Peeter Laurits: kujutlusvõime kontroll
Kunstnik Peeter Laurits annab Vikerraadio päevakommentaaris võimaluse oma kujutlusvõimet kontrollida.
Kirjeldan teile kolme vertikaalset ristkülikut. Tõenäoliselt te aimate, et tegemist on kunstiteosega. See on minu teos "Mälu triptühhon". Koosneb kolmest eraldi fotost, mis kõrvuti moodustaksid justkui ühe foto. Ma tegin "Mälu triptühhonit" sel kevadel ja suvel karantiini ajal ja nüüd üritan seda teost sõnade abil teie silme ette manada.
Te olete Võrumaa allikasoises kuusemetsas ja eelmise talve tormid on mitmed kuused koos juurestikuga maa seest lahti väänanud ja maha räntsatanud. Suured juurelahmakad on taeva poole õieli, allilm on ammuli ja rebenenud narmasjuurepuntrad on nagu kontaktide küljest lahti käristatud elektrijuhtmed, mis nõrgalt veel särisevad. See on nagu allilma haav, rebenenud ühendus.
Nendes juurepundardes elavad juba nädalaid mu väikesed nukud ja tootemid, harjuvad vihma ja päikesega. Kui valgus sobib, siis pildistan seda väikeste olenditega asustatud allilma haava hästi lähedalt, intiimselt. Valgus on soe, narmasjuured ripuvad ja väänlevad nagu ronitaimed külmhallis surevas metsas. Soe valgus külmadel liivastel struktuuridel. Valgus maalib, heidab varje ja moodustab juurestiku vahele kummalisi maastikke.
Kõik on hästi tuhmis ja luitunud helistikus nagu kähiseks sõdade-eelne grammofoniplaat. Muist on terav, muist udune. Juurenarmad moodustavad irreaalseid struktuure, kuhu kujutlusvõime hakkab oma kujundeid viirastama. Las nad viirastuvad, juured proovivad wiiraltlikke mustreid.
Vasaku tahvli ülemises servas istub vanem mees justkui kaljuseinal, ümberringi ripuvad juured. Mees on väike hiina õpetlane, istub raamatupambule nõjatunult, loeb raamatut. Savist voolitud, mustade kantidega beež kujuke, ostsin ta Hoiani vanakraamiturult. Lugemisse süvenenud, aga nii kõrgel pildi servas, et natuke on kukkumise tunnet, raskuspunkt libiseb vasakult alla, tasakaalust täitsa väljas. All on veel mingid valgusolendid, üleval figuurid, kontuurid...
Õpetlane ise on fooniga samas tonaalsuses, võiks märkamatukski jääda, aga ta kontuur on neoonsinise digitaalse lõikejoonega üle joonistatud. See eraldab ta taustast, lõikab kontekstist välja ja teeb kuidagi üksildaseks.
Parempoolsel pannool istub kallis kimonos noorem naine ja joob süvenenult teed. Ta on punaste kantidega kullaga tikitud valgest kangast origami kombel kokku volditud nukk. Ilmselgelt jaapanlanna, Chiang Mai kõige labürintlikumast antikvariaadist pärit. Pildil istub ta suurte kivide vahel, harmoonilises maastikus, harmoonilises poosis. Tema on all paremas nurgas, aga üleval jälle narmasjuurte figuurid, kontuurid...
Mehe ja naise vahel on nii tugev igatsus ja tõmme, et nad isegi ei vaata teineteise poole. Nende vahele, keskmisele tahvlile on juurepundarde vahele peidetud sõlme seotud muna, mille kummastki otsast kasvavad välja draakoni pead. Draakonid justnagu suudleksid, aga kui lähemalt vaadata, siis hoiavad nad huulte vahel ühte teist, palju väiksemat muna.
See on üsna nukker, kaugenemise ja igatsuse pilt. Isoleeritud inimloomakesed hääbuvas metsas. Aga see on ilma ahastuse ja hirmuta hääbumine. Hirmu läbimine. Karantiini õppetund.
Kui te tahate teada, kuidas see pilt päriselt välja näeb, siis võite oma kujutlusvõimet kontrollida minu kodulehe vahendusel. Aga arvestage, et see on kahe meetri laiune töö ja väikesel ekraanil ei pruugi paljud detailid näha olla.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel