Unistamine on ilus ja inimlik. Praktilisema meelega inimesed vormivad unistustest sihid ja eesmärgid ning veelgi edujanusemad ka strateegiad ja arengukavad nende saavutamiseks.

Sama inimlik kui unistamine on ka vastastikune mõõduvõtt ja oma koha teadmine teiste omasuguste hulgas. Sellest viimasest on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate võimalused ning üleilmastumine teinud aga midagi, mis algse mõtte on ammu enda alla matnud – ma räägin (üleilmsetest) pingeridadest ja edetabelitest, ränkingutest ja indeksitest.

Reastamine on loomulik – lapsed klassis pikkuse, järved pindala, sportlased meetrite-sekundite ja riigid rahvaarvu järgi. Arusaadav, mõõdad ära ja ritta, kvantiteedi järgi. Aga kuidas teada, kes on parem, edukam, innovatiivsem või õnnelikum?

Kuidas mõõta mõõdetamatut? Ja siis asutaksegi mõõtma seda, mida saadakse ja osatakse ning millel on mingi seos soovitava omadusega. Siis liidetakse kõik mõõtmised kokku ja tulemused tabelisse, edetabelisse. Esimesed on kõige paremad, edukamad, innovatiivsemad ja õnnelikumad ning viimased on...

Pole vist raske näha, sellise lähenemise piiratust. Esmalt on selline meetod sügavalt subjektiivne, sõltudes eelkõige valitud parameetritest, teiseks paratamatult ühekülgne, piidudes vaid mõnega lõpmatust hulgast olulistest aspektidest ning lisaks seatakse ritta ka täiesti võrreldamatutes tingimustes olevaid üksusi.

Paratamatult on hinnanguline rittaseadmine vahel ka eetiliselt küsitav. Ometi on sellisel käsitlusel oma vastupandamatu võlu, mis teeb sellest meelelahutusmaailma lemmiku ja kõmulisema ajakirjanduse müügiartikli.

Tõsi, korrektselt määratletud metoodika korral on saadud numbritel informatiivne väärtus, mis aga sisulisemate järelduste tegemiseks ilma kvalitatiivse analüüsi ja mõistmiseta kuhugi ei kõlba. Viimaste jaoks puuduvad aga tihti nii huvi, aeg kui ka oskused.

Kõige selle tulemusena ongi igasorti edetabelid ammu väljunud oma mõistlikust kasutusalast ning asunud kujundama meie hinnanguid ja otsuseid – on asunud muutma meie elu. Eesti langes kümme kohta, kes võtab vastutuse!? Seame eesmärgiks jõuda 500 maailma parima hulka! Edetabelitesse on pandud riigid ja koolid, ettevõtted ja omavalitsused, teadlased ja koroonahaiged. Koht edetabelis ütleb, kes me oleme. Unistused ja eesmärgid manduvad kohaks edetabelis.

Selle kirjatüki konkreetseks ajendiks oli eelseisva aasta riigieelarve seletuskiri, kust leiame erinevate valdkondade eesmärkidena kohtadele jõudmise üleilmsetes või -euroopalistes pingeridades. See on väga küsitava väärtusega sihiseade.

Koht mingis edetabelis või pingereas ei tohi olla eesmärk mitmel põhjusel. Neist vahest olulisim on eesmärgi ja tagajärje segiajamine – meile peaks olema oluline mingi sisuline tulemus, mille tagajärjel (eeldatavasti) paraneb ka meie koht, mitte vastupidi.

Teiseks peaksid jõupingutused olema suunatud meile siin ja praegu oluliste probleemide lahendamisele, mitte abstraktsetele ja valdavalt täiesti läbipaistmatutele indikaatoritele.

Kolmandaks valitseb oht keskenduda üksikutele, kohta otseselt mõjutavatele parameetritele, mis võivad olla (ja tihti ka on) hoopis vastuolus meie tegelike huvidega. Lisaks veel risk n-ö dopingu kasutamiseks, manipuleerides teadlikult vastavate näitajatega. Neljandaks ei sõltu koht tabelis ju ainult meist. Argumente edetabelikultusest loobumiseks on enamgi.

Muidugi ei piirdu tabelikohtade tagaajamise küsitavused vaid riiklike arengukavadega. Eelneva ilmestamiseks toon mõned konkreetsed näited.

Eesti teaduse kvaliteedi hindamiseks on soovitud kasutada avaldatud artiklite mõjukust, mida mõõdetakse neile tehtud viidete arvuga. See on kindlasti üks teaduse kvaliteeti iseloomustav näitaja ning kindlasti on selle alusel lihtne koostada pingeridasid, ent mida mõistlikku võiksime järeldada teadmisest, et Eesti on esinduslikus teaduse mõjukuse pingereas 59. kohal Afganistani ja Uganda vahel ning esikohal on Kariibi mere väikesaar Anguilla.

Eestis avaldatakse (tõsi ajalehtede, mitte haridusministeeriumi poolt) riigieksami tulemuste alusel koostatud koolide edetabeleid, mis arusaadavalt seavad ettepoole koolid, kes saavad õpilasi valida ja viimaste hulka need, kel tuleb toetada nõrgemaid.

Inglismaal, kus niisuguste edetabelite koostamisel arvestatakse ka õpinguid alustanud õpilaste tasemega, on leitud, et suurima haridusliku lisaväärtuse annavad mitte sealsed nn eliitkoolid, vaid hoopis erivajadustega lastele mõeldud õppeasutused. On üsna tõenäoline, et sama kehtib ka Eestis. Mida me siis õieti ritta seame?

Riik on seadnud sihiks jõuda Euroopa Liidu kümne kõige innovatiivsema riigi hulka. Peale kuueaastast arusaamatut langust Euroopa innovatsiooniindeksis tõusime me 2018. aastal selles ränkingus hopsti tasemelt 83 protsenti EL-i keskmist tasemele 106 protsenti ehk 11. kohale. Metoodika täpsustus!

Eesti ülikoolid edeneksid parimate ülikoolide üleilmses ränkingus tuntavalt, kui kohalike üliõpilaste asemel õpetaksime vaid välismaalasi.

Nii võiks pikalt jätkata, aga on aeg kokkuvõtteks.

Ärme alluta oma unistusi ja plaane mingitele, ükskõik kui headele ja ahvatlevatele edetabelitele, vaid ajagem rahulikult ja meelekindlalt oma asja. Aeg-ajalt on muidugi hea teada, kuidas teistel läheb. Hea on teada sedagi, et just nii on talitanud ka kõik need, kes end ühel heal päeval mõne edetabeli eesotsast on leidnud.