Jaak Aaviksoo: neljandast võimust esimeseks?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kuidas tulla toime üleilmastumise ja infotehnoloogia võimaluste poolt demokraatiatele esitatud väljakutsetega, küsib Jaak Aaviksoo oma kommentaaris.

Kapitooliumi ründamine on vaieldamatult märgilise tähendusega sündmus mitte ainult Ameerika Ühendriikide, vaid kogu maailma jaoks. Seejuures on tähelepanu keskmes olev häbiväärne ülestõus iseenesest suhteliselt lihtsalt käsitletav – vägivaldse sõgeduse massiline hukkamõist on sundinud isegi president Donald Trumpi läbi kokkusurutud hammaste möönma selle lubamatust.

Palju keerulisem ja vastuolulisem on olukord selle sündmuseni viinud protsesside mõistmise ja tõlgendustega, mis hõlmavad ühiskondliku arengu kõige erinevamaid tahke ja kaugeltki mitte ainult sündmuse epitsentriks olevas USA pealinnas.

Kuidas tulla toime üleilmastumise ja infotehnoloogia võimaluste poolt demokraatiatele esitatud väljakutsetega? Senised (demokraatlikud) mehhanismid ja reeglid töötasid edukalt keskkonnas, mis kujunes eelkõige inimeste vahetust kogemusest ja kogukondlikest huvidest lähtudes.

Nüüdseks on see maailm lahkumas, asemele on tulnud globaalselt vahendatud keskkond – omamoodi virtuaalne reaalsus –, mille loomust ja mõju inimeste kollektiivsele käitumisele me alles õpime tundma.

Üks tõsiasi on aga ilmselt juba praegu selge – info vahendajate roll ja mõju on muutunud määravaks. Sellegi järelduse märgiline kinnitus on meil Kapitooliumi sündmustest võtta – enne kui riigivõim, nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim, sisuliselt reageeridagi jõudsid, sai USA president eetrikeelu ja ideoloogiliselt erineva suhtlusplatvormi serverid ühendati konkurentide poolt internetist lahti.

Põhiseaduslik kord Kapitooliumi künkal taastati, aga ilma põhiseaduse esimese, sõnavabadust tagava paranduseta. Selle üle otsustamise võttis neljas võim enda kätte.

Ka siis, kui mu järeldus on üle pingutatud, on mille üle mõelda. Vahendatud reaalsuse maailmas on kontroll inforuumi ja -liikumise üle keskne poliitilise võimu hoob ja on raske kui mitte võimatu ette kujutada demokraatlikku ühiskonda, kus see toimiks väljaspool põhiseaduslikku kontrolli.

Aga sama hästi on meil teada mitmete ühiskondade praktika interneti üle kontrolli kehtestamiseks – me nimetame neid riike totalitaarseteks. Õigustatult.

Sõnavabadus tuleb tagada, aga teisi põhiseaduslikke printsiipe arvestades. Kes ja kuidas peaks seda tegema? Ma ilmselt ei eksi, kui usun, et ka demokraatlikes riikides pole usaldus valitsuste vastu piisav riikliku regulatsiooni kehtestamiseks interneti sisule.

Sama ebamõistlik oleks sellise kontrolli (tsensuuri?) heauskne usaldamine üksikutele üleilmsetele monopolidele, nagu on de facto juba juhtunud. Niisugusel regulatsioonil puudub nii demokraatlik legitiimsus kui õigusriiklik läbipaistvus. Rääkimata võimalusest, et need kontrollimehhanismid satuvad vaenulike jõudude kätte.

Praeguseks on selge, et üksikute riikide pingutused avatud ja demokraatlike riiklike regulatsioonide kehtestamiseks ei kanna vilja inforuumi üleilmse iseloomu tõttu. Vaja on ulatuslikku rahvusvahelist koostööd, ent selleks puudub ilmselt üleilmne konsensus.

Võib-olla suudab USA uus administratsioon panna kokku nn coalition of the willing'u ning kasutades USA jurisdiktsiooni peamiste meediaorganisatsioonide üle saaks ühiselt kehtestada mingid demokraatlikku kontrolli kindlustavad reeglid. Ometi ei ole seegi lihtne – nii USA rahvuslikke kui ka suurkorporatsioonide huve silmas pidades.

Sellest tulenevalt on neljanda võimu ülemvõimu piiramiseks arutelu all võimalus asjaosaliste suurkorporatsioonide tükeldamine vähendamaks seeläbi nende poliitilist mõju ja turujõudu.

Kuidas seda teha? Rahvuspiiride järgimisel võib see süvendada ajaloolisi poliitilisi erimeelsusi, ilmavaateliste piiride puhul valitseb risk võimendada veelgi juba olemasolevaid kõlakodasid ja seeläbi polariseerunud vastasseise üle kogu ilma.

On mille üle mõelda. Ka Eestis. Ja tahaks loota, et see arutelu ei lõhene veel enne oma algust progressiivide/liberaalide ja konservatiivide vaheliseks sõnasõjaks, sest sõnavabadust nagu ka teisi põhiseaduslikke vabadusi on meile ühiselt vaja.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: