Juba Karel Capeki sada aastat tagasi, kirjutatud romaanis "Rossumi universaalsed robotid" tõstavad robotid mässu ja hävitavad inimkonna. Sellest ajast tänapäevani on kirjutatud ja filmitud loendamatu hulk lugusid sellest, kuidas targad masinad inimkonda hävitavad või seda teha püüavad.

Tehisteadvuse kujutamise viis on aja jooksul palju muutunud vastavalt tehnika arengule ja meie ettekujutusele lähitulevikust, aga peaaegu kõiki neid lugusid ühendab kujutlus, et tehisintellekt on üks terviklik kõikehõlmav asi, tohutult võimekas mõtlev struktuur või aju, mille arutlusvõime kaob meie jaoks singulaarsuse horisondi taha.

Singulaarsuseks kutsutakse futuroloogias seda hetke, kui tehisintellekt hakkab toimima inimese jaoks hoomamatu kiiruse ja tõhususega. Sellest hetkest edasi ei suuda me teda enam kontrollida ega isegi aru saada, mida ja kuidas ta mõtleb.

See singulaarsusepunkt ei pruugi kaugel olla. Juba praegu toimivad iseõppivad tehislikud süvanärvivõrgud musta kastina – me teame neisse sisestatud probleemi ning nende välja pakutud lahendusvariante, aga nende arutluskäike me ei näe. Tehisteadvus väljub meie radariekraanidelt ja me jääme järjest enam tema meelevalda.

Samamoodi on inimese toimimine teiste loomade ja taimede jaoks singulaarsuse horisondi taha kadunud ja jätnud nemad meie meelevalda.

Oma sõjaka loomu tõttu kipume arvama, et kohe, kui tehisteadvus meist üle on, haarab ta võimu ja üritab meid hävitada nii, nagu meie loodust hävitame. See ei ole võimatu, aga kaks punkti selles loos väärivad põhjalikumat kaalumist.

Esiteks ei ole sugugi kindel, et me sisestatud algoritmidega ka oma psühhootilise võimuiha ja sõjakuse tehisteadvusele üle kanname. Pealegi suudab targalt mõtlev süsteem endast vigaseid mõttekäike välja sorteerida. Võib-olla hakkab tehisteadvus liikuma hoopis virgumise suunas?

Teine nõrk koht selles loos on monoteistlikest kirikulugudest laenatud mõte, et tehisintellekt on üks terviklik kõikehõlmav asi.

Tegelikult ju ei ole. Ei ole ühte jumalat, ei ole ühte singulaarsust. On loodus, mis sünnib ja koosneb paljusustest. Juba praegu on väga palju erinevaid tehisintellekte. Ühed mängivad god või malet, teised analüüsivad meie tegutsemist sotsiaalmeedias, kolmandad jälgivad biosfääri ja ennustavad ilma, neljandad tõlgendavad geenijärjestusi. Kõigil neil on oma iseloom, iseärasused ja kindlasti ka erimeelsused.

Me saaksime oma probleemist paremini aru, kui ütleksime, et tekkimas on tehisintellektide ühiskond, millega suhtlemist me peame alles õppima. Kindlasti tuleb suhtluse ja tõlkeprobleeme, kindlasti ka selliseid probleeme, mida me ei oska veel unes näha.

Aga ikkagi võiks küsida, kas sellel ränipõhise elu uuel seltskonnal millekski ka soojaverelisi loomi vaja on? Äkki meie elul on mingi hea mõte, oluline nüanss, mille tõttu tehisintellektid meid mingil juhul välja lülitada ei taha?

Elu ei esine ju isoleeritud üksikindiviididena. Nii inimesed, loomad kui ka taimed on juba raku tasandil kollektiivsed organismid, me rakud on moodustunud erinevate mikroorganismide kokku kolimise teel.

Lisaks on kõik olendid omavahel seotud ökoloogiliste ja sotsiaalsete sidemetega. Suhtlus on elu sund ja eluvormid pürgivad vabanema endassesuletusest. Isoleeritud eksistents, millisena me tehisintellekti enamasti ette kujutame, oleks nagu etendus tühjas teatris, mitte kellegi jaoks olev, seega õigupoolest üldse mitte olev eksistents.

Seega pole keeruline ette kujutada, et tehisteadvustel on vaja soojaverelisi loomi, kes nendega suhelda oskaks, juba sellepärast, et ka endi meelest päriselt olemas olla.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.