Hiljaaegu Rootsi kolinuna küsivad tuttavad mult alatasa, kuidas siis elu Rootsis on - piiranguid pole ja kõik jäävad järjest haigeks? Nagu enamik asju siin elus, pole vastus ka sellele küsimusele lihtne ega mustvalge.

Toon välja mõne tähelepaneku oma igapäevaelust Rootsis võrreldes Eestiga, kuid hoiatan, et need on minu isiklikud ja subjektiivsed märkamised ning kindlasti ei pretendeeri lõplikule ja kõikehõlmavale tõele, sest nii nagu Eesti pole ka Rootsi kõikjal ühetaoline.

Vahest esimene ja silmatorkavaim erinevus Eesti ja Rootsi vahel puudutab käte desinfitseerimist. Kui Eestis on pea iga poe ja kaubanduskeskuse ukse juures desovahendipudel, siis Rootsis seda ei leia. Eestist sees olev harjumus käsi puhastada tähendab, et enda desinfitseerimisvahendit tuleb kaasas kanda.

Reisimisest

Rootsis on näha veel viimaseid suvepuhkajaid ja peamiselt tähendab see, et teedel torkab silma väga palju haagissuvilaid. Need on siin tõesti populaarsed. Ning ühtlasi ka koroonaviiruse mõttes on see väga turvaline reisimisviis, sest vahetult ei pea kokku puutuma teenindajate või teiste turistidega.

Kui sarnaselt Eestile pole siin siseturismile piiranguid, siis sama ei saa öelda tööalase liikumise kohta. Näiteks minu ülikool on andnud suunise, mille kohaselt peavad töötajad ülikoolilt saama välisriiki konverentsile sõitmiseks loa. Vabas ühiskonnas ei tähenda see, et ülikool otseselt keelaks ära välisriiki mineku, kuid võib soovitada mitte minna.

Taoliste suuniste tegemine on iga tööandja enda teha ning arvesse võetakse just selle piirkonna, selle organisatsiooni ja inimese võimalusi ning vajadusi. Seega täppislähenemine piirangutele. Aga nimetaksin siiski neid piiranguid pigem suunisteks ja soovitusteks, mida saab kokku võtta viisil: järgi tervet mõistust ja hoia distantsi.

Norra avab oma piire Rootsi maakondadega ükshaaval ja vastavalt haigestumiste langusele. Ning inimesed rõõmustavad, kui piirid avanevad, sest nii mõnelegi tähendab see, et saab taas tööd teha - siingi on paljud turisminduses, teeninduses ja kaubanduses töötavad inimesed oma töö ja sissetuleku kaotanud.

Norraga piiriühenduses olevad maakonnad on mõistagi mures, kui haigestumise näitajad taas üles lähevad, sest siis kaalub naaberriik taas sellele maakonnale piiri sulgemist.

Kõik jäävad haigeks

Oma tuttavate küsimusele, kas teil seal jäävad kõik haigeks, vastaksin, et ei jää. Võib-olla jäävad ka, aga kõik ei põe seda haigust sama moodi. Täpselt nagu Eestiski - ilmselt on koroonaviiruse saanuid ja sümptomiteta läbipõdenuid rohkem kui positiivse testitulemuse saanuid. Aga kindlasti on raskesti haigestunuid ja haiglaravi vajavaid juhtumeid.

Nagu Eestiski, oodatakse ka siin vaktsiini, aga samal ajal ollakse ka skeptilised. Nagu teadlased Eestis ja mujal maailmaski on välja toonud, siis küllalt suure tõenäosusega ei ole vaktsiini oodata enne järgmise aasta suve. 

Ja ka siis tuleb ilmselt turule mitu vaktsiini, mis on arendatud väga kiiresti ning millel võib olla kõrvalmõjusid, mida kiire katsetamise käigus ei ole pruukinud veel välja tulla.

