Lugedes Eero Epneri esseed "Preemiad, kõned, kleidis mees ja besee", mida läbib "punase niidina" besee ihaldamine ja selle mittesaamine isegi niivõrd pika loo finaalis, mille alusel võiks kirjatüki nimetada ka "Bezeed oodates" (eeskujuks "Godot'd oodates"), tekkis hetkeline kiusatus vastata sellele samas stiilis, võttes süžee aluseks näiteks soovi maitsta "Eskimo" jäätist ja sellest loobumist "uue poliitkorrektsuse" huvides, mis kindlasti avardaks köitvate teemaarenduste ringi.

Kuid seisus kohustab jääda tõsiseks ja mitte rõhutama teisejärgulisi asju, nagu seda on tuntud maius või roosa kleit.

Kogu arutelu püütaksegi fokuseerida ühele riideesemele, nagu oleks asi äärmiselt lõbus – üks mees pani autasustamise ajaks selga kleidi ja kõik vanameelsed said šoki – või, nagu kirjutas Vilja Kiisler, "ühestainsamast roosast kleidist piisas, et riigi eneseväärikus uppi lüüa?".

See on muidugi tähelepanu kõrvalejuhtimine faktilt, et vägivallaennetuse autasu vääriliseks peeti inimest, kes sai kuulsaks oma räigete solvangutega naiste ja vanurite aadressil. Ehk võõrastes sulgedes rebane sai ordeni kanade kaitsmise eest.

Eero Epner kirjutab: "…kui rahvastikuminister kutsub üles moodustama tulevikus komisjone, mis valivad välja vaid laitmatu renomeega preemiasaajaid, kui naistevastasesse vägivalda pehmelt öeldes leigelt suhtuva erakonna esimees protesteerib selle vastu, et auhinna saab inimene, kes on teinud ilmselt elus palju lollusi ja vigu (nagu me kõik)…".

Siin tahaks küll täpsustada, et üldsegi mitte kõik me ei saatnud tuntud kirjandusteadlast teatud kohta ja mitte kõik me ei soovinud meie vanuritel kiiremini välja surra.

Rõivaeseme kui skandaali väidetava põhipõhjuse pedaleerimine on tähelepanu kõrvalejuhtimise vahend, kusjuures üllatavalt nakkav, sest Epner jõuab ise juba ka justiitsministri jalatsiteni ja tema suure jalanumbrini. Mis järgmisena – kas tõstame esile kellegi suured kõrvad, paksud näpud või pika nina?

Mis puudutab minu arvamust, et autasude saajate tausta tuleks siiski kontrollida, siis ei ole see ei rahvastikuministri, praeguse koalitsiooni ega üldse eestlaste leiutis. Iga autasu saaja peab vastama antud autasu sisule: tunnustatav loomakaitsja ei tohiks piinata kasse, premeeritava toitlustaja hingel ei või olla riknenud toiduainete sissesöötmist inimestele ja salmonellast murtud kliente, autasustatava arsti eluloos ei tohi olla patsientidelt salaraha võtmist.

Selleks, et mitte sattuda rumalasse olukorda, tulebki enne autasustamist kontrollida kandidaatide tausta.

Seda tehakse ju Nobeli preemia laureaatide puhul ja 1918. aastal, kui kontrolli teostati lohakalt, sai selle preemia saksa keemik Fritz Haber, kes suutis sünteesida ammoniaagi lämmastikust ja vesinikust. Meest ülistati kui põllumajanduse päästjat, kuid jäi kahe silma vahele asjaolu, et Esimese Maailmasõja aegu töötas see teadlane välja keemiarelva, olles 6000 inimelu viinud Ieperi gaasirünnaku teadusnõustaja.

Eesti uuemas ajaloos on tunduvalt vähem traagilisi, kuid siiski tragikoomilisi näiteid selle kohta, mida võib kaasa tuua autasustatava tausta ebapiisav kontroll: 2002. aastal sai Riigivapi IV klassi ordeni põllumajandusminister Vello Lind, kes sellele eelnenud aastal sihtis purjuspäi politseinikke.

Orden annetati ka riigiametnikule Jaan Anveltile, kes ei saanud järgi tulla, sest oli sellest ilmast juba lahkunud. Sellised olukorrad ei ole riigile ja tema aumärkidele head. Enamikku potentsiaalseid ordenisaajaid tookord siiski kontrolliti, uurides politsei andmebaase, ja mõned muidu väärikad mehed tõmmati nimekirjast maha teatud üleastumiste eest, millest ei tahaks siin pikemalt kirjutada.

Nii et taustakontroll on täiesti mõistlik ja ka vältimatu. Tulles tagasi Eero Epneri loo juurde, pööraks tähelepanu ühele huvitavale ja jällegi sisust riideesemele tähelepanu juhtivale põhjendusele: "Too mees oli pannud ennast aga naiseriietesse seetõttu, et muuta end samamoodi haavatavaks ja rünnatavaks nagu naised meie tänapäevases ühiskonnas sageli on."

Selle loogika kohaselt peaksime me tumeda nahaga inimeste toetuseks tegema blackface'i, "et muuta ennast samamoodi haavatavaks ja rünnatavaks", mida nemad ise küll kohe kindlasti pahaks paneksid.

Kui jätkata artikli autori humoorikas võtmes, siis maailmakuulsa filmi "Mrs. Doubtfire" peategelane, keda mängis Robin Williams, ei muutunud kleidi selga panekust haavatavaks ja andis kõvasti kere peale temalt käekoti varastada üritanud sookaaslasele.

Samas oma kleidi tõttu mitte haavatud ega rünnatud Mikk Pärnits ründas ise traditsioonilist perekonda, kuigi artiklis väidetakse, et "kedagi ei solvatud ega pilgatud, juhiti hoopis tähelepanu meie ühiskonna valupunktidele, näiteks sellele, et kuna enamik lapsi kasvab traditsioonilises peres, siis on ka enamik väärkohtlemisi sarnastes perekondades ja me peame probleemiga tegelema."

Vaieldamatult tuleb valupunktiga tegeleda! Aga arendades Epneri mõtet: Hiinas on arvatavasti kõigist maailma riikidest kõige rohkem perekondi ja selle loogika kohaselt ka väärkohtlemisi. Kas seega tuleb ka hiinlaste perekondade kui nähtusega kohe midagi ette võtta, aga mida? Paljulapselised perekonnad Eestis tuleb samuti luubi alla võtta ja puistata: mida rohkem lapsi, seda rohkem vägivalda? Tõsiselt?

On ju näha, et antud juhul keegi ei kavatsegi tõsiselt perepoliitikast rääkida ja aidata, sest kergem on mõista hukka perekond kui selline ja asuda seda lõhkuma.

Sõnum on järgmine: laps, sul on ema ja isa, äkki siis veel vanaema ja vanaisa? Siis tea, et sa elad vägivallapesas, mis tuleks maha lammutada. Nagu tehti 1917. aastal kogu Venemaaga, 1939. aastal meie iseseisva riigiga. See kõik on juba olnud, põhiline vahe seisnebki vaid riideesemetes – siis olid komissari nahkjope ja revolver, nüüd aga aktivisti kleit ja mikrofon.

Lõhkuda on ju sama lihtne ja mõnus, kui süüa beseed.