On üsna tavaline, et majanduslanguse ajal tõstatub peamiselt erasektori algatusel päevakorda avaliku sektori töötajate kärpimine. Tundub, et see sektor elab liiga hästi ja seal tuleks vähendada nii palku kui ka koondada inimesi.

Mööblitootja Tarmeko juht Jaak Nigul tõi ettepanekuna välja, et avalikust sektoris võiks kaotada umbes 30 000 töökohta. Avaliku teenistuse 2018. aasta aruandes on välja toodud, et Eesti avaliku sektori töötajate arv oli 2017. aastal 132 225.

Pahatihti võib inimestel tekkidagi arusaam, et kuskil suures superministeeriumi hoones paikneb saja tuhande pealine parasiteerivate ametnike armee. Tegelikkuses moodustavad lõviosa avalikust sektorist haridusasutused (koolid, ülikoolid), politseitöötajad, päästeametnikud, arstid jne.

Kui avalik sektor tervikuna on suurenenud, siis on see toimunud peamiselt just nende töökohtade võrra. Näiteks 2017. aastal suurenes töötajate arv enim keskvalitsuses, kus lisandus 135 töötajat, kus aga enim avaldasid mõju haiglad, mille töötajate arv suurenes haiglate liitumise tõttu.

Niinimetatud ametnike armee (riigi ametiasutused ja kohalike omavalitsuste ametiasutused) moodustab vaid 21 protsenti avaliku sektori töötajatest, see on suurusjärgus 29 000 töötajat. Kusjuures alates 2008. aastast on see arv järjepidevalt kahanenud.

Nigul toob välja, et kuskil kohalikus omavalitsuses menetleti detailplaneeringut 14 aastat. Kas see tähendab, et peaks ära kaotama kõik ametikohad, millel tegeletakse detailplaneeringute menetlemisega? Ma arvan, et probleemi põhjuseid tuleks otsida personalipoliitikast, mitte avalikule sektorile antud ülesannetest.

Selle jaoks, et avaliku sektori optimaalse suuruse debatt saaks olla sisuline, tuleks alustada küsimustest:

1. Kas on mingid konkreetsed avaliku sektori funktsioonid, mida me enam ei vaja?
2. Kas on olemas avaliku sektori funktsioone, mida saaks erasektorile delegeerida?

Lahmimine, et vähendame 30 000, aga ei tea kust, meid debatis edasi ei aita. Kui realistlikult tahta sellises mahus plaani ellu viia, siis tuleks küsida: millised haiglad ja koolid sulgeme; millisesse linna kõik politseijõud koondame; millisest omavalitsust päästeteenistuse kaotame? Sellise arvu kärpimine ei ole lihtsalt reaalne.