Külastades loetumaid uudisportaale, jäävad tihtipeale esmalt silma hoopis liikuvad ja erksavärvilised reklaamid. Aina keerulisem on jõuda tuumani – musta tekstini valgel taustal, mis peaks olema lugeja tegelik huvi. Kui tahta tüütutest reklaamidest vabaneda, tuleb maksta või halvimal juhul pole sedagi valikus.

See ei ole ju üldse nii paha. Kas pole iseenesest mõistetav maksta kvaliteetse teenuse eest, mida igapäevaselt tarbime? Sarnaselt võiks ju Tallinna trammid tihedalt reklaame täis panna ning võimaldada kõikidele kirjudes reklaamivagunites prii sõit. Kinno võiks ka saada tasuta – iga lühikese intervalli järel ilmub reklaam, millest tuleb lõviosa kinofirma tuludest.

Miks on halb, et lugeja ise ajakirjandust kinni ei maksa? Kas mäletate veel kevadet, kui äkki polnud enamikul firmadel põhjust end reklaamida – mis juhtus seejärel ajakirjanduses? Väga oluline osa nende sissetulekust jäi saamata ajal, mil ühiskond pööras oma pilgud senisest enam just leheveergudele. Kui iseseisev ja sõltumatu eesti ajakirjandus siiski on, eriti keerulistel aegadel?

Olen lugejana ammu valmis maksma senisest kordades enam – tegemist on siiski olulise teenusega, mida igapäevaselt tarbin. Ootasin ja ootasin, kuid ühtki selgitust ega ettepanekut ei tehtud. Seesugust olukorra selgitust ning alternatiivi ise rohkem maksta ei pakutud.

Selle asemel hakkasid uudisportaalid üha värvikirevamaks minema, tekitades enam tõrksust. Seejärel ilmusid reklaamivabad paketid, mis kutsusid üles ebameeldivat takistust eemaldama – kui vilkuvaid reklaame ei soovi, siis maksa. Tulemus on ju sama – lugeja maksab rohkem kvaliteetse teenuse eest. Pärast hüpikreklaamidena avanenud reklaamivabade pakettide teket loobusin erameedia tarbimisest pea täielikult.

On arusaamatu, miks meediafirmad ei arva, et tema lugeja on teadlik, mõistab ajakirjanduses valitsevat olukorda ning on nõus vastavalt reageerima. Miks ei ole tehtud terviklikku ja selgitavat ettepanekut tarbijale ise loetu eest tasuda? Reklaamid või neist vabanemine ei saa olla sõltumatu ajakirjanduse turundusfookus.

Ühel juhul on ajakirjandus ettevõtetest väga suures sõltuvuses. Näide koroonaajast, mis ajakirjanduse käpuli surus. Miks ei pöörduta õige nurga alt lugejate poole? Kindlasti on ka häid näiteid, kus osa ajakirjandusväljaandeid hädas lugeja poole pöördus ja abi küsis. Siiski peaksid needsamad selgitused ja palved ka n-ö rahuajal pildis olema.

Sageda Postimehe lugejana väljendan oma mõtteid, miks otsustasin pärast aastaid Postimehe lugemisest loobuda. Saan aru probleemist, et kahjuks moodustavad üha suurema osa ajalehe eelarvest reklaamid. Isiklikult soovin lugejana aidata teil seda probleemi lahendada ja seetõttu ostsin ka ajalehe tasulise veebiversiooni.

Ühel hetkel mõnus jahmatavalt ühe uudisportaali enda hüpikreklaam, mis kutsus kallima raha eest reklaamivabalt lehte lugema. Minu jaoks on see odav vaatenurk, millega lugejaile läheneda. Oleksin oodanud täiskasvanulikku lähenemist, mida hõlmavad selgitused praeguste tulude paradoksidest, võimalikud lahendused ning seejärel pöördumine lugejatele, et nemad aitaksid oma rahalise toetusega tagada kvaliteetset ajakirjanduse jätkamist. 

Vahest ei pea tarbijaid ainuüksi kogu ajakirjandust kinni maksma. Siis peaks tekkima laiem diskussioon, et kes ja mis osas eestikeelset ja kvaliteetset infoedastust hoiavad. Lugejaile võiks selgitada täit olukorda ning anda võimaluse ise segamatult väärtuslikku ajakirjandust tarbida.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.