Aino Järvesoo oli naine, kes hoolis eesti rahva tulevikust ning kelle mõtted ja teod on mõjutanud tugevasti meie rahvastiku- ja perepoliitikat. 17 aastat pärast seda, kui professor meie seast lahkus, tajun tema algatatu ees vastutust ja olen tänulik võimaluse eest aidata edendada rahvastiku- ja perepoliitikat, üleilmset eestlust, kohanemispoliitikat ja kodanikuühiskonda.

Aino Järvesoo iseloomustab ilmekalt sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvuslikku intelligentsi ja vaimueliiti, kellest enamik ei saanud kahjuks oma vaimuandeid kodumaal realiseerida. Mitmekülgse haridusega naine lõpetas 1938. aastal Tartu ülikooli etnograafina ja 1944. aastal Tallinna kunstikooli. Siis aga tuli koos põllumajandusteadlasest abikaasa Elmar Järvesooga lahkuda Saksamaale ning sealt viis aastat hiljem Ameerika Ühendriikidesse.

Kogu pagulusaja oli Massachusettsi ülikoolis kunstipedagoogika professorina töötanud Aino Järvesoo aktiivne eesti kultuuri hoidja ja tutvustaja. Ülikooli õppejõududena said Aino ja Elmar Järvesoo majanduslikult hästi hakkama, töökal perel oli õnne maitsta jõukust ja heaolu.

Küllap torkas Aino Järvesoole kodumaale naastes valusalt silma iseseisvuse taastanud Eesti alguskümnendite nirud majanduslikud olud, vaesus, kihistumine ja seegi, et poliitikud ei tegelnud piisavalt demograafiliste mureküsimustega. Toona seisis Eesti silmitsi rohkete pakiliste probleemidega, samuti ootas Euroopa Liiduga liitumine alles ees.

"Mis on tähtsam kui rahva püsimajäämine?" küsis Aino Järvesoo. Just kirglik soov aidata kaasa rahva püsimajäämisele ja arengule pani professor Aino Järvesoo tegutsema. "Mul oli töö teha," ütles ta ühes intervjuus.

Väsimatult juhtis ta poliitikute tähelepanu rahvastiku keerdküsimustele, selgitades, et riigi ja ühiskonna tulevik sõltub nii rahva arvust, rahva tervisest kui ka inimeste arendamisest ja võimestamisest.

Foorumil "Viimane eestlane", mille Aino Järvesoo 14. septembril 2002. aastal Tartu ülikoolis kokku kutsus, rääkis ta, et kui 1989. aastal moodustasid kuni 15-aastased 23 protsenti kogu rahvastikust ehk 372 000 noort, siis 2002. aasta alguses oli noori 138 000 võrra vähem, millest paratamatult tuleneb, et 20 aasta pärast on Eestis 65 000 potentsiaalset sünnitajat vähem ja samavõrra vähem on ka tööealisi noori mehi, kirjutas ta oma prognoosis.

Järvesoo prognoosid pidasid paika. Kuni 15-aastaste noorte arv on järjepidevalt vähenenud kuni 2012. aastani, kui Eestis oli 59 913 kuni 15-aastast poissi ja tüdrukut. 2020. aastaks on nende hulk väikest viisi suurenenud 74 689-ni.

Elu Eestis ei saa edeneda ilma aateliste ja haritud inimesteta, kaduva rahvastikuga, kirjutas Aino Järvesoo oma postuumses manifestis.

Palav soov, et eesti rahvas, keel ja kultuur kestaks, areneks ja õitseks, pani Aino Järvesoo tegutsema ja toetama materiaalselt ühiskonna vaimseid alustugesid kindlustavaid ettevõtmisi: rajama kiriku, ostma kortereid ja maja naisüliõpilastele ja akadeemilisele karskusseltsile, finantseerima Tartu ülikooli kunstiharidust ja maaliõpet, korraldama Vanemuises ärkamisaja traditsioonide vaimus iseolemist väärtustavaid kõnekoosolekuid.

Üks mastaapsemaid algatusi oli kampaania "Igale lapsele 1000 krooni", millega Aino Järvesoo soovis aidata luua siinsetele lastele võimalusterohke lapsepõlv.

Aino Järvesoo lähtus oma tegevuses kahest olulisest mõttest: suurendada sündivust ning tagada sündinud lastele kõik võimalused kasvada haritud inimesteks. Ja neistsamadest põhimõtetest lähtume poliitikat kujundades ka meie praegu. Tema mälestuseks hakkab siseministeerium koos Pere sihtkapitaliga andma professor Aino Järvesoo auhinda neile, kes on silma paistnud rahvastiku arengu edendamisega ühiskonnas.

Aino Järvesoo auhind antakse üle tänavu 27. novembril kolmes kategoorias:

• elutööauhind kandidaadile, kes on pikka aega silmapaistvalt toetanud Eesti rahva edasikestmist ja arengut, sh lastega perede heaolu, rahva tervist, inimeste annete arendamist või üleilmset eestlust;
• meediategevuse auhind kandidaadile, kes on ajakirjanduses või muudes meediakanalites paistnud silma eesti rahva ja eestluse kestmise teema asjatundliku ja sisuka käsitlemisega;
• kandidaadile, kes on oma tegevusega andnud silmapaistva osa eestluse kestmisesse ja arengusse välismaal.

Julgustan kõiki huvilisi ja ametiasutusi tegema ettepanekuid kandidaatide kohta. Sellega on juba päris kiire, ettepanekud on oodatud 23. oktoobrini Pere sihtkapitali e-posti aadressil.

Ja lõpetuseks, kui mul oleks võimalus saata sõna, siis ütleksin professor Aino Järvesoole:

Armas Aino, tänan, et hoolisite! Andke andeks, et pidite tundma pettumust poliitikute pärast, kui kõik ei muutunud päevapealt. Teie mõtted, üllad aated ja murekõne Eesti rahvastiku pärast ei läinud siiski kurtidele kõrvadele.

Eestist on saamas lapse- ja peresõbralik riik. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega pole Eestil näiliselt põhjust muretseda: meil sünnib ühe naise kohta elu jooksul keskmiselt 1,8–1,85 last, mida on palju enam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kas see on aga piisav Eesti rahvastiku kao vältimiseks? Me oleme oma 1,3 miljoni elanikuga väikerahvas ning selle kestlikkuse säilimiseks peaks iga naise kohta sündima Eestis 2,1 last. Selleni on meil aga veel minna.

Arvestades meie perepoliitikat, on Eestis hea olla lapsevanem. Meil on majanduslikku hakkamasaamist toetav kombineeritud toetuste ja teenuste süsteem, mis pakub perele püsivat kindlustunnet. Samuti on loodud meestele ja naistele võrdsed võimalused ühitada töö- ja pereelu. Neid riike, mis võimaldavad väikelast kasvatavale emale või isale töö- ja pereelu sobitamiseks mõeldud vanemahüvitist, pole maailmas just palju.

Samuti kehtib Eestis juba aastaid kõikidele peredele mõeldud lapsetoetus, mis on mõeldud lastele kuni 19. eluaastani. Oleme jõudnud 1000 kroonini: praegune lastetoetus on 63 eurot, mis 2010. aasta kursi järgi ongi 1000 krooni. Lisaks pakub Eesti kõikidele lastele olenemata pere toimetulekust tasuta alus-, põhi- ja gümnaasiumiharidust. Kuid meil on endistviisi palju tööd, et teha kõike paremini.

Olite meile hea eeskuju ja suunanäitaja!