Oktoobri alguses esitas haridusminister Mailis Reps vabariigi valitsusele menetlemiseks "Eesti keele arengukava 2021–2035". Selle strateegiline eesmärk on tegeleda eesti keele staatuse ja mainega ning anda tegevussuunad keele uurimiseks, õppimiseks ja õpetamiseks.

Dokumendi sissejuhatavad laused sulatavad umbuskliku südame sulni sihiseadega: "Arengukava lähtub põhiseaduse üldistest väärtustest ning eesmärgist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Nimetatud põhiseaduslik eesmärk on kogu Eesti keelepoliitika ülim siht."

Aga vaevalt jõuab hing heldida, kui juba tekib segadus. Sest paar lauset edasi märgitakse: "Eesti keele ja eestluse arendamise, säilitamise ja kaitsmise kõrval sõnastab arengukava ka eesti keele kui teise keele ja võõrkeelte õppe, hindamise ja oskusega seotud prioriteedid ja eesmärgid aastateks 2021–2035."

Mäletan, et lugesin seda strateegiat esmalt ühel kaunil augustikuu päeval enne keeleteadlasele Eduard Ahrensile pühendatud konverentsile minekut ja mõtlesin, et võõrkeelte õppe surumine eesti keele arengukava alla mõjub nagu Brežnevi pakike.

Sellega ei taha ma öelda, et võõrkeeli ei oleks vaja õppida. Eriti võiks meil keskenduda võõrkeelelise mitmekesisuse arendamisele, millele muide ka arengukava tähelepanu juhib. Praegu kipub kõiki võõrkeeli esindama inglise keel. Aga meie naabrite soomlaste keelt ei mõisteta enam rääkida, saksa keele oskus on marginaliseerunud, läti keelt ei ole vist kunagi osatudki.

Nii et jah, võõrkeeleoskus on oluline ning haridus- ja teadusministeeriumis peaks olema plaan, kuidas võõrkeelte õpet paremini korraldada. Kas võõrkeeled vajavad ka riiklikku arengukava, on iseküsimus. Selle plaani sokutamine arengukavasse, mis kannab pealkirja "Eesti keele arengukava" mõjub aga võõrkeha, kui mitte praagina.

Ikka imelik on ühe hingetõmbega öelda, et arengukava keskendub eesti keele positsioonide tugevdamisele ja eesmärgiks on võõrkeelte väärtustamine. Need on kaks erinevat teemat ja neid tuleks ka eraldi käsitleda.

Eesti keele arengukava üks ja ainus siht peaks olema tegelemine eesti keelega selle erinevates aspektides, kuna on ainus dokument, mis saab seda ülesannet süvenemisega täita. Ei ole vaja hargneda teistesse teemadesse, seda enam, et teine, st võõrkeelte teema, saab nii või teisiti üksnes loosungliku tähelepanu.

Kuuldavasti üks põhjus, miks võõrkeelte oskusega seotu "Eesti keele arengukavasse" susati, on valitsuse soov vähendada arengukavade hulka. Iseenesest ju õige samm, sest kes neid sadu bürokraatlikke dokumente ikka loeb. Teisalt on erinevate arengukavade kokkusurumine ühte dokumenti samuti paras Potjomkini küla. Pealtnäha on arengukavade arvu vähendatud, sisuliselt aga mitte ja tulemuseks on pudru ja kapsad.

Kui süveneda eesti keele küsimusse, mis, nagu märgitud, on praegu ainult osa "Eesti keele arengukavast", siis märkab peagi, et loosunglikkust on ka selles.

Näiteks on eesmärgi või tulemusena välja toodud kena väide, et eesti keele staatus on kindel ja maine kõrge. Esialgu on siiski ebaselge, mille alusel seda kõrgust mõõtma hakatakse. Ja kuidas eesmärk saavutatakse, kui tegevussuundade sõnastuses on omajagu ebamäärast soovituslikkust.

Või mida tähendab näiteks lause: "Soodustatakse eesti keele kasutamist kodukeelena, et eestikeelsete vanematega peredes säiliks eesti keel kodukeelena, selleks töötatakse välja lapse keelelist arengut toetavaid soovitusi."?

Valdkondadest, kus eesti keele kasutamine on vähenenud, tuuakse murekohana välja IT-sektor, kõrgharidus ja teenindussektor, aga analüüsimata on jäänud see, et noored istuvad hommikust õhtuni võõrkeelsetes virtuaalkanalites ning eestikeelne suhtlus on vähenenud eesti omagi noorte hulgas. See peaks olema rõhutatud olulise ohukohana, mis vajaks tõesti lahenduseks läbimõeldud strateegiat.

Ilus lause on seegi, et arengukava eesmärk on toetada eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, aga sellise loosungliku lause asemel oleks võinud haridusministeerium juba ammu astuda paar lihtsat sammu, et näiteks eesti keele ja kirjanduse tundide arvu koolides suurendada. Loodetavasti saab nüüd selles vallas valitsev ebanormaalne olukord kiiresti parandatud, ootamata aastat 2035.

Selge see, et ühtegi ametlikku dokumenti ei ole võimalik koostada nii, et kõik sellega rahule jäävad. Samas on ikkagi arusaamatu, miks peab eesti keele arengukava olema platvorm ka muude teemade käsitlemiseks. Kas ainult eesti keelele pühendatud arengukava oleks nagu liiga vähe, mõjuks liiga kitsarinnaliselt? Või lähtuks vahelduseks siiski selle arengukava esimesest lausest: Eesti keelepoliitika ülim siht on eesti keel?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.