Indrek Treufeldt: kui ei saa lennata, tuleb kõndida, paljajalu kõndida
Kui viirusehirmus ei pääse enam lossidesse ega metropolidesse, hakkab tajumeel otsima seni tähtsusetuna tundunud detaile, arutleb Indrek Treufeldt Vikerraadio päevakommentaaris.
Minu selle suve kõige ootamatum elamus oli paljajalumatk. Lätimaal Valmieras ehk eestipäraselt Volmaris lookleb Koiva jõe kõrgel kaldal matkarada, mille läbimiseks tuleb jalavarjud kõrvale panna.
Esiotsa tundus mõte sellisele rajale asuda nürivõitu. Hakatuseks tuleb kahlata klaaskuulides, mis küll jalgu põnevalt mudivad, aga teevad pisut isegi haiget. Edasi tuleb palju eri pindu. Ja nii mitme kilomeetri jagu. Näiteks puit, köied ja käbid. Tasapisi muutub selline rännak kummaliseks meditatsiooniks. Pigem kulgeks aegamisi, kui kiirustades. Paljajalu.
Kui kaugele ei pääse, tuleb tunda rõõmu sellest, mis lähemal. Paljajalu matkarajast mitte kaugel. Valmiera ajaloolises mõisas on häärberist alles vaid uhke torn. Mõisasüdamesse on püstitatud ühismajandi hrušovkad, mis seisavad nagu ajaloolised hernehirmutised keset pompoosset maakividest püstitatud mõisaaeda. Alles on paleed meenutav mõisatall, kuhu võib igaüks sisse kõndida ja hobuseid patsutada.
Kui viirusehirmus ei pääse enam kuulsatesse lossidesse või tuntud metropolidesse, hakkab tajumeel otsima seni tähtsusetuna tundunud detaile. Kas Valmiera nõges on sama lopsakas nagu mõnes Eesti unustusse vajunud alevis? Kas pesu nööridel on veidi teist värvi. Või laste kilked kirkamad? Mida oleme ühiselt võetud ajalookurvides võitnud, mida kaotanud? Kui ei saa lennata, tuleb kõndida. Paljajalu.
Aastaid tagasi, kui elasin mõnda aega Prahas, panin imeks, et tänavakaubitsejad müüsid kõiksugu venepärast kraami. Osa vist oli pärit nõukogude sõjaväeladudest, aga Vene kodusõja aegseid viisnurgaga tornmütse ja matrjoškasid pidid nähtavasti vorpima mingid tehased. Näiteks Hiinas.
Pärisin, kas on ka ostjaid. Vastati, et piisavalt. Sest ameerika turistid tahtvat tunda, et nad on käinud Venemaal, sinna jalga tõstmata. Praha on reisimiseks läänelikum ja mugavam ja võib-olla ka kliima tibake parem. Pärast aitab kodus tobe läkiläki saata uljaid jutte aelemisest Praha kõrtsides ja esitleda Prahat kui salapärast ja ohtlikku Ida-Euroopat. Seal on rasvane toit, kahtlane märjuke, kerglased naised ja susisevate häälikutega keel.
Aastaid on kulunud ja elu edasi veerenud, aga peenemalt öeldes, narratiiv on ikka sama. Ida on ida ja lääs on lääs. Turismitööstusele on olnud kasulik põlistada lihtsaid mõttemalle. See on taganud lakkamatu inimeste voo ja käibe. Paned relsid maha ja sõidan nendel aastaid.
Pariisis, ilmakuulsas kunstimuuseumis, jooksid seni hordid Mona-Lisale amokki. Kord seisin seal, esimese korruse trepivestibüülis. Kümned ja kümned möödusid. Erutushigi palgeil ja küsisid hingeldades, kus asub see kõige-kõige. Seal on seintele kleebitud hiiglaslikud abistavad noolekesed, mis moodustavad justkui evakuatsiooniteekonna. Seal hämaras, selles kõige ihaldatumas saalis näib Mona-Lisa naervat kõigi üle, kes üritavad mobiiltelefoni temast püüda hägust pilti. Et tõmmata tähtis rist isiklikku elulooraamatusse.
Nüüd hulbivad Tallinna reidil kaks hiiglaslikku kruiisilaeva. Miski Egiptuse-teema ajel on neile kerele maalitud hiigelsilmad. Need jõllitavad eemalt Tallinna siluetti. Keegi ei soovi täpsemalt rääkida, kas mõni ka nendest merele pargitud alustest ka midagi meile sisse toob. Kas linnale või riigile. Võib-olla veavad need laevad veel kunagi taas uudishimulikke, aga uudishimu on siis kindlasti teistsugune.
Samamoodi nagu need laevad, piidleme meiegi oma vanalinna. Nüüd sumiseb, viirusehirmust hoolimata kohalikku rahvast üha rohkem äärelinna restoranides. Ka Tartus ja Pärnus on tärganud elu, aga keskaegsest Tallinnast on poole aastaga saanud katkuhaige, kellest paljude meelest oleks targem eemale hoida. Aga eks ole sel ka põhjust. Alles see oli, kui tuhanded turistid kappasid keset päeva Viru tänava trassil. Meenub ka topakas suveniirimajandus, mis vanalinnas haaranud kiirelt enda alla iga vabaneva pinna, nagu sosnovski karuputk.
Sama nähtus on Euroopa suurlinnadeski, kus araablased ja hiinlased pakuvad samuti sodi. Kahtlased söögi- ja ajaveetmiskohad, mis ilmuvad ja kiiresti kaovad, jättes endast maha maksuvõlgu ja pankrotte. Või siis ka veidrad ratastel kuudid, mida väntavad noorukitel ründavad innukalt laevalt maale astuvaid kaugemaid külalisi.
Niisugune on lugu, mida Tallinnas aastate jooksul jutustatud, et meelitada masse ja tagada tulu. See on optimeeritud narratiiv, millel pärismaalaste elu ja pärandiga pole suurt pistmist. Nüüd ripub see nagu abitu kopituslõhn tühjade tänavate ja platside kohal, peletades kohalikke.
Kas meist on saanud taas lihtsad matsid, kes vanas sakste linnas tunnevad end ebamugavalt? Millal saabub ka siin õige hetk, kui võiks kodulinna minna avastama paljajalu.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel