Igaüks meist on vähemalt korra elus kuulnud kedagi rääkimas, et ah, näe, naabrimees ja -naine tülitsevad pidevalt, aga las nad olla – see on perekonna siseasi ja küll nad oma probleemid lahendavad ise. Pere siseasjadesse ei tasu oma nina pista. Tegelikult on lood vastupidi – kui midagi on halvasti, tuleb vahele astuda või vähemalt küsida, kas saaksin kuidagi abiks olla?

Purunenud suhted ja pered on üks põhjus, miks eestlaste hulgas on nii palju õnnetuid ning katkisi inimhingi – seepärast on see ka naabri mure, kogu ühiskonna mure. Suhteprobleemid ja perevägivald on tragöödiaks lapsele ning tema lähedastele. Puutumata ei jää sellest ka riik, mis seisab seetõttu vastamisi aina uute ja uute sotsiaalprobleemidega.

Pole uudis, et vanemate tülisid, perevägivalda või lahutust elavad kõige sügavamalt läbi pere väiksemad liikmed ning sageli saadab kogetud trauma neid läbi ülejäänud elu. Mõranenud turvatundega laps kipub aga suureks saades lapsepõlves kogetud suhtlusmustreid kordama ja nii kanduvad pereprobleemid põlvest põlve edasi.

Õnnelikes ja hästitoimivates peredes kasvavad lapsed võtavad üldjuhul omandatud kogemuse ja suhteoskused täiskasvanuellu kaasa, luues uusi õnnelikke suhteid. Seepärast peamegi pingutama koos selle nimel, et meie ümber oleks võimalikult palju õnnelikke lapsi ja õnnelikke emasid-isasid.

Perepoliitika on Eesti kõige olulisem poliitika

Väga oluline on kujundada teadlikult sellist perepoliitikat, mis pakuks peredele vajalikke teadmisi, oskusi ja toetaks keerulistel eluperioodidel pingetega toimetulekut. Peresuhete hoidmisega seotud teadmiste ja hoiakute kujunemine peab käima käsikäes täiskasvanuks ja lapsevanemaks kasvamisega. Igas suhtes ja perekonnas tuleb ette raskeid aegu, oluline on osata kriisidega toime tulla ning arvestada ka oma lähedastega, pakkudes neile vajalikku tuge.

Terve riigi huvides on kujundada poliitikaid selliselt, et perede toimetulekuks, heaoluks ja õnneks oleks tagatud vajalikud arenguprogrammid-koolitused, leiduks piisaval hulgal väljaõppinud spetsialiste-pereterapeute ning tugiteenused oleksid igal pool võrdselt kättesaadavad.

Siinkohal ei tohi kodu kõrval unustada kooli, sest väga sageli vallanduvad kodused probleemid just kooliseinte vahel ning peres saamata jäänud abi vajab laps koolipsühholoogilt või sotsiaalpedagoogilt.

Lahkuminek pole ühelegi paarile kerge otsus ega sünni üleöö, kuid põhjalikust kaalumisest hoolimata on sammuga seotud tugevad tunded, mis raskendavad vanemate koostööd ja ei lase iga kord täita kohustust seista ühiselt lapse huvide eest.

Kõige keerulisemad vaidlused on seotud just laste hooldusõiguse ja ülalpidamisküsimustega ning mõnikord läheb vanemate vaheline suhtlust väga inetuks, seejuures unustatakse oma õigust taga ajades ja vastasega lahinguid pidades laps, kelle pärast vaidlus üldse käib. Lapsele on väga raske olukord, kus armastatud vanemad tema pärast kohtuuksi kulutavad ja tülitsevad, kuid paraku on sellised juhtumid osa kohtute igapäevasest praktikast.

Sellises olukorras on väga oluline vanemaid aidata ja juhendada, et nad jõuaksid lapse hooldusõiguses rahumeelsele ning mõistlikule kokkuleppele. Seda ilma kohtuta ja osapooltele hingelisi traumasid põhjustamata. Riigi tugi erinevate programmide näol on taoliste juhtumite puhul äärmiselt vajalik.

Ühe lahendusena tuleb siinkohal appi perelepitusteenus, mis eksitavast nimetusest hoolimata ei tegele sellega, et lahutavat paari omavahel lepitada ja taas kokku aidata, vaid aitab juhtida mehe ja naise omavahelisi kõnelusi ja kokkulepetele jõudmist. Suhteprobleeme aitab lahendada pereterapeut.

Kohtusse tuleks pöörduda alles siis, kui perelepitus on luhtunud

Ka kohtud on hakanud aina enam suunama vaidlevaid lapsevanemaid perelepitaja juurde ning tihtipeale peatatakse käimasolev kohtumenetlus lepitusprotsessi ajaks. Üldiselt aitab kogenud eksperdi neutraalne kõrvalpilk lahutusprotsessis pingeid maha võtta ning viia lahutava paari läbirääkimised mõlemale poolele vastuvõetava tulemuseni.

Perelepitaja aitab luua turvalise ja mõistva ruumi, kus vaidlevad pooled saavad jõuda rahumeelse dialoogini. Eestis on väljaõppinud perelepitajaid veel vähe, kuid käesoleval ning järgmisel aastal on lahku läinud peredel võimalik saada tasuta perelepitusteenust, mida osutatakse Sihtasutuse Väärtustades Elu ja Eesti Lepitajate Ühingu ühisprojekti "Laste ja perede heaolu tagavate teenuste koostööpakkumine" raames.

Mujal Euroopas on perelepitusmenetlus tänaseks juba laialt levinud ning paljudes riikides on lahutav paar kohustatud esmalt proovima perelepitaja vahendusel vaidlusküsimustes kokkuleppele jõudma. Kohtusse saab pöörduda alles siis, kui lepitusmenetlus on mingil põhjusel luhtunud.

Eestis oleks selline lahendus väga vajalik, sest eestlane pöördub kohtusse üsna kergekäeliselt ning meie kohtud on rohke tööga üle koormatud. Suur koormus pikendab menetlusaega, mis alati pole vaidlevate poolte ja veel enam asjaga seotud laste huvides.

Paraku pole lepitajate tegevus täna seadusega piisavalt reguleeritud. Lepitusseaduses on vastav mõiste küll toodud, kuid selle sisu ei vasta päriselt sellele, millega perelepitaja tegeleb ning mida tegevus endaga kaasa toob.

Perelepitajateks väljaõppinud advokaatide pakutav lepitusmenetlus on pigem sotsiaalteenus kui juriidiline protsess. Seetõttu oleks mõistlik lisada perelepitusega seotud regulatsioon näiteks perekonnaseadusesse või võtta vastu eraldiseisev perelepitusseadus.

Igasugune kokkulepe on parem kui kohtulahend, seda eriti niivõrd isiklikes küsimustes, nagu perekond ja laste kasvatamine. Rahumeelsest kokkuleppest võidavad kõik osapooled, kõige rohkem aga lapsed.