Hanno Kross: Trumpi ja Bideni debatt – nagu halb jalgpallimäng ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Donald Trumpi ja Joe Bideni esimene avalik debatt otse-eetris oli nagu halb jalgpallimäng, kirjutab Hanno Kross.

Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Üks meeskond ainult ründas ja lõi peale, kuid väravapostide vahele ei saanud ühtegi palli. Teine meeskond vaid kaitses ja hetked, kui sai palli üle väljaku teisele poole, tõmmati talt jalad alt ära. Kõige suurem ebaõnnestuja oli kohtunik (moderaator oli Chris Wallace Fox Newsi telekanalist), kes jättis kohe alguses mitmed kollased kaardid ja lõpuks ka kaks punast andmata.

USA presidendikandidaatide debati vaatamist alustasin kell neli kolmapäeva hommikul suurte ootustega – mind siit väikesest Eestist huvitab võib-olla isegi rohkem see, kuhu suunas USA oma otsa keerab ja mis eeskuju näitab, kui igapäevane Eesti konnatiigi poliitika teemadel, mis suures ja pikaajalises plaanis ei oma mitte mingit tähtsust.

Me võime küll ette kujutada, et oleme tublid, aga reaalselt mõjutavad meid siin rohkem USA, Hiina ja Venemaa otsused (või väike viirus) kui parteidevahelised kemplused.

Mis mind peale ülekannet muretsema pani, on tõsiasi, et tõenäoliselt võtavad toimunud presidendikandidaatide debatti eeskujuks paljudes riikides teisedki poliitikud, kes arvavad, et kes kõvemini räuskab, see võidab.

Nähtud debatis ei olnud tegelikult võitjaid – on ainult kaotajad ning kõige rohkem kaotasid vaatajad.

Ma ei saanud teada mitte ühtegi ideed ega plaani, kuidas muutuks USA järgmisel neljal aastal sisepoliitiliselt rahulikumaks või omaks välispoliitiliselt suuremat kaalu (iseküsimus, kas selleks on vajadus).

Eestile on sobinud USA hegemoonia rahvusvahelistes suhetes – NATO on olnud kaalukausiks ja turvalisuse garantiiks siin Venemaa piiri ääres. Peale Trumpi valimist ei saanud selles toetuses enam nii kindel olla, ja olles ise ülikoolis rahvusvaheliste suhete eriala lõpetanud, ootasin debatist muidugi ka palju välispoliitilisi teemasid, mida ei käsitletud kordagi.

Tõenäoliselt on selle teema püstitust oodata järgmistel nädalatel järgmistes "debattides", sest USA-s siseriiklikult ongi täna kriitilisemad paljud muud teemat alates rassismist ja lõpetades viiruse vastu võitlemisega. Ma tõesti loodan, et järgmisel nädalal ka reaalselt arutatakse millegi üle, sest esimene kokkupõrge kandidaatide vahel oli tegelikult kõike muud kui debatt.

Olen väike poliitikahuviline olnud juba noorest saadik ja mäletan alati USA presidendikandidaatide debatte kui soliidseid ja professionaalseid dialooge, kus vaieldakse enamasti ideede ja erinevate lähenemisviiside üle.

Ma ei oskagi öelda, kumb seda alustas, aga ega Bideni alguses tehtud solvangud Trumpi senise töö ja isiku vastu ei olnud kindlasti juhuslikud – need viisid välja ka kogenud presidendi, kus vastu lajatati Bideni ühe poja surma teemadel ning teise poja narkolembust mõnitades. Kahe noore poja isana oli seda lihtsalt häbi vaadata ja mul oli sel hetkel juba kahju, et oma aega neil hommikutundidel kuidagi teisiti ei kasutanud.

Halb saade oli – täielik läbikukkumine kõikidelt osapooltelt – ning süüdistada siin ainult saatejuhti, oleks ka ennatlik. Ootasin Bidenilt väärikust, selgroogu ja kindlust, kuid nägin kuiva ja nõrka poliitikast läbi imbunud ametnikku.

Trumpilt ootasin tema tavapärastele suurtele sõnadele ideid ja üllatust, aga sain kinnitust, et vaidluses jääb ta tõenäoliselt peale, aga peale vaidlust mõtled ja küsid endalt "Mille üle me tegelikult vaidlesime?".

Eks sellest debatist räägitakse sel nädalal kindlasti palju – sisuliselt arutada pole midagi võimalik, kuna ideed puudusid. Kui meil jäi viimastest Eestis toimunud valimiseelsetest debattidest natuke tühi tunne, siis USA presidendikandidaatide debatiga võrreldes olid meie valmiseelsed tele-show'd ikka hoopis teisel ja kõrgemal tasemel. Täielik korralagedus, lõugamine ja sisutühi teise poole süüdistamine mõlemalt poolt – see iseloomustab nähtud Trump vs Biden debatti ja valmistas täieliku pettumuse.

Fakt, et USA-s ei suudeta tsiviilselt kõige kõrgemal tasemel arutada riigi tuleviku üle, on kõnekas ja ohu märk mitte ainult suure lombi taga, vaid kõikjal üle maailma. Kui meedia ega parteikaaslased Bidenit ja Trumpi korrale ei kutsu, siis annab sellise stiili jätkumine tõenäoliselt veelgi tuld juurde radikaalsetele jõududele ning teeb meedias lubatuks uue normi, kus võibki teisi sõimata ilma tagajärgedeta.

Mida suurem korralagedus teisel pool lompi on, seda parem on see muidugi nii Venemaale kui ka Hiinale ja Indiale.

USA presidendikandidaatide debatis nähtu tekitas huvi asemel pigem soovi poliitikat veelgi vähem jälgida ning teemade üle vähem kaasa mõelda. See on kokkuvõttes pikas perspektiivis võib-olla kõige ohtlikum, mis demokraatlikes riikides juhtuda saab.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: