Koalitsioonipartnerid alustasid riigieelarve koostamist ning esialgu on näha, et järgmisel aastal suuremaid kärpeid ei plaanita. Kuidas ettevõtjana see tundub ehk kas see on riiklikult mõistlik?

See on väga erakordne ja uus olukord, kuhu me oleme sattunud. Isegi hõrk olukord, sest situatsioon ei muutu ainult sellega, et piirid on kinni ja ei saa välja minna, vaid ettevõtte seisukohast on muutunud täiesti raskesti hoomatavaks sõnade laen ja krediit tähendus. Et kui Eestil ollakse valmis andma laenu ja intress on null, võib-olla servast ka miinus, siis kas see laen tähendab sama, mis tähendab meile autolaen või kodulaen, mis tuleb tagasi maksta. Või on see selline asi, mida tagasi maksma ei pea. Mis rullitakse edasi ja lõpuks tasaarvelduse kaudu lihtsalt kaob. Mingisugune kasutada antud raha.

Mina arvan, et sõna krediit ja laen riikidevahelises mõttes ei tähenda seda, mis varem tähendas. Ma vaatan seda positsioonist, et samamoodi toetab suurte laenudega oma ühiskonda ja ettevõtlust loomulikult Hiina ja ka Ameerika Ühendriigid. Me ei saa välja sellest laenurahamassist, need on triljoneid, mida on raske hoomata.

Ma ütleksin ettevõtjana, et kui tulubaas väheneb, nagu meie maksudes on juba näha, peaks riik ka kulutusi vähendama. Aga kas ka kriisi ajal? Siin, ma arvan, on ühtmoodi õigus nii Aivar Sõerdil, kes tahaks vähendada riigimajade kulusid ja administratiivkulusid. Aga ka Martin Helmel, kes ütleb, et me vähendama praegu ei hakka. Ei hakka vähendama isegi komandeeringukulusid, ehkki ma ei tea, kuhu on võimalik praegu väga komandeeruda.

Martin Helme, kes oma isaga koos võimule pürgides ütles, et nemad vaatavad riigiaparaati, sealhulgas ka süvariiki, et sel on ametnike näol kaks sangpommi kummagi jala küljes. Ja need sangpommid jäävad sinna edasi, sest meil on kriisiaeg. Vana jutt ei loe, sest situatsioon on uus. Ja seetõttu on väga tähtis, et nüüd, kus me suhteliselt pimesi teeme eelarvet teadmata, mis tingimustel ja millistes järkudes saabub meile Ursula von der Layeni poolt Euroopa Komisjonist lubatud kriisiabi. Need on rasked ajad, mis nõuavad südikaid mehi. Kas neid valitsuses palju on? Ja palju on nende kõrval südikaid naisi? Seda me saame riigieelarve pealt näha. Aga ühte ma võin öelda kindlasti, et see riigieelarvega kaasnev majandusprognoos on lihtsalt meelelahutuslik lugemine. Keegi ei tea, mis tegelikult tuleb.

Martin Helme näib arvavat, et tuleviku vaates seda raha, mis täna laenatakse, ei tulegi sellisel kujul tagasi maksta. Vältimatult peab toimuma mingisugune ülemaailmne muudatus, kas ta on tohutu deflatsioon või mingisugune muu kriis. Kas teie arvate sama?

Ma ei ole makromees, aga ma arvan, et Martin Helmel on antud juhul õigus. Ma tooksin sellise näite. Ütleme, et Brüsselis koguneb üks piduseltskond mingit eelnõu vastuvõtmist tähistama ja inimestel on käes vahuveiniklaasid. Ja osad inimesed, kes Euroopasse kogunevad, on ikka sellised vilkamad, kiirema jutuga, võib-olla ka tumedamate silmadega ja nad kasutavad olukorra ära. Nad valavad enda klaasid täis, võib-olla ka teiste härrade omad ja ühel hetkel on nende klaasid tühjaks joodud, aga teised ei ole ka saanud veel pidutsemisega alustada. Ja siis tuleb kelner. Mis on lahendus? Kelner valab kõikidel klaasid taas täis.

Ehk kõik riigid võtavad enam-vähem samas mahus SKP-ga võrreldes laenu ja siis toimub mingisugune tasaarveldus. Muud varianti peale pööras inflatsiooni ma ei näe. Me ei tea, mis sellest saab, normaalne see ei ole.

Aga meie oleme siin Eestis ja me peame olema jalgadega maas. Ja seetõttu on minu meelest väga tähtis, millised ettevalmistused on tehtud Euroopa toetusraha saabumiseks. Minu analüüsi järgi mitte midagi. Ja seda Euroopa raha on Euroopa Komisjon lubanud meile anda kolmeks otstarbeks: innovatsioon, taristu ja on keskkonnahoidlikud investeeringud.

Millised need saavad olema? See on ülimalt tähtis just ettevõtja seisukohalt. Me peame vaatama Eesti ekspordi peale. 70 protsenti Eesti ekspordist tuleb tööstusest. Aga meie tööstus on äärmiselt vähe digitaliseeritud ja väga väheefektiivne. Ja kui me selle kõrval nüüd valime, kas toetada toetuse või laenuga mingit kinnisvaraarengut Eesti kõige rikkamas linnas, siis on see minu meelest lihtsalt sõge. Tarvis on toetada tööstust.

Kui me vaatame meie tööstusi, siis esimene asi, mis tuleks Jüri Ratase valitsusel teha, oleks loomulikult taaskehtestada riiklik planeering puidumassitehasele. Mulle on talumatu mõte, et Eestis ei ole ühtegi kohta, kuhu ei sobiks üks keskmise suurusega puidumassitehas. Iseenesestmõistetavalt sobib. Jüri Ratas peaks selja sirgeks ajama, mitte kuulama mõnda oma ministrit, nagu eelmises valitsus kuulas Janek Mäggit, kes oli kahjuks populismi sugemetega mees. Ja käivitama selle tsellumassi tehase üldplaneeringu.

Või vaatame isegi sellist asja, millega me kõik tarbijad kokku puutume, nagu Eesti kalandus. Kilu ja räime püüavad meie kalamehed küll, aga pakendavad ja müüvad sprotte lätlased. Ja meie müüme värsket kala külmutatuna, 30 senti kilo. See on väga alandav ja primitiivne.

Tööstused, kes on võimelised innovatsiooniks ja oma tööstuse digitaliseerima, peavad saama riigi tähelepanu ja toetust. Ja neid, ma arvan, on palju. Samamoodi on tarvis riigi raha kasutada infosüsteemide digitaliseerimiseks. Riigi Infosüsteemide digitaliseerimiseks antud raha on juba praegu kasutamata peaaegu 26 miljoni ulatuses.

Lisaks arvan, et tuleb toetada Eesti tööstust ka selle idee näol, et maapiirkondade bussipeatused oleksid ühtlasi ka maainimeste pakiautomaadid. Kas need teeb Peep Kuld oma Cleveroni tööstuses Viljandis või Omniva mingid teised variandid.

Kui keskkonnainvesteeringutes mõelda välja midagi, siis see peaks olema Eesti olukorra spetsiifiline. Me suhteliselt tublisti toodame juba roheenergiat, aga me ei salvesta seda hästi.

Meil on üks akadeemik, kes on silmapaistvalt osanud raha teha. Ja see ei ole tulnud ei Tallinna Ülikooli päiksepatareide litsentsiga ega Tartu Ülikooli Helluse bakteri litsentsiga. Ma räägin akadeemik Mart Ustavist, kes lõi laborisüsteemi koos protoravimite tootmise võimega, mis nüüd kannab SYNLABi nime ja mis on väga edukas. Ja tema firma on praegu valmis tootma ravimeid ja vaktsiine. Sinna tuleks riiklikult raha suunata, sellepärast et akadeemik teab, mida teeb.

Mõnedki projektid võiks ammu olla ammu ette valmistatud, nagu näiteks minister Jaak Aabi poolt praegu jutuks võetud Tallinna ringraudtee pluss Tallinna liikluse moderniseerimine. Tallinna ühistransport, olgu ta tasuta või mitte, ei ulatu sinna, kus on Tallinna tööstus. Ehk siis meeletult suur Jüri tööstuspark. Sellised firmad nagu ABB ja Orkla. Nad peavad ise oma transporti organiseerima, et saada töötajaid Jürisse kohale. Sellepärast, et ühistransport ei tööta. Ehk Tallinna lähirongid ja bussiliiklus on tarvis üheks organiseerida.

Aga kui ma vaatan Jüri Ratase avaldusi selle kohta, millised on riigi strateegilised investeeringud, siis võimule saades nimetas ta kolme: linnahalli, kuigi see on praegugi jätkuvalt veel omavalitsuse omandis. Siis ta nimetas laskemoona ja muude paugutegemisvahendite varu. Kolmas asi, mida ta nimetas ja seda nimetab ka riigikogu läbi aegade suurim toetusrühm, mille kohapealt on mul tunne, et nad on kõik soovett joonud, see on Haapsalu raudtee.

Ma rääkisin eelmisel nädalal bussifirmade meestega, kes Haapsalu praegu sõidavad. Need on LuxExpress, GoBus ja ka MK Autobussil on vist üks reis. Ja nad veavad kuskil 10-11 reisi päevas headel soojadel aegadel. Ehk eriti palju reisijaid ei ole. Haapsalus elab seal mõniteist tuhat inimest ja raudtee järgi ei ole seal enne vajadust, kui seal avatakse mõni suur rahvusvaheline ekspordisadam. Sellist Haapsalus aga ei ole.

Et need, kes räägivad Jüri Ratase ja Jaanus Karilaiu suu läbi Haapsalu raudteest, ma kardan, et nad räägivad samal ajal ka Keskerakonna rahastamisest. ma ei saa aru, kuidas Haapsalu raudtee kuidagi aitaks kaasa meie ekspordile või oleks innovaatiline.

Et mõned asjad, millest on räägitud, ei ole nii kibedalt vajalikud, nagu ka mõned kultuurihooned. Eelmisel aastal jäid miinusesse juba meie väga tuntud kultuurihooned Eesti Rahva Muuseum ja teater Estonia. Kumbki umbes miljoni euroga ja mis sel aastal kultuuriasutuste bilanssidega juhtub ja kasumiaruaruannetega, ma ei julge isegi mõelda.

Kui teie hinnanguid kokku võtta, siis on riiklikult ülemaailmsest raha külvist praegu osa võtta pigem õige, aga me peaksime seda mõistlikult paigutama. Aga me ei ole valmis seda mõistlikult paigutama praegu.

Ma loodan, et ettevõtlussektor on valmis. Tegelikult on meie vanad töösturid aru saanud, et ettevõtlust tuleb digitaliseerida, tootmisse tuleb juurde rakendada roboteid. Näiteks Leedus on selle toetamissüsteem väga konkreetne ja olemas. Ja toetusrahasid saab kätte siis, kui investeeringud on tehtud ja ettevõtmine tõestab oma tõhusust. Neid asju on tarvis teha. Kordan, et meie tööstus on tarvis efektiivsemaks saada. Eesti kõige suurem tööstus oleks praegu alles 500. Soome tööstuste hulgas. Meie rahvaarvu vahe on aga kuskil viiekordne. Meie tööstused on ebaefektiivsed ja väikesed, sellest on häbi. Tööstuste ekspordist tuleb see raha, mida me siin Eestis omavahel keerutame.

Martin Helme ütleb, et KredEx on läbi kukkunud raha jagamises ja et KredEx peaks oma rahakraanid lahti tegema. On seal midagi valesti?

KredExis ei ole praegu potentsiaali. Mina värbaks sinna mõne pankuri, kes on näinud sadu tuhandeid laenuavaldusi ja oskab neid analüüsida. Oskab kiita siga ja laita veist, nagu öeldakse. Ehk teha mingit vahet. Oskab vaadata makropilguga, mitte läheneda selle kaudu, kes on kellegi tuttav või keda poliitikud soovitavad. KredExisse peaks kindlasti kõvasti ajupotentsiaali juurde panema. Et neljast või viiest otsustajast, kes ei ole varem pangandusega kokku puutunud, seal ei piisa. Ja ametist lahkunud pankureid on meil küllalt.

Ehk siis Robert Kitt, eks endale uue väljakutse võtta?

Swedpanga mehi ma ei taha omadel põhjustel kommenteerida... Aga meil on näiteks Riho Rasmann, kes juhtis ju Versobanki, mis kaotas litsentsi. Ta on ka varem Eesti erastamist juhtinud. Vahur Kraft kindlasti ei paneks pahaks, kui talle ettepanek tehakse. Ja nii edasi.

Eesti Panga juht Madis Müller ütles, et kuigi lühikeses perspektiivis selline defitsiitne tegevus on mõistetav, siis pikas perspektiivis defitsiidis eelarvet hoida toob kaasa selle, et riigisektori kulutused hakkavad siinset hinnataset nii palju tõstma, et eksportivatel ettevõtetel läheb välisturgudel raskeks. Viidates siis sellele, et kui me ka 2025. aastal teeme suures puudujäägis eelarveid, siis see mõjub meie majandusstruktuurile halvasti. Kuidas teie seda ettevõtjad näete?

No minu teada on olemas selline näitaja nagu riigi administratiivkulutuste kasv. Ja selles kasvus on Eesti esirinnas. Me oleme Brüsselilt saanud märkuse. Ja on hea, et meil on mingi välisaudiitor, kes ei sõltu meie poliitilistest tõmbetuultest. Tuleb vaadata, et kasvutempo ei ületaks majanduse ja eriti maksutulu kasvutempot. Ja need, kes ütlevad, et nad peavad pensioni suurendama, need peavad ka ütlema, et nad kahe-kolme aasta pärast on valmis tõstma makse. Ja nimetama, milliseid makse nad tahavad tõsta. See raha peab kuskilt tulema, kui tulubaas langeb.

Aga meil on võimalik võib-olla isegi aastakümneid veel mitte makse tõsta ja lihtsalt laenu sisse võtta.

Ma arvan, et aastakümneid päris mitte. Sellepärast, et loodetavasti saab Eesti ikkagi sinna ihaldatud kohta, kus meie areng tähendab, et me ei ole enam Euroopa Liidus netosaajad, vaid netomaksjad. Ja siis on olukord teine. Siis on aega vähem.

Intervjuu on antud "AK Nädalale", mille ERR-i portaal avaldab täismahus.