"Insight" kergitas saladuseloori allveelaevahukult Tallinna lähistel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Allveelaev M-200 uppus Paldiski lähistel ligi 60 aastat tagasi - rahuajal, hea nähtavuse tingimustes ja kogenud kapteniga pardal. Laevahuku uurimise tulemused salastati. ETV+ saade "Insight" püüdis seda saladuseloori kergitada.

"See lugu oli Paldiski elanikele nii traagiline... Aga see oli meie lugu," meenutab allveelaevaohvitseri lesk, ajakirjanik Nelli Kuznetsova.

Allveelaeva M-200 ja selle meeskonna päästeoperatsioon kujunes äärmiselt õnnetuks: hukkusid nii allveelaevnikud kui ka mõned päästjad.

Laevahukk kummalistel asjaoludel

M-200 oli Maljutka klassi kuuluv väike torpeedoga allveelaev. See ehitati 1940. aastal Leningradis, teenis Põhjalaevastikus, Teise maailmasõja järel aga saadeti Paldiski allveelaevade brigaadi.

21. novembril 1956 väljus alus pealveeasendis Tallinna reidilt. Allveelaevale, mida kutsuti ka nimega Mest, liikus vastu nõukogude miinilaev Statnõi.

Kokkupõrke asjaoludest rääkis "Insightile" üksikasjalikult tuntud Eesti sõjaajaloolane, nõukogude sõjalaevastikust mitmeid raamatuid kirjutanud professor Mati Õun.

"Siin on Suurupi poolsaar, siin Naissaar. Ja siit tuli see Statnõi. Siin on esimene poi, siin Suurupi tuletorn," jutustab Õun, liigutades teravat pliiatsit mööda merekaarti. "M-200 pöörab. Mul on nende uppumiskoht tähistatud. Nad märkasid teineteist kaugelt. Umbes 13 kilomeetri pealt!"

Kaks sõjalaeva ei saanud teineteist mitte märgata - prožektorid põlesid ja ilm oli selge -, ent mingil põhjusel nad teineteisest mööda ei mahtunud. Kui Statnõi põrkas vastu Mesti 5.-6. sektsooni, oli löök nii tugev, et lõikas laeva praktiliselt pooleks. Sellise rammimise tagajärjel läks allveelaev põhja, ahter ees.

Mõned inimesed sünnivad õnnesärgis

Mõne minutiga kuulutati Tallinna mereväebaasis välja üldine lahinguhäire ning allveelaevale saadeti appi päästjad ja kõik olemasolevad laevad.

"Mõned inimesed olid kokkupõrke hetkel allveelaeva kaptenisillal ja kukkusid seal vette. Miinilaeva Statnõi meremehed hakkasid neile kohe päästevahendeid viskama, tänu sellele said vette kukkunud allveelaevnikud päästerõngaste külge klammerduda. Kes ära ei uppunud, need tõsteti laevale," jutustab Eesti Meremuuseumi spetsialist Roman Matkiewicz. "Vee alla jäänud laevas jäi ellu ainult kuus meest. 5. ja 6. sektsioonis, mida löök tabas, hukkusid kõik otsekohe. Ellujäänuid oli 2.-3. ja 1. sektsioonis laeva ninas. Allveelaev läks nende inimestega põhja."

Päästeoperatsiooni algul oli laeva jäänud inimestega side olemas, sest meeskond suutis pinnale saata signaalpoi. Signaalpoi on spetsiaalne ujuk, mille hermeetiliselt suletud sisemuses on allveelaevaga kaablit pidi ühendatud telefonitoru. Sidet maaga pidas ainus selleks ajaks ellu jäänud ohvitser - laevakomandöri vanemabi vanemleitnant Vladislav Kolpakov.

"Kohutav, mis laevas toimus!"

Esimesel ööpäeval oli meeskonnal veel hapnikku, jõudu ja pääsemislootust, ent aeg töötas nende vastu. Tingimused halvenesid iga minutiga. Nelli Kuznetsova ja tema abikaasa tundsid hästi Vladislav Kolpakovi, seepärast mäletab ta neid sündmusi hästi.

"Oli juba hilissügis. Poolkülmunud inimesed pidasid vastu peaaegu uppunud allveelaevas," jutustab ta. "Laevas läheb kiiresti päris külmaks." "Kui kõik laeva mehhanismid töötavad, soojendab laev ennast ise. Kui need välja lülituvad, läheb väga kiiresti külmaks. Meenutan, et see toimus novembris," selgitab olukorda Matkiewicz.

Peagi selgus, et 2. ja 3. sektsioon on kokkupõrke käigus hermeetilisuse kaotanud ja hakkavad veega täituma. 21. novembri ööseks olid need juba täielikult üle ujutatud ning sektsioonis, kus olid inimesed, hakkas rõhk tõusma. Mati Õuna sõnul tõmbub õhk laeva sektsioonides laeva põhjaminekul kokku.

"Kui laev seisab vertikaalselt, mitte ei kuku horisontaalselt külili, moodustub lae alla õhupadjake, kus on füüsiliselt väga raske olla," seletab professor, aidates aktiivsete žestidega asjast paremat ettekujutust saada. "Ei valgust ega sooja. Pilkane pimedus. Suur kreen. Inimesed haarasid kinni kõigest ettejuhtuvast, et mitte kukkuda."

Masendavast olukorrast hoolimata ei olnud laevas paanikat. Tunnistajate sõnul ergutas vanemabi Kolpakov oma alluvaid ega lasknud neil lootust kaotada.

"Sidepidajad edastasid seda, mida Slava rääkis, aga tema suutis isegi nalja visata," räägib Kuznetsova.

Päästmisega läks kõik valesti

Allveelaevas olijad mõistsid, et nende päästmine on eelkõige nende endi kätes. Nad valmistasid oma sektsiooni ette individuaalseks väljumiseks ja palusid selleks ülemustelt luba. Asi on selles, et allveelaeva ninaosas on šaht meremeeste individuaalseks väljumiseks. Loomulikult on selline iseseisev väljumine keeruline ning toidu-, vee- ja hapnikupuudusest nõrgestatud inimesele ohtlik.

"Tuleb ronida sellesse kambrisse, vesi sisse lasta, siis avada järgmine luuk. Seejuures pannakse pähe spetsiaalne hingamisaparaat, rinnale või seljale kinnitatakse hapnikuballoon," selgitab Mati Õun protsessi üksikasju.

Pinnaletõus peab olema aeglane, vastasel korral võib inimene järsu rõhumuutuse tagajärjel pääsemise asemel surma saada. Ent meeskonnal ei lubatud väljuda. Selleks ajaks oli merele kogunenud palju ülemusi ning ohvitserid ei riskinud võtta endale vastutust väljumise eest, mis võis ebaõnnestuda.

Päästeoperatsioon venis, aeg aga töötas hapnikupuuduses vaevlevate allveelaevnike vastu. Ideaalis oleks laeva saanud üles tõsta spetsiaalse seadme abil.

"Kõige õigem oleks olnud, kui appi oleks tulnud päästelaev Kommuna. See oli spetsiaalsete kraanadega varustatud katamaraan, mis oli mõeldud avariisse sattunud allveelaevade ülestõstmiseks. See laev asus aga Kroonlinnas ega oleks kohale jõudnud," jutustab Matkiewicz.

Kahjuks on sageli nii, et sellised laevad on kaugel. "Kui Kursk uppus, oli ju samuti spetsiaalne allveeaparaat, mis oleks võinud ta päästa, aga see oli kaugel ega jõudnud kohale," sõnab Nelli Kuznetsova nukralt.

Allveelaeva meeskonnaliikmed Autor/allikas: ERR

Sõjaväereform polnud asjatu

Et allveelaeva meeskond päästmiseni vastu peaks, tuli sektsiooni õhku juhtida. Seda ei õnnestunud teha ja meeskond hakkas lämbuma. Õhuvoolikuid sukeldus ühendama noor kogemusteta tuuker, kes ei tundnud laeva ja voolikute ehitust. Ta hukkus, suutmata õhku laeva juhtida.

Päästetööde esimesel päeval sai surma kaks päästjat. Päästeoperatsioon peatati ja tuukrid saadeti Paldiski õppekeskusse tutvuma sarnast tüüpi allveelaevade ehitusega, et õhk laeva juhtida. Lõpuks õnnestus üks voolik patuga pooleks ühendada, ent sellest ei piisanud. Kõik sündmuste tunnistajad ja vanad ohvitserid olid ühel nõul: selline ebaprofessionaalsus ja abitus päästetööde läbiviimisel oli Nikita Hruštšovi sõjaväereformi otsene tagajärg.

Mati Õun jutustas, et Nõukogude Liit asus neil aastail ballistilisi rakette ehitama ja riigil oli võidurelvastumiseks üha rohkem raha vaja. Seepärast vähendati sõjaväge kahe miljoni inimese võrra, sealhulgas kogenud tuukrite arvel. Nüüd, kui oli vaja inimesi päästa, ei osanud seda keegi.

"Merele oli toodud allveelaeva päästmiseks palju tehnikat, aga ka palju ülemusi. Kohal oli Balti laevastiku juht, Nõukogude Liidu mereväe ülemjuhataja. See pikendas otsuste vastuvõtmise käsuliini ja kõik küsimused venisid," selgitab Matkiewicz juhtkonna äärmiselt aeglast tegutsemist päästeoperatsiooni ajal.

Prioriteet on riiklik julgeolek

Teise ööpäeva lõpuks hoidsid inimesed kinni sektsiooni lae all olevast torust, kõik ülejäänu oli vee all. Kolpakov hakkas ilmselt aru saama, et neid ei päästeta ja laevast väljuda ei lubata. Pealtnägijad meenutavad, et maal olijatega suheldes ütles Kolpakov, et kaldal võiks olla paar välismaa ajakirjanikku, kes näeksid, kuidas allveelaeva päästetakse. Sellele kas naljaviluks või ahastusest öeldud fraasile reageeriti kiiresti. Otsekohe anti käsk tõsta signaalpoi veest välja traalerile, et keegi selliseid jutte ei kuuleks. Toru otsa pandi KGB ohvitser. Instruktsioon aga keelas kategooriliselt signaalpoi väljatõstmise veest, sest peenike telefonijuhe on kõik, mis päästjaid allveelaevaga ühendab. Väikseimgi ülepinge ja ühendus katkeb.

Just nii juhtuski: algas torm ja signaalpoi pääses lahti. Laine kandis päästelaevad eemale, nad kaotasid allveelaeva silmist ja alustasid päästetöid uuesti alles järgmisel ööl, terve ööpäev hiljem.

Kuni päästjad otsisid tormis kaduma läinud allveelaeva, otsustas Vladislav Kolpakov, et meeskond väljub iseseisvalt läbi päästešahti, kuni neil veel jõudu on. Ilma tuukrite toetuseta oli see väga raske. Probleem oli ka selles, et ellujäänuid oli kuus, päästeaparaate aga viis. Kolpakov jäi ilma aparaadita. Esimesena saadeti välja kõige vastupidavam madrus - Vassiljev.

Ellu ei jäänud keegi

"Allveelaev leiti uuesti üles öösel kell 3.43. Laeva korpust üle vaatama läinud tuukrid avastasid laeva ninaosast lahtise luugi ja selle vahelt surnud allveelaevniku. Ta oli päästevarustuses, individuaalne aparaat sisse lülitatud," räägib Matkiewicz sellest, kuidas päästeoperatsioon lõppes.

Vassiljev rippus luugi vahel, mask näolt rebitud. Ta oli surnud lämbumise või südamerikke tagajärjel ning sulgenud oma kehaga väljapääsu.

Nelli Kuznetsova meenutab seda valuga hääles: "Nad rippusid kobaras selle aparaadi küljes, kust nad väljuma pidid. Nad olid surnud. Viimane oli Slava Kolpakov, kes oli surres hambad oma vormikuue varrukasse surunud..."

See laevahukk jäi pikkadeks aastateks hukkunud allveelaevnike perekondi ja sõpru vaevama.

Nelli Kuznetsova sõnul polnud tollal kombeks sellistest asjadest rääkida: "Sellest, et allveelaev uppus, ei teatud isegi Tallinnas. Polnud mingeid psühholooge, peredega ei tegelnud keegi. Igaüks vaatas ise, kuidas hakkama sai."

Uurimismaterjalid salastati ning õhku jäi peamine küsimus: miks teineteist hästi nägevad laevad üksteisest mööda ei saanud? Laevad märkasid teineteist piisavalt kaugelt, ettenähtud manöövrite sooritamiseks oli aega küllalt. Ent viimasel hetkel läks midagi valesti. Laevahukust kirjutajad märkisid hiljem, et allveelaeva M-200 komandör oli äsja sellesse ametisse määratud ega teadnud kõiki sellise laeva juhtimise nüansse.

Mati Õun nende põhjendustega ei nõustu - komandör oli kogenud allveelaevnik. Tema versiooni kohaselt võis põhjus peituda ootamatus mikroinsuldis, mis teatavasti põhjustab parema ja vasaku käe segiajamist. Loomulikult on see kõigest versioon, ent kõlab päris tõepäraselt.

"Kuidagi teisiti ei oska ma seda seletada," ütleb Õun.

Pärast juurdluse lõppu karistati mõlemat komandöri kolmeaastase vanglakaristusega.

Nelli Kuznetsova meenutab M-200 komandöri: "Ta tuli pärast karistuse kandmist Paldiskisse tagasi. Elas seal, suri seal ja on sinna maetud. Oma meeskonna kõrvale."

Ehkki M-200 meremeeste hauakivil on kiri "Kangelaslikule meeskonnale," ei autasustatud allveelaevnikest kedagi ning allveelaeva M-200 ebaõnnestunud päästeoperatsioon vajus pikkadeks aastakümneteks unustuse hõlma.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: