Perearstina puutun igapäevaselt kokku sellega, kuidas infost arusaamine mõjutab inimese käitumist ja seeläbi tegelikult ka haiguse kulgu ja tervenemist. Ülikooli õppejõuna tean, kui oluline on arstitudengite jaoks sõna vastutuse mõistmine.

Igapäevases praktilises töös peab arst dokumenteerima kõik visiidid ja seal öeldu. See tähendab, et räägitud sõna on alati kirja pandud iga konkreetse patsiendi raviloosse.

Arsti ja patsiendi vaheline suhtlus on aga konfidentsiaalne, mis tähendab, et avalikult neid üksikasju ei arutata, mis omakorda tähendab ka seda, et ajakirjanduses patsiendi poolt öeldut ei saa perearst ümber lükata. Mis saab aga siis, kui visiidil räägitu jõuab ajakirjandusse?

Tartu koroonapuhang, sõnavabadus ja faktid

Siinkohal jõuan looni, mis on kirgi kütnud terves Eestis, kuigi sündmuse pealinnaks oli Tartu. Tegemist on koroonajuhtumiga, mille puhul ühe nakatunud ja haigestunud isiku kaudu sai alguse terve ahel haigestumisi, millest suur osa ka väljaspoole Tartut levis ning mille tõttu Tartus tuli üle mitmete kuude kehtestada piiranguid.

Haigestunud ja juba ka haigusnähtudega tartlane jõudis enne positiivse testi tulemuse teadasaamist külastada nii spaad, ööklubi, kino kui ka erinevaid kauplusi.

Teatavasti võttis ta ise ühendust Delfiga ning rääkis, et käis nädal varem perearsti juures, kes arvas, et tal on angiin ning testi tegema patsienti kohe ei suunanud. Alles siis, kui sümptomid ei kadunud ning patsient uuesti perearsti juurde pöördus, olevat talle antud saatekiri koroonatestile.

Sealt edasi on lugu oma elu edasi elanud. Patsiendi kõrval on teravat kriitikat saanud perearst ja seda erinevates meediaväljaannetes. Teda on nimetatud vastutustundetuks ja rumalaks, mõtlematuks. Kui Rally Estonia toimumine ohtu satub või ära jääb, siis olevat samuti põhjust näidata näpuga rumala perearsti peale.

Need, kes perearsti kritiseerivad, kaasa arvatud ajakirjanikud, ei ole aga proovinud välja selgitada, kas see info, mis esitati, ka tõde on. Vaatamata sellele, et lugu oli esitatud ühepoolselt ning ajakirjanduses võiks olla heaks tavaks faktikontroll või kontrollimatu loo puhul vähemalt hinnangutest loobumine. Perearstide seltsi juhatus on konkreetse juhtumiga tutvunud ja võib kinnitada, et tegemist on väärinfoga.

Miks see juhtum meid kõiki puudutab?

Oluline on, et selle loo läbi saab kannatada kõige olulisem aspekt arsti ja patsiendi koostöös, ehk usaldus.

Kuigi antud loo puhul ei ole kunagi räägitud nimedest ja nii see ka jäägu, siis ometi arst ise teab, kellest räägitakse ja kellele näpuga näidatakse. Kuidas ja kas üldse on enam võimalik taastada antud arsti ja antud patsiendi omavahelist suhet?

Samal ajal on seesama lugu andnud ainest varju heitmiseks ka paljudele teistele perearstidele – üksikute lugude põhjal üldistuste tegemine on väga tavaline ja nii on ka selle loo kommenteerijaid ning negatiivsete kogemuste jagajaid erinevates suhtluskanalites palju.

Kes võitis ja kes kaotas?

Patsiendil oli vabadus esitada oma lugu nii nagu ta seda soovis. Kas ta võitis sellest ja kes üldse võitis?

Koroonaviiruse levik sõltub meie kõigi käitumisest ja suhtumisest. Haigustunnustega tuleb jääda koju – see on lihtne ja selge käitumisjuhis. Vastutust ei saa lükata kellelegi teisele – olgu selleks ema, perearst, sõber või keegi kolmas. Keerulistes olukordades sõltub palju sellest, millised on ühtsed väärtushinnangud ja inimese enda sisemine käitumisnorm.

"Selliseid valesid ega väärinfot ei saa keelata ja reguleerida seadusega, liiati siis nende levitamise eest karistada,"  tõdes justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmand. Seetõttu on väga oluline, et inimesed ise suudaksid väärinfot õigest eristada. Sellest lähtuv käitumine mõjutab meid kõiki. Eriti, kui tegemist on viirusega.