Kaupo Meiel: ühel pool kunst ja teisel pool raha, üks on halb ja teine paha ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Pärnu kunstielu on teinud kogu Eestile sel sügisel suure teene ja pannud palju inimesi mõtisklema kunsti ja raha üle ning küsima, et kas see, mis on lubatud Martale, on lubatud ka lehmale, leiab Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.

Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ning Pärnusse kavandatava Läänemere kunstisadama ümber toimuv on ühel või teisel moel hoolimata kerkivatest koroonanumbritest ning Ameerika Ühendriikide presidendi valimistest viimaste nädalate jooksul ikka ja jälle avalikkuse tähelepanu alla sattunud.

Ega kunstiteemad üldiselt suurt uudisekünnist ei ületa ja kui ületavad, siis peamiselt põhjusel, et mõni kuulus kunstnik on ära surnud või et mõni maal on meeletult suure summa eest uue omaniku leidnud. Paarikümne aasta eest võisid suuremat tähelepanu nautida performance'i kunstnikud, kes alasti ja jänesekõrvadega mööda linna ringi jooksid, aga nüüdseks oleme selle kõigega juba üsna harjunud.

Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ja Läänemere kunstisadama igikestvatest muredest ja segadustest saame lähiajal veel kuulda palju, aga hetkel üsna piisava ülevaate tegi Kadri Karro sellenädalases Eesti Ekspressis ilmunud loos "Mark Soosaare valede kunst". Nagu korralikule ajakirjandusele kohane, andis Karro sõna kõigile asjaga seotud isikutele ning kaasas ka asjatundliku kõrvaltvaataja.

Pärast Kadri Karro loo lugemist sai selgeks, et kogu see asi on lootusetult segane ja tõotab lähiajal veel segasemaks minna. Kui isegi Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ei saa enam ammu täpselt aru, mis toimub ja kellel on õigus, mis siis veel rääkida inimestest, kes Pärnus ei ela ning lähtuvad oma hinnangute andmisel ainult kõhutundest.

Kõhutunne on aga umbes samasugune asi kui terve talupojamõistus, mille kohta sobib väga hästi kasutada Donald Trumpi tõesti suurepärast sententsit aastast 2017: "Sounds good, doesn't work!" ehk siis maakeeles - kõlab hästi, aga ei tööta.

Kuidas Uue Kunsti Muuseum, Pärnu linnajuhid, kultuuriministeerium, ärimehed, Mark Soosaare sõbrad ja vaenlased kogu selle probleemipuntra lahti suudavad harutada, on veel teadmata. Võib-olla läheb kõik veel hästi. "Hästi" tähendaks selles kontekstis, et kunst jääb alles ja raha jääb alles, mida on aga raske uskuda, sest kõike ka korraga ei saa.

Laiemas plaanis on Pärnu kultuurielus toimuv siiski kaasa toonud paar teemat, mille üle arutlemine võiks isegi päris kasulikuks ja edasiviivaks osutuda.

Kõigepealt muidugi Pärnu linnavoliniku Heldur Paulsoni kunstialasest sõnavõtust alguse saanud arutelu- ja naljaheitmislaine, mis päädis Eesti kunstimuuseumi virtuaalnäitusega "Lehm kunstis". Nali naljaks, aga tegelikult oli Paulsoni jutul ju mõte sees - kaasaegse kunsti mõistmisega on paljudel inimestel tõsiseid raskusi ja kindlasti mitte ainult Paulsonil ja tema sajal valijal.

Pärnu linnavolikogu liige pidas oma ettekande lihtsalt vales kohas, olles ise võimupositsioonil. Harimatus pole kunagi pahe ega naeruvääristamist väärt. Tõeliselt halb on hoopis soovimatus end harida. Vajadus populaarteaduslike kunstiloengute järele on tõestatud ning neid tuleks korraldada nii koolides, kutsekoolide, rahvaülikoolides kui ka väärikate ülikoolides, sest ega igaüks ei peagi aru saama, miks mingi must ruut või muu täielik plätserdis maksab mitu miljonit eurot.

Palju pragmaatilisem teema, mis Soosaare tegemiste ümber vaidlusteks põhjuse on andnud, puudutab vana head vastuolu majandusinimeste ja kultuuriinimeste vahel. Kurjad ärimehed kiusavad tublit kultuuriheerost, näikse olevat üks levinud arvamus. See on aga nii kulunud ja stereotüüpne vimmakiskumine, et seda on raske tõsiselt võtta, seda enam, et vahel võib olla vastupidigi - kuri kultuuriheeros kiusab tublit ärimeest.

Soosaar Soosaareks, aga küsiks siinkohal, et mis ajast võib kultuurirahvas Eestis mistahes finantsreegleid rikkuda. Selleks, et kasvõi kultuurkapitalist oma tegemisele tuge saada, peab eelarved ja kulud ja tulud üsna korralikult kontrolli all hoidma, iga sendi kulutamise kohta tuleb aruanne teha. Tüütu ehk tõesti, aga kuidas teisiti saaks?

Seda, et teatav majanduslik kirjaoskus on vajalik, teab enamasti suurem osa eesti kultuuritegelastest, muud moodi pole lihtsalt võimalik. Samamoodi nagu võiks eeldada suvaliselt poliitikult teatavaid kunstiteadmisi, võiks eeldada suvaliselt kunstnikult või kirjanikult teatavaid majandusteadmisi. Aga jällegi on see asja vaid üks tahk. Tunnustatud kultuuritegelane võib teha küsitavaid majandusotsuseid hoopis teadlikult ja just tänu väga headele finantsoskustele.

Samuti mõista neid, kelle arvates viitab Pärnus toimuv ka nii-öelda tsunftisisesele ebaõiglusele - ühelt kunstnikult või kuraatorilt nõutakse kõiki vajalikke aruandeid pluss veel kolme kotitäit kuludokumente, teisele antakse samal ajal igasuguse eel- või järelkontrollita lihtsalt kümneid tuhandeid eurosid.

Pärnu kultuurielu, millest on tegelikult üldse harva põhjust midagi rääkida, on teinud kogu Eestile sel sügisel seega suure teene ja pannud palju inimesi mõtisklema kunsti ja raha üle ning küsima, et kas see, mis on lubatud Martale, on lubatud ka lehmale.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: