Hiljaaegu võõpasin kodus esiku seina. Mõnda aega ilumeelt kiusanud kriimud kadusid värske värvikihi alla. Nüüd on ju sedasorti tegevus nõnda lihtne. Kui tead värvi koodi, segatakse ehituspoes sulle kiiresti kokku täpselt vajalik kraam. Ja kogu seina ei peagi üle käima.

Milline määratu õnn inimesele, kelle lapsepõlv on möödunud küllalt üksluiste toonidega ruumides. Meie põlvkond kindlasti mäletab ruuget karva põrandaid. Oli mingi üleliiduliselt standardiseeritud põrandavärv, millega kõlbas käia üle plaate, laudu ja isegi parketti, kui see juhtus ette tulema näiteks mõnes kunagises mõisahoones, kuhu end seadis sisse mõni majandikontor või lasteasutus.

Ühel tuttaval õnnestus trükikojast althõlma tuua pütike eksootilist tooni ja nii sai ühele seinale imetabase tooni.

Värvirikkus oli vaid pelk unistus. Aga unistus ongi tihtilugu värvilisem kui päris elu. Nüüd saab ju kõike. Samamoodi ka piiritus veebiruumis, kuhu üha enam kandub me elu. Vanad ajakirjanduslikud institutsioonid murenevad. Pole vahet, kust mõni põnev infokild üles korjata. Nii leiab igaüks oma ootustele, meeltele ja tujudele vastavad mõtted. Ilmaruum lubab hõlpsasti kokku viia mistahes pöörase idee kandjad, asugu need ükskõik millises geograafilises punktis.

Tegelikult on küllusliku pakkumise taustal ka tõde muutunud omamoodi kaubaks. Millist tõde tahate? Musta või valget. Igaühele midagi! Kõva või pehmet? Sädelevat või tuhmi? Sidevõrkudes särtsuvad algoritmid sätivad toone nagu ehituspoe värvisegamismasinas. Ainult et siin pole inimese sekkumist isegi vaja. Inimmass muutub justkui hiigelsuureks närvisüsteemiks, mida valitsevad eri ihad ja tungid.

Kõik see juhtub mõistagi ka Facebooki piiritutel väljadel. Räägitakse sellest ju kui ühismeediast. Nii ehitame üheskoos endale maailma. Koos sepitseme tõde.

Sel nädalal teatas Facebook, et võtab ette mõningase koristustöö. Ei lubata enam reklaami, mis õhutab vaktsineerimisest loobuma. Maailma farmaatsiahiiud punnitavad koroonavaktsiini arendada, aga perioodil maist oktoobrini on Ameerika Ühendriikides nende inimeste osakaal, kes valmis end koroonaviiruse vastu vaktsineerima siiski langenud 70 protsendilt 50-le.

See pole Facebookile esimene juhus omamoodi koolipapat mängida. Samamoodi on nad püüdnud midagi ette võtta paremäärmusliku Kaanoni ideedega ning ka holokausti eitavate mõttekäikudega.

Selles reas veidi maisem näikse olevat katse taltsutada mõttevahetust, mis seab kahtluse alla USA presidendivalimiste õiguspärasuse. Globaalsest levist johtuvalt ei ole need algatused mõistagi paikkondlikud vaid ikka üleilmsed. Ka videokeskkonna YouTube pidajad teatasid äsja olulisest rehitsemistööst.

Kõige muude teemade seas tundub meditsiin tõesti olevat tõsine teema. Kui olete raske tõvega haigevoodis ja ees seisab keerukas ravi, siis nähtavasti ei eelda te, et kogunevad huvigrupid ja aktivistid ning alustavad sõnavabaduse tuules laialivalguvat keskustelu ravivõtete üle. Tõsi, moodsas meditsiinis rakendatakse tihti konsiiliumi põhimõtet, mis toob kokku võimalikud ravialternatiivid. Kuid selles osavad eeskätt õppinud spetsialistid.

Hoolimata koroonaviirusega seotud otsatust sõnavahust ja ka ühiskondlikust tüdimusest on ka selle viirushaigusega seotud mingid objektiivsed asjaolud. Inimkond kobab veel teadmatuses, kuid jõuab ehk viimaks paljusid päästva tõeni.

Maailma terviseorganisatsioon on kasutanud mõistet "infodeemia". See peaks märkima ebakonstruktiivset teabelevi, mis igat sorti pandeemiatega paratamatult kaasneb. Kahtlusi, kuulujutte ja vassimist. Ka nende arvelt teenimist, olgu siis poliitilistes või ärihuvides.

Eesti keeles võiks kõnelda tõerüüstest.

Läänemaailmas on ikka uhkust tuntud nn arutleva demokraatia üle. Nii peaks tõhusas vaidluses idanema tõde. Aga seda saab loota vaid seni, kuni ei ilmu kohale mõni värvipotiga tegelane, kes asub uljalt plötserdama nagu mõni grafitimeister, kes võtab ootamatult ette kõige puhtama pinna. Nii värvub ja määrdub ka tõde. Nõnda, et lõpuks ei tunne seda enam keegi ära.

Sarnasesse seisu on jõudnud näiteks metsandusalased vaidlused. Estonia huku uurimise uues laines kutsus üks jurist avalikule debatile laevainsenere, justkui saaks jututoas selgeks kõik uued ilmnenud asjaolud.

Tõerüüstega peaks tegelema ka niisugune peen algatus nagu faktikontroll. Seda on püüdnud viljeleda soliidsed ajakirjandusväljaanded ja rahastada ontlikud riigid. Aga see on paraku üks tagantjärele sättimine. Nagu sotsiaalmeediahiidude sellenädalane sahmimine.

See kõik on nagu graffititõrje. Võõpad värvikihi peale, aga mingil moel võib ikka aimata algset joonist. Nii käib lõputu võõpamisvõistlus, mäng sellele, kes saab tõmmata viimase kihi. Aga uut värvi jagatakse kuskil ikka ja veel. Tont teab, kelle huvides. Lõpuks, kui võib-olla seinad on pehkinud ja vajaksid uut tuge, on kõik hoopis väsinud suurest maalritööst. 

Võõras võtab oma.

Nii võib üksnes aidata haritud rahva eluterve tõejanu. Seesama kriitiline meel, mis meid aitas hakkama saama aegadel, kui valida sai vaid mõne üksiku värvi vahel. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.