommikul ning jõuab tagasi pisut enne kolme pärastlõunal. See on öeldud ilma irooniata, sest ajastamine kuulub küla eluviisi juurde – teha sama valuga ära ka kõik muud toimetused, turul ja kingsepa juures käigust näituste külastamiseni.

Hoopis nutusemaks läheb seis aga siis, kui soovid reisida mõnda teise linna.

Ajal, mil me propageerime kodumaal puhkamist, tasub pilk heita võimalusele saada liinibussiga Eestis punktist A punkti B ilma, et sa selleks peaks veetma tunde punktis C ja D, läbima asjatuid kilomeetreid ning närima küüsi, et kas sa ikka jõuad ümber istuda, sest ühe bussi saabumisaeg langeb täpselt kokku teise väljumisega. Viimase puhul piisaks viieminutilisest vangerdusest, mis on transpordikorraldajate kätes. Hoolimatus või oskamatus üldpilti aduda?

Mul on vaatlemiseks igati õiglane lähtepunkt  – Viljandimaa ei asu küll mitte lausa Eesti südames, kuid ometi vahemaade mõttes üsna soodsas asupaigas. Tallinnasse on minu kodukülast paarsada ning Pärnusse, Tartusse, Valka, Paidesse ja Võrru kõigi viie sihtpunkti keskmisena sada kilomeetrit.

Kõikidesse mainitud linnadesse on ka vähemalt kord päevas võimalik sõita, kui vaevud jalutama neli kilomeetrit keskuse bussipeatusse (raskema reisipagasiga on see jõukohane täie tervise juures olijale, kel pole väikesi lapsi).

Oletame aga, et ma soovin veeta nädalakese paari autosõidutunni kaugusel Haapsalus või Rakveres (jätame kaugemad Kuressaare, Narva ja Kärdla sedapuhku kõrvale). Uurisin portaali peatus.ee abil läbi kõik võimalused ning selgus, et kõige hõlpsam ja kiirem viis saada mu kodukülast Haapsallu hõlmab kolme ümberistumist ning kestab viis ja pool tundi, Rakverre saab viie tunniga, kui kasutada lisaks liinibussile ka kaht rongi.

Taolistel teekondadel tuleb arvestada nii pika ootamise kui ka eelmainitud kriitiliselt nappide ümberistumistega. Muidugi võib seda pidada loomulikuks lõivuks, mida peab maksma ühistranspordi kasutaja.

Paraku lisandub eelnevale veel üks varjatud kulu – on selge, et kui inimene jõuab suvituskohta alles kell kaheksa õhtul, siis puhkuse mõttes on see päev korstnasse kirjutatud, nii nagu ka koju pöördumise päev. See omakorda tähendab kaht lisaööbimist, majutuse eest rohkem maksmist.

Mis oleks lahendus? On selge, et hõredalt reisijatega täidetud busse tihedalt käigus hoida on mõttetu. Siiski võiks igast maakonnalinnast teise (tehes möönduse ehk saarte osas) saada vähemalt kord nädalas, isegi kui see end rahaliselt ära ei tasu. See on koht, kus riik ja eraettevõtjad peaksid käed lööma. Kas see aitab kuskil Sadalas, Suigus või Sigastes elavat autota luuserit?

Nii nagu eeldab ühistranspordi kasutamine ajastamist ühe päeva tegemiste ja toimetuste lõikes, saaksid inimesed planeerida ka oma nädala. Eesti on väike ja ilus, praegu veel üsna puhta õhuga. Oleks hea, kui ta oleks oma elanikele kättesaadavam. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: