Väide, et maailm on muutunud äraarvamatuks on muidugi klišeelik ja kulunud, ent vastab ilmselt tõele. Ja ei anna rahu – tahaks suuremat kindlustunnet, tahaks mõistlikku arutelu, tahaks vähem vastasseise, ei taha sõda.

Pole õieti vahet, kas tegemist on USA presidendivalimiste, tselluloositehase või metsanduse arengukavaga, ikka kipume jõudma leppimatute vastasseisudeni, kus tunneli lõpus ei kuma mitte valgus, vaid vastaspoole moraalne hävitamine. Kuidas sellest olukorrast ilma sõjata välja tulla?

Paljudele tundub, et võimalik on leida erapooletu, objektiivne tõde, mis vaenupooled jälle kokku liidaks, et lahenduseks on teaduspõhine lähenemine. See on ohtlik illusioon.

Illusoorsuse mõistmiseks on lihtne alustada tõdemusest, et meid lahutab eelkõige erinev arusaamine heast ja kurjast, mitte tõest ja valest. Teadus tegeleb maailmaga nii nagu see on, ta selgitab põhjuse ja tagajärje seoseid, aitab mõista meie otsuste järelmeid ja kavandada samme soovitud tulemuse saavutamiseks, kuid ta on võimetu tegema väärtusotsuseid. Teadusel puudub tahe ja moraal.

Teadus on aga võimas ja seega ka ohtlik. Teadusel on olnud oma roll ka praeguse ebastabiilsuse tekkel – transporditehnoloogiad lõid eeldused füüsiliseks ja internet informatsiooniliseks üleilmastumiseks, mis ühiselt segavad kokku ja murendavad seni meid koos hoidnud kogukondlikke, rahvuslikke ja religioossed väärtusmaatrikseid või komberuume.

Just seetõttu ei näita moraalne kompass enam ühist suunda. See omakorda tingibki ebastabiilsuse ja toidab sellega kaasnevaid hirmust kantud vaenamisi.

Psühholoogiateadus on jõudmas arusaamisele, et inimeste (moraalse) otsused ja valikud on eelkõige intuitiivsed, suuresti alateadlikust väärtusmaatriksist kantud, ning nende ratsionaalsed/teaduslikud põhjendused on pigem selgitavad ja kommunikeeritavad lisandused kui otsuse alused. Erinevad maatriksid, erinevad otsused.

Teadus rakendatakse erinevate moraalsete otsuste vankri ette põhjendamaks otsust ja saavutamaks soovitud eesmärki. Seepärast näemegi, kuidas näiteks metsasõjas on teaduslikud argumendid võrdselt kõigi huvigruppide relvastuses ja veidi lihtsustatult võib väita, et rohkem teadust ei tooda lahendust, vaid üha ägedamat vastasseisu.

Teadusmaailmas on kõik tõenduspõhised argumendid võrdselt õiged ja põhjendatud, probleemi tuum on selles, et need argumendid on ühismõõduta ja nende kaal väärtusvaidluses sõltub mitte tõeväärtusest, vaid poliitilistest ehk väärtuseelistustest – kellele meeldivad õunad ja kellele apelsinid.

Kui seda erinevust mitte mõista, saame tulemuseks mitte akadeemilise debati, vaid teadussõdurite rünnakud isikute ja tervete teadusvaldkondade vastu, mida oleme kogenud nii tselluloositehase- kui ka metsasõjas.

See meenutab aegu, kui iga teadlane pidi ühtaegu olema ka "võitlev marksist". Demokraatlikus ühiskonnas on aga iga teadlase väärtusotsus täpselt sama kaaluga iga tema kaaskodaniku arvamus sõltumata sellest, kas viimane on "teaduslikult" põhjendatud või mitte.

Muidugi tuleb tervitada (metsa)teadlaste äsjast ühist avalikku pöördumist ja selle pinnalt loodetavasti võrsuvat interdistsiplinaarset koostööd, aga see ei saa kuidagi asendada ühiskonda laiemalt hõlmava väärtusdialoogi vajadust, mida saab üles ehitada vaid vastastikusele usaldusele. Selle kasvatamisest tulekski alustada, vältides nii kaua kui võimalik polariseerivaid küsimusi ning erinevatest eeldustest kantud kvasiteaduslikke vaidlusi, näiteks raiemahu ülempiiri või metsa definitsiooni üle. Selle asemel võiks esmalt pühenduda üksteise kuulamisele ja mõistmisele.

Võib-olla polegi jääkeldri protsess halb eeskuju ja kui temperatuur on alanenud, suudetakse ka arengukava ühise tekstini jõuda. Ning teadusest tõuseks kasu teksti kätketud ühiste väärtusvalikute elluviimisel.