Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) kokku pandud ohustatud liikide punasest raamatust selgub, et 1970. aastatest on inimtegevuse tõttu maailma merede kala ja mereandide populatsioonid kahanenud poole võrra.

Kõige suurema surve all on liigid, mida inimesed on püüdnud ja söönud juba aastasadu. Väljasuremisohus liikide nimekirjas on koguni 400 liiki, kelle teekond vaatamata ohustatud staatusele lõpeb endiselt inimese toidulaual. Neist suurtest, toiduahela ülemises otsas asuvatest liikidest sõltub aga meie ökosüsteemi tasakaal ning merede tervis ja elurikkus.

Teadliku tarbimise ja tootmise ning oskusliku keskkonnapoliitilise juhtimisega suudaksime selle protsessi ümber pöörata.

Toetudes teadlaste soovitustele, püüab Eestimaa Looduse Fond (ELF) üheskoos Maailma Looduse Fondiga (WWF) tagada, et maailma mered jääksid liigirikkaks ning kalandus muutuks kestlikuks. Seda on võimalik saavutada ainult üheskoos, koostöös kalasõbra, kaupmehe ja kaluriga. Siinkohal on äärmiselt oluline roll jaemüüjatel ja maaletoojatel, kes oma kalavalikuga mõjutavad nii kalasõpra kui ka kaubaga varustavaid kalureid.

Kõige esimene samm, mida kõikidele osapooltele soovitaks, on oma toidulaualt, kalaletist või püügilt eemaldada liigid, mida Rahvusvaheline Looduskaitse Liit (IUCN) on liigitanud "väljasuremisohus" või "kriitilises seisundis" olevaks. Siinkohal vaataks lähemalt otsa mõnele ohustatud liigile, keda leiab ka Eesti kaubandusest ning kelle olukorda me võime oma tarbimisharjumustega veelgi kehvemaks muuta.

Tuunikalal ja tuunikalal on vahe

Maailmas on 15 liiki tuunikala, kellest kaks on ohustatud või kriitilises seisus - harilik tuun (Thunnus thunnus) ja siniuim-tuun (Thunnus maccoyii). Viimast püütakse peamiselt Lõunameres ning harilikku tuuni Atlandi ookeanil.

Mõlemad liigid on ohustatud peamiselt kaubandusliku ülepüügi tõttu. Praegu kasvatatakse populaarset kala ka suure keskkonnamõjuga kalakasvanduses, mõjutades otseselt söödaks kasutatavate väiksemate kalaliikide populatsioone. 1970. aastatest saati on hariliku tuuni populatsioon langenud 90 protsenti ning kehva reguleerituse tõttu on püük vähenenud ainult seetõttu, et kala leidub vähem.

Peamise osa kaubanduses leiduvast tuunist moodustab neli liiki: vööttuun (Katsuwonus pelamis), mis moodustab lausa pool maailma tuunikaubandusest, kulduim-tuun (Thunnus albacares), suursilm-tuun (Thunnus obesus) ja pikkuim-tuun (Thunnus alalunga). Maailma toiduorganisatsiooni (FAO) sõnul on needki liigid ülepüütud ning igasugune lisasurve neile võib nad viia ohustatud liikide nimekirja.

Eestlasteni jõuab tuunikala kõige tõenäolisemalt konservis, võileiva vahel või restoranis fileena. Alati tasub uurida, mis tuunikala liigiga on tegemist ning kuidas ta on püütud. Kõige kindlamalt ohutum valik on MSC sertifikaadiga kala ja tuunikalakonservid, mida Eesti jaokaubanduses lähemalt küsides või pakendit uurides ka leiab.

Käest libisev angerjas

Maailmas elavast kolmest angerjaliigist on kõik väljasuremisohu staatusega. Neist kõige kriitilisemas olukorras on eestlastelegi oluline Euroopa angerjas. Vanad Kihnu kalurid on rääkinud, et omal ajal oli angerjat nii palju, et seda tassiti mõnel suvel lausa põllule väetiseks. Nüüd aga hea, kui suve jooksul mõnegi angerja kätte saab.

Languse üheks olulisemaks põhjuseks on inimeste rajatud takistused angerja rändel. Mõjutajaid on teisigi: elukeskkondade hävimine, ülepüük, haigused ja parasiidid, kliimamuutus ja saastatus. Lisaks kõigele on suureks probleemiks ka salakaubandus. Europoli hinnangul müüakse ebaseaduslikult Euroopast Aasiasse igal aastal umbes 350 miljonit noort klaasangerjat.

Angerjas kudeb ainult ühe korra oma eluea jooksul. Enne seda peab ta ohte trotsides läbima 8000 kilomeetri pikkuse teekonna Sargasso merre. Eestis on angerja olukorra parandamiseks teda juba üle 50 aasta taasasustatud Võrtsjärve ja paljudesse väiksematesse järvedesse. Osa klaasangerjaid läheb angerjakasvandustesse, kust pärineb ka suurem osa meie kaubanduses leiduvast angerjast.

