Kevadel hoidsime hinge kinni iga lennuki peale, mis saabus Itaaliast. Samal ajal oli viirus toona Euroopas palju vähem levinud kui praegu. Alles nädalavahetusel teatas WHO taas rekordilistest uutest viiruse juhtumitest üle maailma.

Eestis ei tekkinud viirus kuidagi teadmata viisil. See toodi turismiga pahaaimamatult sisse. Siis ei osanud keegi ennustada, et ettevõetud reis ja pärast seda mõnel kultuuriüritusel käimine võib lõppeda eriolukorra või suisa Saaremaa kinni panemisega.

Nüüd oleme targemad ning ka meie terviseasutused on paremini ettevalmistatud. Ühtlasi oleme lõpuks paremini aru saamas ka viiruse tegelikest omapäradest. See ei tähenda, et ettevaatusel pole oma kohta. Seni kuni pole vaktsiini, peame harjuma uue reaalsusega.

Eestis suvel tekkinud viiruse kolded said kõik samuti alguse välismaalt käimisest või mõne tuttava väljamaalt külla kutsumisest. Lennuliinide avamise piiranguga alustasime mai teisest poolest ning vaadates kevadet ja suve, võime vaid oletada selle piirangu efekti viiruse leviku pidurdamiseks.

Kevadine Itaalia viirusekordaja oli märksa väiksem kui praegu kümnetes teistes riikides. Sellepärast peame püsima ettevaatlikud ning aru saama, et oht pole seljatatud.

Jah, majanduslikult on keeruline ning peamegi otsima viise, kuidas kõik vastu peaksid. See ei tähenda, et mõne sektori heaolu kaalub üle kellegi raske haigestumise või halvemal juhul surma. Selle jaoks riik laenu ongi võtnud ning toetuseid loonud, et toetada kõiki ettevõtjaid ning eriti neid sektoreid, kellele viirus kõige suurema põntsu annab. 

Ühtlasi pole ükski piirang võluvits ning seda pole ka lennuliinide avamise piirang. Efekt tuleb teiste piirangute ning inimeste vastutustundliku käitumise koostoimest. Mina ei julge küll lähikuudesse puhkusereise planeerida, sest ei saa unustada tumedates toonides kevadet ning paraku tundub tulevat üle maailma veelgi tumedam sügis.

On teada, et ennetus ongi kallis ning me ei saagi kunagi täpselt teadma, mida me oleme päriselt ära hoidnud. Eesti meedias kajastatust võib jääda mulje, et mängime Eesti kui atraktiivse turismi sihtriigi maine maha, kuid sellega ei saa kuidagi nõustuda.

Mitmed teised riigid on samuti võtnud kasutusele nn dünaamilise piirangu ehk sellise, mis hindab iga nädal viiruse levikut teistes riikides ning sellest lähtuvalt lubab avada lennuliine. Kõige täpsem ülevaade on muidugi Euroopa Komisjonil, sest nemad koostavad kõikidest piirangutest ülevaateid, sealhulgas lennuliinide avamise piirangutest.

Veel on vara lasta rihm lõdvaks ning peamegi harjuma teistsuguse olukorraga. Meil on ju palju inimesi, kes töötavad Soomes, Lätis, Leedus – nendega on lihtne sidet pidada ning kodus käia tänu Balti mullile. Mulli paraku mitmed teised riigid, sealhulgas ka Belgia, ei ole mahtunud.

Õnneks on ka Brüsselis töö ümber korraldatud nii, et meie inimesed saavad Eestist tööd teha. Seetõttu on kohatu tõsta kära puhtalt selleks, et enda huvides Brüsselisse naasta, kui hetkel on tegemist füüsiliselt kummituslinnaga.

Sellegipoolest julgen arvata, et meil on olukord võrreldes teiste riikidega väga hea. Eriolukorrast saime paari kuuga välja tulla ning hetkel on olukord stabiilne. Nüüd peame seda hoidma. Ühiskonnas peavad ka jätkuma arutelud selle, milline meie uus reaalsus välja peaks nägema. Me ei taha ju hoida piiranguid teadmata ajani, aga seni kuni need on mõistlikud ja häid alternatiive pole, tuleks jätkata. 

Õnneks on meie kodanikuühiskond tugev ning terve see aasta on toimunud koroonateemalised arutelusid igal nurgal. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, mis on tähendanud, et valitsusega oleme pidanud leidma mõistliku kesktee ekspertide ning rahva vajaduste vahel. 

Sellised arutelud iseenesest juba annavad panuse viiruse leviku peatamisse. On näha, et inimesed mõtlevad kaasa ning diskussioon piirangute olemusest kui ka vajalikest tegevustest on üks mõjusamaid viise püsida valvsana ning koos saavutatut mitte käest lasta. Võime olla uhked, et suutsime mustemad stsenaariumid kevadel ära hoida ning loodan, et pingutame koos lõpuni.

Kokkuvõttes ongi ennetus kulukas ning vajab pühendumust. Julgen öelda, et paljud eestlased said sel suvel taasavastada siseturismi, külastades vanu tuttavaid kohti kui ka avastades mitmeid uusi. Harjume uue reaalsusega ning ma mõistan, see ongi väsitav, aga kuni oht pole möödas, lähme koos edasi. Ennetus on vajalik, et hoida ära kurvemaid tagajärgi.