Tarmeko juht Nigul: avalikku sektorit tuleks kärpida 30 000 inimese võrra ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaak Nigul.
Jaak Nigul. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Mööblitootja Tarmeko juht Jaak Nigul leiab, et Eesti avalikku sektorit tuleks kärpida vähemalt 30 tuhande inimese võrra, sest riik on elanud üle jõu ja laenurahaga elatustaset hoida ei tohi. Riik peaks ettevõtete toetamise asemel investeerima infrastruktuuri arendamisse, et aidata ääremaade inimesi ja ettvõtteid, ütles ta usutluses Indrek Kiislerile.

Kuidas Tarmekol kriisi ajal läinud on?

Meie grupis on mitu tehast, millest mõni ei tundnud kriisi üldse, mõnda mõjutas aga kõvasti. Üks tehas vähendas palku üheks kuuks 30 protsenti ja nad läksid varem puhkusele. Teine tehas vähendas palkasid kolmeks kuuks ja koondas tosinajagu inimesi. Kasutasime kahes tehases ka riigi poolt pakutavat palgatoetust, kolmandas tehases polnud seda vaja.

Millised on lähikuude väljavaated? Aastate kohta ma ei julge küsidagi.

Tahaks tsiteerida anekdooti: Soome helilooja Sibelius asutas ennast  õhtul kõrtsu minema, kui  naine küsis millal ta tagasi tuleb, siis Sibelius vastas, et ta on helilooja, mitte ennustaja.

Minuga on sama lugu, faktoreid on  nii palju, et ma ei oska ennustada. Inimeste käitumine tarbijatena on selles kriisis väga muutunud, osaliselt on mööbli ostmine on  isegi suurenenud, sest inimesed on rohkem kodus. Teistes mööblisektorites on jälle kõva kukkumine. 

Kas samasuguses olukorras on Eesti valitsus? Ei osata ju ennustada, mis tuleb.  Ainus erinevus teiega võrreldes on see, et riigi lähitulevik on kindel, sest on võetud laenu ja seda jätkub veel aastateks?

Siin on kaks erinevat poolt. Kriisi ajal tõesti peaks valitsus investeerima rohkem, et majandustsüklit tasakaalustada, aga seda tuleks teha reservide arvelt.  Meil paraku söödi need reserved tõusutsükli ajal ära, seetõttu on valitsust kiita keeruline.

Eravestlustes poliitikud ja majandusest arusaavad majandusteadlased tunnistavad, et kogu ümberjagatav raha tuleb ettevõtlusest. Avalikult sellest eriti rääkida ei taheta. Räägitakse, et riik annab  ja tagab, kuid tegelikult saab riik anda vaid seda, mida ta saab ettevõtluselt maksudena. Kui sellest jääb väheseks siis võetakse laenu. 10 protsenti riigeelarvest oleme täitnud eurotoetustega, mis tulevad teistelt euroliidu ettevõtetelt.

Me oleme aastaid üle jõu elanud ja see ei saa olla lõputu. Ülejõu elamine tuleneb sellest, et meie riigi struktuur ei vasta võimalustele. Palju on räägitud riigi reformimise vajadusest aga midagi pole tehtud. Haldusreform oli ju täielik butafooria, need inimesed kes olid enne KOV-des tööl, need on seal ka praegu edasi, mitte kedagi pole lahti lastud.

Kuidas te oma töötajatele selgitate ka et kahjuks erasektoris pole säärast kindlust nagu avalikus sektoris, kus valitsus võtab laenu ning palk ja töökoht on lähiaastatel suhteliselt kindel?

Eks me ikka aruta seda.  

Valitsusel on sellist juttu ajada hea, sest nad teavad, et nad ise seda laenu kunagi tagasi ei maksa. Kõik need laenud maksavad ju sisuliselt tagasi ettevõtted, kes makse maksavad. Teiste raha on alati mõnus jagada!  Paraku ettevõtetel selline võimalus puudub.

Kärped ei tee kedagi õnnelikuks, aga mul ei jää midagi muud üle. Meile keegi kriisilaenu ei paku ja ausalt öeldes ei julgekski võtta, sest pean ju ise selle tagasi maksma.

Valitsus hakkab arutama lähipäevil Sagadi mõisas järgmise nelja aasta eelarvestrateegiat, me juba teame ette rahandusministeeriumi prognoosist, et aastaks 2024 on riigi võlakoormus kasvanud üle kümne miljardi euro.  Kui oleksite laua taga otsustaja, mida soovitaksite?

Ma viiks pärsielt läbi riigireformi.  

Riigisektori ja KOV-de keskmine palk on 1500 eurot kuus.  Ei ole keeruline arvutada et koos maksudega annaks kolme-nelja tuhande inimese minema saatmine aastas kokkuhoidu 100 miljonit eurot!