Võrreldes salakaubaks jõudvate klaasangerjatega, on Eesti vetesse asustatavate angerjavastsete hulk marginaalne. Sellegipoolest pärineb ka see angerjas kriitilises seisus olevast globaalsest populatsioonist.

Looduskaitseorganisatsioonid soovitavad angerja söömist vältida, kuniks me ei ole suutnud angerjat ohustavaid probleeme lahendada. Siin on vaja ka poliitikute abi, et toetada alternatiivseid lahendusi piirkondades, kus angerjas mängib olulist sotsiaalmajanduslikku rolli.

Läänemeres nälgiv tursk

Tursk ehk Atlandi tursk on globaalselt ohualtis staatuses. See tähendab, et ohustatud nad veel ei ole, küll aga on tema populatsioonidega osades piirkondades palju probleeme. Kõige kriitilisem on olukord Läänemeres elava tursaga, keda ohustab väljasuremine, kui tema püük ei peatata.

Heas elukeskkonnas võib tursk kasvada 25 aasta vanuseks ning kuni 1,5 m pikkuseks. Läänemeres aga täheldati juba 1990. aastatel, et tursa keskmine pikkus on langenud 40-50 cm. Praegu on Läänemere tursa keskmine pikkus 30 cm. Peamiseks põhjuseks on ülepüük. Läbi ajaloo on kalurid jahtinud ennekõikke kõige suuremaid kalu ja merre on alles jäänud väiksema kasvuga liigikaaslased.

Väiksem ja nõrgem kala on kergemaks saagiks mereimetajatele ning vastuvõtlikum parasiitidele. Lisaks sellele on ka märke, et neile väikesekasvulistele turskadele ei ole piisavalt süüa. Tekkinud on nõiaring, kus suuremad kalad püütakse kohe välja ning alles jäävad ainult nõrgad nälgivad isendid.

Kui just tursk ei ole võrku jäänud kogemata kaaspüügina, siis võiks igaüks Läänemere turska vältida. Mujalt meieni jõudnud tursa puhul tasuks järele mõelda – kas menüüs on mõnda kestlikuma alternatiivi.

Tundmatuseni muutunud tuurapopulatsioon

Atlandi tuur, kes on elanud ka Eesti vetes, on kurb näide hoolimatusest ohustatud liikidesse. Kõik 20 tuuraliiki on kriitilises seisundis või väljasuremisohus. Kuigi Eestis pole tuur kunagi liialt oluline söögikala olnud, mängis ta minevikus olulist rolli kalanduses.

Kalad Narva linna vapil olid tuurad, kuna just Narva jõgi on olnud oluline tuurajõgi. Nüüd pole seal tuura enam ammu ning vapil on lihtsalt tundmatud hõbedased kalad. Viimane tuur püüti teadaolevalt 24. mail 1996. aastal ja pärast seda pole teda enam meie vetes nähtud. Hinnanguliselt on globaalselt alles jäänud kõigest 200–750 täiskasvanut Atlandi tuura.

Ülepüük ja hüdroelektrijaamad on peamised languse põhjustajad. Aga mitte ainult. Emane tuur hakkab alles 20-aastaselt marja tootma, mis on üle maailma hinnatud delikatess. See kõik on vesi röövpüügi ja salakaubanduse veskitele. Ohustatud liigi kalamarja müüakse kallihinnalise kaaviarina.

Võimalusel vältige kõigi tuurast valmistatud toodete söömist. See võib tunduda üllatav, kuid on kurb tõsiasi, et ka kasvandusest pärit tuuramari pärineb loodusest püütud ja vangistatud tuuralt.

Kõige lihtsam oleks probleem lahendada, kui kaupmehed eemaldaksid oma valikust kõik liigid, kes on väljasuremisohus. Kahjuks aga ei ole see nii lihtne. Paljud kaupmehed lükkavad vastutuse hoopis tarbija õlule – kuni klient mingit liiki soovib, ei näe nemad ka põhjust ohustatud liiki oma valikust eemaldada.

Lisaks jaekaubandusele peaks rahvusvaheline kalanduspoliitika käima ühte sammu teadlaste soovitustega ning võitlus rööv- ja ülepüügiga olema väga selge globaalne prioriteet nii riigijuhtide kui ka kalapaadijuhtide seas.

Vaevalt leidub palju inimesi, kes sooviksid maailma viimast tuura, turska või angerjat süüa. Väikesi muudatusi tarbimises saame me kõik teha. Soovitan vaadata Kalafoori kodulehelt, millised kalad ja mereannid on punases nimekirjas ning asendada need toidulaual siis kestliku kalaga.

Kindlasti tasub ka tähele panna seda, et kalapopulatsioonide olukorra muutudes muutuvad ka kalafoor.ee soovitused. Kui alati ei ole viitsimist internetist vastust otsida, siis universaalne soovitus, et eelista kohalikku toitu ja väikekala (nt räim, ahven), aitab samuti keskkonnasõbralikumat suunda võtta.