Kümmekonna aasta eest tegi Rootsi läbi seagripi epideemia, millega kaasnesid ühiskonnas umbes sarnased protsessid nagu praeguse koroonakriisiga Eestis. Mõnes mõttes oligi seagripiga läbitehtu Rootsis omamoodi ühiskonna "kaitsepookimine" epideemia vastu. 

Ka seagripi vastu tuli turule väga kiiresti välja arendatud vaktsiin, millel esines kõrvalnähte. Rootsi kolleeg, kes mäletab hästi toonast paanikat ning vaktsineerimisega kaasnenut, on praeguseks juba ette muutunud skeptiliseks ka koroonavaktsiini suhtes.

Kindlasti ei saa seda vaktsiinivastasust sellele inimesele pahaks panna - on ta ju omal nahal kogenud seda hirmu ja teadmatust, mis kaasnes seagripi vaktsiiniga. 

Mure vastutuse ja süü pärast 

Vaktsiinide, majanduse ja turisminduse kõrval on oluliselt vähem räägitud sotsiaalsetest ja eetilistest kriisidest, mis praeguse ajaga kaasnevad. 

See on sotsiaalne kriis, rõhutavad mu kolleegid. Sotsiaalteadlastena analüüsivad nad olukorda vaadates, millised ühiskonnagrupid kõige enam kriisi mõjude tõttu kannatavad ning kuidas neid aidata. Kuidas luua võrdsust olukorras, kus viirus ei ole võrdne nende suhtes, keda murrab?

Eestis torkas silma, kuidas kurikuulsaks tehti inimesed, kes haigena ringi käies viirust levitasid. Rootsis on meedia samuti kajastanud taolisi juhtumeid või viirusekollete tekkimist, kuid sealjuures on hoidutud inimeste või gruppide kohta detailse info jagamisest, et need inimesed ei satuks avaliku häbistamise alla. 

Eestis näib avalikult näpuga häbi-häbi tegemine suisa ametiasutuste kommunikatsioonistrateegia, et siis selle kaudu teha paarist ristilöömisest hoiatav eeskuju teistele. Ühtviisi häbimärgistatakse nii üksikisikut kui ka ettevõtet, millele kaasneb sellega kahtlemata majanduskahju. 

Kas selline häbimärgistamine toimib? Osaliselt, aga oma kõrvalmõjudega, sest inimesed hakkavad pigem varjama, et nemad olid nakkuse levitajad. Kas avalik häbistamine on kommunikatsiooni mõttes eetiline? Kindlasti mitte. Ning arvestades reaalset varalist kahju, mida see ettevõtetele, näiteks söögikohtadele või klubidele teeb, siis võib mõnd ametkonda ees oodata kahjunõue. 

Mis siis kui mina...

Ilmselt nii Rootsis kui ka Eestis on sarnane see, et inimesed tunnevad ennekõike vastutust oma lähedaste ees, vähemalt nii võiks ühes hoolivas ühiskonnas olla. Noored ja terved ei muretse niivõrd iseenda haigestumise, kui oma põdurate ja eakate lähedaste ning tuttavate pärast, keda nad võivad nakatada.

Kui see põhimõte oleks kogu käitumises keskne - hoia ennast, et hoida nõrgemaid - siis vahest saaksid mistahes piirangud ka terviklikuma sisu ning ei tunduks, et ühes riigis justkui on piirangud ja teises mitte.

Nagu eelnev arutlus vahest näitas, ei ole Rootsi sugugi nii piirangutevaba, nagu Eestist vaadates paistab. Need piirangud on tegelikult kestnud terve selle aja, kui Eestis suurt suve ja vabanemist nauditi. Piirangud oma olemuselt on aga kohalikumad ja detailsemalt läbimõeldumad kui Eestis - ei ole piiranguid kogu riigile või ühele linnale, on piirangud, mis kehtivad ühe ettevõtte ja organisatsiooni sees, osa kehtib linnas, osa vallas ja osa maakonnas.

Piirangud on justkui "kohaliku rätsepa" moe järgi ja inimeste jaoks. Kas see on tõhus või mitte, näitab aeg.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.