Statistikaameti andmetel oli 2008 avalikus sektoris 155 tuhat hõivatut, eelmisel aastal aga juba 160 tuhat (rahanusministeerium saatis ERR-ile täpsustuse, et nende andmetel töötas eelmisel aastal avalikus sektoris 132 333 inimest, neist valitsussektoris 116 946 inimest - toim). Avalik sektor pole kokku tõmbunud, vaid aina paisunud. Erasektor vähenes aga eelmises kriisis 501 tuhandelt 411 tuhandele inimesele! Alles eelmisel aastal  jõudis 512 tuhandeni.

Meil ei saagi raha jätkuda hädavajalikele asjadele, näiteks haigekassale või maanteede ehitamisele, kui me kulutame seda mõttetutesse kohtadesse ja sama ajal on erasektoris tööjõupuudus. Kui vähendada valitsussektori töökohtade arvu siis osa inimesi on sunnitud erasektorisse tööle minema.

Palju peaks kärpima?

Olen teinud ise arvutusi, põhjendatud arv valitsussektoris võiks olla 110-120 tuhat inimest. Seal on siis kõik vajalikud töökohad, politseinikud, õpetajad. Praegu on tööl aga 160 tuhat.

Need arvutused loomulikult ei ole väga täpsed, aga 30 tuhat inimest oleks võimalik küll sealt minema saata.  

Mul on üks konkreetne näide ka kohalikust omavalitsusest, kus menetleti üht detailplaneeringut 14 aastat! See tähendab, et 14 aastat ametnikud tööd ei teinud, ma oleks nad  teisel aastal minema kupatanud!
 
Ma lisan, et paljude sadade miljonite eurode investeerimine E-riigi ülesehitamisse pole andnud mingit riigivalitsemise efektiivsuse tõusu, sest riigipalgaliste arv pole vähenenud, vaid hoopis kasvanud.

Valitsuse selge plaan on purjetada laenurahaga lähimad aastad edasi.  Kriisidest üritatakse ikka õppida nii üksikisiku tasandil kui ka ühiskonnas laiemalt. Kas selle kriis õppetund Eesti jaoks on see, et laenurahaga saab kriise ületada üsna mugavalt?  Seda on teised riigid varem korduvalt teinud, meie ei ole ju mingi erand.

Ma olen seda kogu aeg kartnud. Ma kardan veel seda, et ühel hetkel kui raha on otsas, siis hakkavad poliitikud makse tõstma. Riigimehelik poliitik nii ei teeks, ta viiks riigi struktuurid vastavusse ühiskonna võimetega. 

Kas erasektor saaks osa ülesandeid riigisektorilt üle võtta?  Näiteks mingid kontrollifunktsioonid?

Ma alustaks sellest, kas neid funktsioone on üldse vaja.

Ma olen selle ise läbi teinud, erastamisjärgselt hakkasin inimesi ära saatma, teate, mitte midagi ei juhtunud. Samasugune asi tuleb läbi teha riigisektoris. Tuhandeid mõtetuid töökohti ja funktsioone saab likvideerida. Ja uskuge, midagi ei juhtu!

Jättes kõrvale avaliku sektori kärped ja palgaküsimuse, siis millesse peaks laenuraha üldse panustama?

Minu arvates ettevõtteid toetama ei peaks.

Eestit tervikuna aitaks infrastruktuuri arendamine, maanteede ja raudteede ehitus. Sellega aitaks ääremaa inimesi ja ettevõtteid.

Järjekordsetesse muuseumidesse ja kontserdisaalidesse ma raha ei paneks. Meil on neid juba päris palju ja ma kardan, et me ei jõua neid ülal pidada. Ilmselt töötab seal ka liiga palju inimesi, hiljuti lugesin, et Tallinna Linnamuuseumis töötab üle saja inimese. Kuidas see võimalik on?

Lisaks areneb meil väga hästi kolmas sektor, näiteks Tartus on Lodjakoda, kuhu pandi sisse kaks ja pool miljonit eurot. Tegemist on väikese inimgrupi hobiga, samal ajal ei leita raha Supilinna juurde silla ehitamiseks. Silda vajavad tuhanded inimesed, lodjakoda paarkümmend inimest.

Kas see ongi näide kurikuulsast süvariigist, kus huvigrupid saavad läbi ametnike endale soodsaid otsuseid teha?

Ilmselt ongi.

Ma ei arva, et poliitikud meil palju määravad. Meil määravad asju tippametnikud, meil on mitu eluaegset kantslerit näiteks.

Poliitikuid tõstetakse ministeeriumide vahel ümber nagu malenuppe, nad ei pruugi oma vastustusvaldkonnast üldse midagi jagada. Ministri lauale jõuavad ju paberid läbi tippametnike. Ministritel on vähemalt poliitiline vastutus, ametnikel pole üldse mingit vastutust.

Te olete pessimistlik Eesti väljavaadete suhtes…

Ma ei ole pessimistlik, ma olen realistlik.  

Ma olen seda ise nii palju kordi lähedalt näinud. Seepärast tean.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: