Seoses koroonakriisiga on paljud ettevõtjad ja raha säästma harjunud inimesed hakanud küsima: kas koroonajärgne majandus läheb inflatsiooni, ehk hinnad hakkavad kiirelt tõusma, või siis vastupidi, deflatsiooni?

Üsna rohkelt paistab olevat majandusinimesi, kes ennustavad Euroopas deflatsioonilise keskkonna jätkumist. Samal ajal kipuvad inflatsiooni ennustajate argumendid olema veenvamad.

Deflatsiooni ehk kaupade ja teenuste hindade languse stsenaariumi pooldajad leiavad, et koroonakriis ei saa lõppeda muudmoodi kui deflatsiooniga. Tihti põhjendatakse oma oletusi sellega, et kuna koroonapiirangute tõttu tööpuudus kasvab, siis jääb nõudlus kaupade ja teenuste järele ka peale piirangute kadumist nõrgaks.

Ettevõtetel on surve hindasid veelgi alandada, sest ollakse võimelised pakkuma rohkem kui turg nõuab. Tõestusmaterjaliks tuuakse näiteks ajalooliselt madal nafta hind. Deflatsoonilise tuleviku ideed toetab ka keskpankade abiga odava laenuraha pakkumine, mis loob ettevõtetele head tingimused kohanemiseks muutuva majanduskeskkonnaga.

Odava laenurahaga saab edukalt automatiseerida, tööjõu osakaalu tootmisprotsessides vähendada jms ning selle arvelt tekib kokkuvõttes ettevõtetele puhver toodete hinda vajadusel veelgi langetada.

Leitakse, et keskpankade "ajutised" (nüüdseks juba üle kümne aasta kestnud) varaostu programmid pole inflatsiooni põhjustanud, sest otseselt ju raha juurde ei trükitagi. Sisuliselt toimub nn majanduse tasakaalukas "õlitamine" ehk vähem likviidsete varade (nt avaliku sektori võlakirjad) genereerimine ja nende vahetamine keskpanga virtuaalsest rahakapist võetava sularaha vastu.

Majandusse vabaneb nii avaliku- kui erasektori kulutuste kaudu vajalikku uut raha ning keskpangad saavad järjekordse portsu võlakirjade omanikeks. Näiteks Eesti Pangale kuulub (2019 lõpu seisuga) juba priskelt üle viie miljardi euro väärtuses rahapoliitika eesmärgil hoitavaid euroala väärtpabereid¹.

Kokkuvõttes leiavad deflatsiooni-stsenaariumi pooldajad, et kuivõrd keskpankade triljonid pole kümne aasta vältel veel suutnud majandust viia inflatsiooni, siis järelikult seda ei juhtu ka edaspidi. Inflatsiooni-stsenaariumi pooldajad jällegi väidavad, et keskpankade varaostuprogrammid siiski tekitavad inflatsiooni. Lihtsalt see on peidetud kujul, näiteks aktsiate hindades.

Kui vaadata USA aktsiaturgudel toimuvat, siis popimate aktsiate hinnad on paisunud 30-40 korda suuremaks nende aktsiate raamatupidamislikust väärtusest. Aktsiate hinnad ei paisu aga mitte usust nende ettevõtete suuremasse väärtuspakkumisse tulevikus, vaid pigem tuleks sellest välja lugeda kapitali omanike ja haldajate ratsionaalset hinnangut, et raha väärtus on juba praegu kiires languses.

Samuti võib märgata, et viimaste kriiside ajal pole kusagil Euroopa suurlinnades kinnisvarahinnad langenud, pigem vastupidi. Viimastel aastatel on kinnisvarahinnad Euroopa suurlinnades kasvanud oluliselt kiiremini kui keskmised palgad.

Näiteks kui kuus aastat tagasi (2014) piisas Londonis maja ostuks veel ca seitsmest keskmisest aastapalgast, siis nüüd tuleks Londonis elades maja soetamiseks kõrvale panna vähemalt 12 aastapalga jagu naelsterlingeid².

Aga inflatsiooni peamise kandva hoovusena nähakse üle jõu kiiresti kasvavaid avaliku sektori sotsiaalkulusid. Mingil hetkel lähevad avaliku sektori kulutused (võrrelduna jooksvate maksutuludega) lihtsalt koormavalt suureks ja poliitikute ainus pääsetee võlakoormuse leevendamiseks saab olema võla väärtuse kahandamine inflatsiooni abil.

Rahaturgudelt võimaluse võtmine avaliku sekotri võlga riskantseks hinnata ja sellele intresse lisada on lihtsalt protsessi esimene vaatus.

Siinkohal jõuamegi inflatsiooni-deflatsiooni küsimuse tuumani. Asi on selles, et nii deflatsioon kui ka inflatsioon pole isetekkivad nähtused, vaid konkreetsete rahapoliitiliste otsuste tulemus.

Poliitika on oma olemuselt avaliku hüve loomise masin, mis liigub järjekindlalt lühiajaliselt kõige kasulikumas suunas. Seega tasub pigem jälgida, mis suunas avaliku hüve loomise masinat liigutatakse.

Ei ole keeruline märgata, et hetkel lükatakse Euroopa rahapoliitilist vankrit kindlakäeliselt inflatsiooni suunas. Esiteks Kreeka "kogemus" peale 2009. aasta finantskriisi näitas selgelt, et riikide eelarvete tasakaalu viimine kulude kärpimise teel ei ole Euroopas lihtsalt elluviidav, rahvas tuleb tänavatele ja valitsused kukuvad.

Samal ajal on viimased kaksteist aastat näidanud, et keskpankade varaostu poliitika lühiajalises perspektiivis kindlasti "töötab". Seega, tuule suund on inflatsioon.